Arhiiv kuude lõikes: juuli 2011

Hansapäevad 2011

Kui me reedel Kehrast Tartusse jõudsime, mõtlesime, et läheks otse arvutipoest ka läbi ja ostaks paar asja, mis äkki arvuti tervenemisele kaasa aitaks. Kui Kaupsi parklasse jõudsime, oli see ääreni täis. Mis siin veel toimub…

Kui õue jõudsime, oli muidugi selgemast selgem – Hansapäevad ju! Ma ei tea, miks ma olin arvanud, et need vaid laupäeval ja pühapäeval on.

Terve kesklinn oli rahvast, putkasid, müüjaid, ostjaid, rahvariideid, muusikat, tantsu, naeru ja rõõmu täis. Äge-äge-ägeee! Ma jumaldan selliseid rahvapidusid ja mõnusat melu. Kõik kihas nagu sipelgapesas ja lausa kutsus enda poole, avastama, mida nendel lettidel pakutakse ja lavadel näidatakse…

Kuna sellel hetkel oli pikk sõit seljataga ja Kren ei olnud väga laadatamisest huvitatud, me siiski sinna ei jäänud. Õhtul jalutasime veel korra laada läbi, aga põhiliseks päevaks sai laupäevane päev.

Läksime kohale juba varakult, vaid tunnike peale laada avamist. Mõtlesime pikalt, et kuidas me Kreni kaasa võtame – rahvast on seal mustmiljon ja jalutadagi on seal kitsas, suure vankri lükkamisest siis rääkimata. Samuti on kuum ja vankrikorvis Krenil eriti kuum… Otsustasime esimest korda kergkäru kasutusele võtta ja ära proovida, kuidas sellega sõita on 😛

Krenile avanes uskumatult uhke vaade, polnud ta ju selle nurga alt maailma veel näinudki. Ja meie lootusest, et ta magama jääb, ei tulnud ka tänu sellele midagi välja 😀 Alles tunnike hiljem, kui mul tuli idee talle müts silmadele tõmmata, uinus ta paari minutiga 😉

Laupäeval uudistasime põhiliselt laata. On kaks asja, mida me alati laadalt ostame – juusturõngad ja isetehtud jäätis. Kui juusturõngaid leidub pea igal laadal (mitu korda olen tahtnud neid pildile püüda, aga saavad enne otsa 😀 ), siis seda kindlat isetehtud jäätist saame iga aasta vaid Hansapäevadel. Sel aastal proovisime tikrijäätist, maasikajäätist, banaanijäätist, mustikajäätist ja punase sõstra jäätist. Üks pall siis igatühte, et me hullud õgardid ei paistaks 😉 Aga supermaitsev on see tõesti ja nagu iga aasta näha, siis mitte ainult meie arust. Järjekord on selle tädi juures alati pikk ja pidev. Võib-olla on see sellepärast nii hea, et vaid korra aastas saab? 😉
Krenile ostsime laadalt ka ägeda vedrulooma. Kren arvab sellest nii palju, et kui kätte saab, siis sobib täpselt suhu pista 😀

Teisel pool jõge toimus suur kirbuturg. Sillalt üles minnes sõitis just uhke lodi meie alt läbi:

Õhtul tulid mu vanemad ja õde Tartusse ja läksime jälle uuele laadaringile. Kahjuks aga hakkas juba minnes tibutama ja vaikselt aina hullemaks läks. Algul seisime suure puu all ja kiitsime, et nii hästi peab ja peaaegu üldse ei tule vihma läbi. Jah… 😀 Sellel hetkel 😛 Sadu läks aina tugevamaks ja õige pea ei andnud kiidetud puu enam mitte kuidagi vihmavarju mõõtu välja ja põgenesime läbi tiheda saju katuse alla varju. See oli Krenile täitsa esimene kord vihmasadu nii näha. Üks asi elus jälle tehtud 😀 Vaatas ta suure huvi ja veel suuremate silmadega.

Kui sadu lõppes, läksime edasi (või taaskord) laata uudistama. Krenil läks aga üsna pea tuju ära ja uni tuli peale… Seega otsustasime meie Kareliga koju ära tulla. Tulles hakkas jälle vihma sadama ja koju jõudes olime läbimärjad.

