Ajalooline pudrukeetmine

Ma olen täielik pudrufoobik. See lõhn, välimus… kõik on minu jaoks nii eemaletõukav.

Karelil on hommikusöögi söömisega raskusi. Kunagi ei ole tema jaoks midagi sobivat ja kui isegi on, siis nagu pole isu… Eile lubasin suure suuga, et hakkan talle hommikuti putru keetma, et ta ometi midagigi sööks. Ja ta ütles okei! Kuhu ma ennast nüüd mässisin…

Täna leidis see ajalooline pudrukeetmine siis aset. Degustaator seisis kõrval ja aina maitses. Lõpuks kiitis heaks. Süües kommenteeris ikka, et oleks võinud kauem keeda ja piima oleks võinud rohkem olla ja noh soola kah. Keda siis nüüd süüdistada, mina ju seda ei maitsnud 🙂

Eks siis homme paremini, harjutamine pidi meistriks tegema.

Ja kui ma seda putru ühel päeval veel sööma ka hakkan, tuleb sellest veel ajaloolisem postitus kui praegune. Rohke pildimaterjaliga ja puha. Sest no enne hakkan ma putru sööma, kui ma putru sööma hakkan! 😀

2 arvamust “Ajalooline pudrukeetmine” kohta

  1. Mmmm, puder … 🙂 Ma täiega fänn, praegu korjan igal hommikul punaseid sõstraid peale, veits mett ka ja niii hea 🙂

Kommenteerimine on suletud.