Arhiiv kuude lõikes: juuli 2011

Kunagi ammu Pärnus

Kirjutasin ükskord ammu, et käisime Pärnus. Ei tahtnud enne selle kohta postitust teha, kui pildimaterjal ka olemas on 🙂 Nüüd siis on ja räägin paari sõnaga, mis me seal tegime. Kõik selle postituse pildid on teinud Kristi Palm (http://www.kristipalm.com/)

Käin sellises kohas nagu www.pereklubi.com. Olen sealt väga palju sõpru-tuttavaid leidnud ja nii mõnegagi päris lähedaseks saanud 🙂 Pidevalt toimuvad kokkusaamised ja ühised üritused, tänagi läheme Kreniga koos veebruaribeebidega piknikule. Nende veebruaribeebidega, kelle emmed on just Pereklubis üksteist leidnud.

Ka Pärnus toimus üks Pereklubi kokkutulek. Küll mitte veebruaribeebidega, vaid hoopis ühe teise seltskonnaga. Erinevaid seltskondi, kuhu mina ka sulanud olen, on seal mitmeid Näiteks tartukad. Või need samad titaseltskonnad. Ja veel niisama tekkinud sõpruskonnad, kes on koos kuskil olnud või ühistes teemades lobisenud. Seekord said aga kokku mini-moderaatorid ja moderaatorid 🙂

Väga mõnus ja sõbralik seltskond 🙂 Ja kuigi ilmataat alguses ähvardas mõnusa äraolemise ära rikkuda, aga õnneks otsustas ikka ringi.

Kui mina ja Kren “looderdasime” niisama, siis Karel sattus jälle tööd tegema 😀

Lobiseti niisama, söödi liigagi palju ja räägiti, kui raske see modede amet ikka on 😉

Mõned pildid veel meist:

Kuna mina olen Pärnus vist elu jooksul paar korda käinud ja Karel ka väga palju rohkem pole, siis mõtlesime, et käime kindlalt rannas ka. Sest no mis Pärnus käimine see on, kui Pärnu rannas ei käi. Tegelikkus oli aga see, et päev oli kiire ja me ise olime pärast kokkusaamist nii väsinud, Krenist siis veel rääkimata… ja kui Karel küsis, et kas ma ikka kindlasti tahan sinna randa minna, tuli kiire ei 😀

Nii et rohkem midagi asjalikku mul siinkohal rääkida polegi 🙂 Peaks vist millalgi päriselt ka Pärnusse minema ehk siis selle ranna oma silmaga üle vaatama 😀

Plaažil

Käisime täna esimest korda sel suvel (!) ujumas. Ilm oli kuum ja värskendus hädavajalik…

Otsustasime Kurepalu järve äärde minna. Natuke linnast väljas ja ehk pole nii palju rahvast, kui linnasisestes ujumiskohtades. Njah, loota ju võis 😀 Rahvast oli suhteliselt palju ja esialgu ei leidnud kohe head kohtagi, kuhu ennast sättida.

Lõpuks ikka leidsime sobiva koha ja sättisime Kreni varju alla paika. Karel läks vett proovima.

Oi, kui kaua ta seal seisis ja samm sammu haaval edasi liikus. Vette tuleb ju kiirelt minna ja kohe sisse karata, muidu jäädki sinna kaldale lõdisema!

Meil oli ka kindel plaan täna Krenil varbad vette panna. Vaeseke, ei osanud arvatagi, mis teda ees ootab…

Ja meie ka ei osanud arvata, et ta nii kõvasti kisama hakkab 😀 Kareli märg ja külm kaisutamine ajasid kisa veel suuremaks. Kui kaldale ja minu sooja ja kuiva kaissu sai, siis õnneks rahunes 🙂

Rohkem me Kreni traumeerima ei hakanud ja lasime tal niisama teki peal ukerdada…

ja liiva süüa 😀

Täitsa mõnusalt värskendav oli, kuigi ära tulles oli juba jälle tunne, et läheks uuesti, nii kuum 😀 Kreni me sel suvel vast enam looduslikku veekogusse ei hakka toppima. Eks Tais tuleb katsetus vol2 😀

Ajalooline pudrukeetmine

Ma olen täielik pudrufoobik. See lõhn, välimus… kõik on minu jaoks nii eemaletõukav.

Karelil on hommikusöögi söömisega raskusi. Kunagi ei ole tema jaoks midagi sobivat ja kui isegi on, siis nagu pole isu… Eile lubasin suure suuga, et hakkan talle hommikuti putru keetma, et ta ometi midagigi sööks. Ja ta ütles okei! Kuhu ma ennast nüüd mässisin…

Täna leidis see ajalooline pudrukeetmine siis aset. Degustaator seisis kõrval ja aina maitses. Lõpuks kiitis heaks. Süües kommenteeris ikka, et oleks võinud kauem keeda ja piima oleks võinud rohkem olla ja noh soola kah. Keda siis nüüd süüdistada, mina ju seda ei maitsnud 🙂

Eks siis homme paremini, harjutamine pidi meistriks tegema.