Ka tänane päev algas samamoodi. Õnneks olime täna ennast vihmavarjuga varustanud ja vihmasadu ei seganud meil üldse pidustuste jälgimist. Õnneks või kahjuks paljusid teisi segas küll – oi, kui hea oli jalutada, keegi ei koperdanud ees ja igalt poolt pääses vabalt läbi 🙂 Karel arvas, et suure käsitöötelgi müüjatel küll veab, kuna kõik jooksevad sinna varju ja mis sa seal ikka niisama seisad, vaatad asju ja ikka ostad ka. Kui me selle telgini jõudsime, selgus see, et ei osta sa seal midagi, hea, kui liigutadagi saad 😀 Terve telgialune oli paksult rahvast täis, seisid tihedasti üksteise kõrval.

Täna otsustasime siis rohkem vaadata, mis kultuuriprogrammi pakutakse. Iga kandi peal olid erinevad lavad ja oli nii ühtmoodi tantsu…

… kui ka natuke teistmoodi tantsu 😉

Esineti hoolimata vihmasajust ja publiku vähesusest. Nii, kui vihm lõppes, olid mõne minutiga tänavad jälle paksult rahvast täis ja pealtvaatajaid jagus igale poole.

Täna toimus ka [rahvakunstifestivali Europeade 2011 – hiljem lisatud] rongkäik. Hakkasime just kodu poole minema (Karel ja tema vormel…), kui see pihta hakkas ja just meie kojuminekutänaval, jee 😀 Pika veenmise peale ikka jäime seda ka vaatama.

Ja nüüd peab jälle aasta ootama… 😛

Kehras

Kõigepealt olgu öeldud, et jehuuu, arvuti saigi korda 🙂 Talle mõjus ka vist kuum ilm, igatahes üle ta pidevalt kuumenes ja üle paarikümne minuti ei lasknud arvuti taga olla… Tegi vist võõrutusravi ja läks pidevalt kinni 😉

Viimased paar päeva veetsime Kehras minu vanemate juures. Midagi väga erilist me seal ei teinud, käisime niisama jalutamas ja nautisime veidikest vaheldust. Ka Kreniga tegelejaid oli terve hunnik ja meie ei pidanud teda kogu aeg lõbustama 😀

Minu emme ja issi:
Ja õde ja vend:
Igapäevane kindel käik oli poodi ema töö juurde. Poes oli ju mõnus jahe… ja jätsi sai kah 😉 Kren sai varakult poepidamise hingeeluga tutvuda 😀

Eile õhtul käisime suvilas grillimas ja arbuusi söömas ja võtsime vastu kaugelt Ameerikamaalt külla tulnud sugulase. Kren sai ka tema sülle 🙂

Juba ammu oli meil õega kokku lepitud, et võtame ette ka väikese fotosessiooni. Seda me ka tegime. Kren pidas väntsutamisele niii hästi vastu ja oli väga mõnus väike musirull 🙂 Siin siis valik piltidest, autor minu õde Gerda Põder.

Väga mõnus.. ja teinekordki, kui ta vähegi viitsib 😉

Tartus on Hansapäevad täies hoos ja täna käisime sealt juba mitu korda läbi. See on üks üritus, mida ma iga aasta väga ootan! Nii et homme ka. Ja ülehomme! 🙂

Kren hambaarsti juures

Küll on hea, et Kren alles nii väike on. Mina põen alati hambaarsti juurde minekut juba umbes 2 nädalat ette. Tema aga ei osanud midagi karta… 😀

Ja õige oligi, polnudki vaja midagi karta 🙂

Kui meid sisse kutsuti, vaatas arst küll väga imestunud näoga. Selliseid patsiente ei käi tal vist eriti tihti 🙂 Aga nii kui esimene ehmatus oli üle läinud, läks nunnutamiseks lahti. Õde oli veelgi suurem nunnutaja, nii et nunnutusdoosi sai Kren sealt küll täiega kätte 😉

Arst mõtles ja vaatas ja arvas, et kõige parem on nii, kui mina tooli istun ja Kreni sülle võtan. Tehti natuke lõbustusparki ja saime tooliga üles ja alla sõita 🙂 Ja siis oli kõik nagu päris: lamp suunati Krenile näkku ja puurid-tööriistad tõmmati ette. Ainuke asi, mis “valesti” oli, et Kren ei tahtnud kuidagi suud lahti teha 😀 Arst aina keelitas, et ta suu avaks ja toppis näppe suhu ning pika pusimise peale saigi probleemi tekitava koha üle vaadatud.