Ja kui ma seda putru ühel päeval veel sööma ka hakkan, tuleb sellest veel ajaloolisem postitus kui praegune. Rohke pildimaterjaliga ja puha. Sest no enne hakkan ma putru sööma, kui ma putru sööma hakkan! 😀

Kreniga võimlemas

Viimasel arstilkäigul jäi kõlama, et Kren hoiab jalgu kuidagi pinges ja  et peaks võimlema minema.

Täna siis oligi see päev. Astusime uksest välja ja nagu alati, pidi midagi ikka metsa minema. Kõigepealt avastus, et möödunud Hansapäevade tõttu pole taskus sularaha – seega kiirelt automaadi juurde. Sealt lahkudes uus avastus – mähkmed ja tagavaraiided jäid maha. Me ju teame kuidas see tavaliselt lõpeb, aga kuna aega polnud, siis tuli riskida. Ja loomulikult hakkas Kren 200m enne kohale jõudmist jorisema. 100m enne kohale jõudmist jäi aga magama. Kohale jõudes ärkas olude sunnil uuesti üles ja kartsime halvimat 🙂

Aga läks jällegi väga hästi. Pidas pikale väntsutamisele väga hästi vastu ja naeratas tädile kogu aeg vastu. Lõpus ära väsides hakkas natuke jorisema, aga selle anname andeks.

Tulemustest ka. Mis seal muud ikka kommenteerida: mida need arstid ikka teavad?! Kõik oli väga hästi. Kui väga norida ja vigu otsida, siis ainult hüppeliigesed olid kergelt pinges ja vajaks natuke võimlemist. Need olid võimlemistädi sõnad 🙂

Salvestasime kaasa antud soovitussõnad oma haugimäludesse ja asusime kodus neid jälle raskustega esile kutsuma. Aga kuna Kren oli täna suur naerupall, siis ei tulnud see hästi välja. Läks hoopis suuremaks mängimiseks ja naerutamiseks. Ja seda vahetustega, kuna Kren on väsimatu, aga emme ja issi kehad ning häälepaelad ei pea nii kaua vastu.

Viiene Kren

Milline on üks 5-kuune Kren?

Naeratav – kui talle naeratada, siis peaaegu alati naeratab ta vastu. Kui just suuri päikseprille ees pole – neid vaatab ta alati üsna umbusklikult. Ja kõditamine ei mõju, kuigi kõik seda alati proovivad. Lihtsalt naerata! Ja saad üliarmsa naeratuse vastu.

Kõike suhu toppiv – kõik, mis kätte satub, läheb otsejoones suhu. Olenemata suurusest, värvist, kujust, maitsest…

Halvasti magav – tema magama saamine on tavaliselt üsna keerukas protsess. Päevauned kestavad viimasel ajal umbes pool tundi ja öösiti ärkab ka ikka väga tihti… Täna öösel lausa 7 korda. Tavaliselt õnneks päris nii hull pole ja siinkohal peaks ka ära märkima, et tegelikult oli meil alles nädal tagasi ka kõige parem öö senini – vaid 1 ärkamine. Siis oli kohe kergelt ülepuhanud tunne 🙂
Seevastu vankris ja turvahällis magab tavaliselt õnneks väga kenasti.

Külas hästi käituv – nunnutamisele, väntsutamisele, sülle võtmistele peab üldiselt väga hästi vastu ja naeratab nunnutajatele palju 🙂 Tal aga peab laskma natuke olukorraga harjuda ja rääkida ei tohi väga valjult, sest Kren on ka väga…

…kergesti ehmuv – aevastused, naerupahvakud, valjud hääled, lärmi tegevad masinad, imelikud grimassid… Vahel ehmub ta ka sellises olukorras, kus polegi nagu midagi ehmatavat. Kisa on kõva, aga õnneks rahuneb sülle võttes üsna kiiresti.

Veidralt naerev – viimaste päevade uus leiutis on kurgupõhjast tulev naer. Kirjeldada on seda suhteliselt võimatu, aga kõlab umbes nagu kehh-hehh-uhh-ehh. Või midagi sinna kanti. Veider igatahes 😀

Kergesti aktsiooni minev – vahel läheb oma siputamisega nii pööraseks, et kõik proovivad teda meeleheitlikult kinni hoida, sest see on ju võimatu, et ta haiget ei saa, kui nii kõvad kolksud aina käivad. Tihti hakkab ka nina kaudu kõvasti õhku sisse tõmbama ja igale tõmbele järgneb alati köhatus. Nuuh-köhh-nuuh-köhh-nuuh-köhh… kuni maha rahuneb 😀

Uudishimulik – kõike tahab näha ja kätte saada.

Endale unelaulu laulev – vankris või turvahällis hakkab alati jorisema. Äää-äh, ää-äh… Alguses on silmad lahti, siis lähevad silmad vaikselt kinni ja ajapikku kaob tasakesi ka jorin ära.

Armas

ilus

hea…