Aga teada me ikka ei saanud, mis asi tal seal igeme peal siis on 😀 Mingi valge laik. Äkki on hammas, aga äkki pole ka… No varsti peaksid ju hambad tulema, et äkki siis ikkagi on… Aga päris täpselt ei tea ka… Midagi paha igatahes küll ei ole. Umbes nii see arst sellest arvas 😀 Aga see ongi põhiline, et mingit põletikku või värki pole. Küll ta kasvab välja, nagu kõigile alati meeldib öelda. Või võtame seda kui Kreni omapära 😉

Kui kõik arsti juures käimised on siiani lõppenud suuremal või vähemal määral kisaga, siis seekord läks paremini. Kohe nii hästi, et tädid kutsusid seda ka näitama, kui juba mõni kiku suus ka on 😀 Äkki läheme ka 😉 Ja äkki läheb isegi mul nii hambaarstihirm üle…

Mõnus lõunasöök Vildes

Pulma-aastapäevaks kinkisin Karelile lõunasöögi Vildes. Läksime sellist huvitavat asja katsetama nagu grillkiviplaat liha-kalavalikuga lauas küpsetamiseks. Tundus väga põnev 😉

Kella poole kaheks tuli üks vanaemadest Kreni hoidma ja meie jalutasime käsikäes kesklinna poole. Nii veider on ilma Krenita! Kuidas need käed niimoodi kõiguvad lihtsalt kõrval, tahaks nagu midagi lükata… või kussutada… või pluti-plutitada. Naljakas, kuidas suhteliselt vähese ajaga ei oska lihtsalt enam muudmoodi ja muu tundub vale 🙂 Aga teemaks oli ikkagi meie pulma-aastapäev, nii et selle juurde tagasi 😉

Kahe ajal jõudsime Vildesse kohale ja broneeringujutu peale juhatati meid välja nurgalauda. Küsiti mitu korda üle, et kas ikka sobib – sobib ikka, miks ei peaks 🙂 Kõik hakkasid meie ümber sebima: toodi tarvikuid, lükati üks laud lisaks juurde, sest muidu olevat kitsas, kanti aina asju lauale ja õpetati, kuidas asi käib. Väga uhke 🙂

Asi nägi siis välja nii, et hakkasime kuuma kivi peal ise endale pidurooga meisterdama 😀 Lauda toodi veiseliha, lõhefileed ja talleribisid ning erinevaid köögivilju (seened, suvikõrvits, paprika – ühtegi me neist ei söö 😀 ). Lisaks ka erinevaid kastmeid ja kartulivorm.

Hakkasime siis pihta. Karel ladus liha kivile ja kõik hakkas mõnusalt särisema 😉
Mina olin niisama ilus 😛 Ajasin juttu ja kindlasti targutasin kõrvalt 😉 Ja ootamise ajal klõpsisin pilte…
Kõik oli mmmm…, väga maitsev. Kuigi ma valin alati kana või kala, siis seekord oli üllatavalt kõige parem veiseliha. Karelile vist maitses lammas, miks ta muidu ühe minu tüki omale kauples 😉

Kõhud said päris täis, aga täpike i-l oli veel nagu puudu… Otsustasime oma kokkulepet rikkuda ja pulma-aastapäeva puhul endale kooki lubada 😀 Ei tea, mis nüüd saab, kas reedel jääb kook söömata 😉
Ka see oli väga maitsev ja saime täitsa ausalt vastata, et väga hea söök oli, aitäh 😀 Alati ju küsitakse, et kuidas maitses ja no mina ei julge küll kunagi öelda, et täna nagu polnud suurem asi… 😛


Kuna meile ei olnud hädakõnet tulnud, et Kren aina nutab ja nutab ja midagi ei aita, siis otsustasime natuke pikema ringiga koju jalutada. Käisime lilli ostmas ja nautisime niisama ilusat ilma…
Karel ei olnud täna nõus modell olema ja nii jäin mina tavapärasest erinevalt palju pildile… Kõigepealt üks kohustuslik Vilde pingil istumise pilt, mida vist peaaegu kõik turistid teevad 😀 Karel pööritas silmi ja ei suutnud ära kommenteerida, kui klišee see on, aga noh, las ta siis olla 😉


Jalutasime edasi ja nautisime sooja ja suvist Tartut…
Mõnus oli!

Kareli kingitus mulle on aga märksa keerulisem. Selle välja lunastamiseks pean ma vaeva nägema… Vat, kus mees, ei piisagi sellest, et talle lihtsalt hea ja ilus naine olen 😉

 

Teine pulma-aastapäev

Täpselt 2 aastat tagasi ütlesime oma jah-sõnad ja saime abikaasadeks 🙂 Nüüd tuleks vist öelda seda, et oi, kuidas see aeg ikka ruttab jne 😀 Eks ta nii olegi… Otsisin Pereklubi foorumist, kus ma oma pulmapäevikut pidasin, üles pulmakokkuvõtte ja panen selle nüüd meenutamiseks siia. Vahele lisan ka pilte, et asi meeleolukam oleks 🙂

PS! Võite lugemise ajaks mängima panna ka selle laulu, see on nö meie laul, mis ka pulmas kõlas. Ka sõrmuste sisse on meil graveeritud sellest laulust pärit sõnad – Mul on su elu vaja…

Koht – Mustjõe kõrtsitalu
Pulmaisa – Valdi Reinas
Bänd – Lihtne Viis
Video – Eduard Laur
Fotograafid – Kalju Kuusik ja Kai Kuusik-Greenbaum
Registreerija – Heido Sinivee
Tort – Pihlaka kondiiter
Juuksur – Krestin
Make-up – Maret
Pulmalipp, ametimärgid, kingitused – Virgylia
Kleit ja ehted – Tigasmo
Õhtused riided – Kadri ema ja õde
Kareli riided – Kaubamaja

Aga nüüd kokkuvõte:

Minu päev algas kell 6.09, kui silmad lahti tegin. Äratus oli muidu plaanitud poole seitsmeks. Mingeid õudukaid ei näinud ja magada sai ka päris kenasti 🙂 Pikutasin algul niisama ja suhteliselt peagi ärkas ka Karel. Ta ajas habeme ära, käisime pesus ära ja pigistasime natuke hommikusööki sisse. Ei tea, kas isu puudus oli tingitud ärevusest või varajasest hommikutunnist 🙂
Poole kaheksaks läksime juuksuri juurde, kus läks umbes poolteist tundi. Sealt tagasi jõudes panin ma lihtsalt ühe kleidi selga, Karel ka vähe viisakamad riided ja mu isa viis meid Tallinnasse registreerimisele. Nimelt toimus nö ametlik registreerimine hommikul Õnnepalees. Kuna see oli meie jaoks tõesti lihtsalt ametlik ja ei midagi hingele, siis sinna me kedagi kaasa ei võtnud, mu isa ootas väljas autos. Mõtlesime, et kui oma plaanidest räägime, et õhtul on meil see meie jaoks õige registreerimine ja nii, siis paneme lihtsalt dokumentidele allkirjad alla ja pääseme paari minutiga. Paraku see aga nii ei läinud… Oli ikkagi tseremoonia, kus olime siis meie kahekesi ja registreerija. Ausalt öeldes tundsin ma seal ennast natuke kehvasti, kuna olime ju suhteliselt tagasihoidlikult riides (ja algul ei pandud meid üldse tähele ja mindi juba järgmise noorpaariga rääkima), sõrmuseid meil kaasas ei olnud, kuna soovisime need ikka õhtul panna, tobe oleks olnud neid hakata ära võtma ja siis uuesti panema… ja jah oli ka tobe mitu korda öelda 🙁 Lisaks mainis registreerija mitmeid kordi kõne jooksul, et nii me siis siin oleme kolmekesi ja nii väikselt jne. Tundus, nagu me oleks lihtsalt suvaliselt tänava pealt sisse astunud või teeks seda salaja või mida iganes. Õnneks suudlema ei pidanud, kuna ta küsis, et kas soovime seda õhtul teha ja loomulikult valisime selle variandi.
Aga see selleks. Õnneks sai see suhteliselt ruttu läbi ja eriti mu tuju ei rikkunud 🙂 Tegelikult mitte üldse, lihtsalt tagasi mõeldes tuleb selline mõru maik suhu.
Kella poole 1 ajal tuli juuksur meilt kodust läbi ja sättis loori paika. Ja üheks läksin ilusalongi. Filmimees oli sel ajal juba kohal ja hakkas suhteliselt algusest peale kohe filmima 🙂 Fotograafid jõudsid umbes poole kahe paiku. Salongis oli õhustik väga tore, kõik viskasid omavahel nalja ja tundsid ennast vabalt 🙂 Mingit närvilisust ei olnud selleks ajaks sisse tulnud.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 


 

Pärast sealt lahkumist tulime siia mu vanemate juurde, kus panime õiged riided selga. Kui Karel valmis sai, läks ta kimbule järele. Kimp oli imeilus 🙂 ja täpselt selline, nagu ma olin soovinud. Fotograafid tegid veel natuke kodus peegli ees eputamise pilte ja siis läksime minu suvekoju pildistama.

Algul ma kartsin, et äkki ikka kuidagi ei oska poseerida ja mida me seal nii mitu tundi teeme jne, aga aeg läks megakiiresti ja lõbusalt ja pingevabalt ja järsku oligi kell juba 4. Poole 5 ajal pidime hakkama juba peokohta sõitma.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Veidi pärast viit jõudsime peokohta ja päris palju külalisi oli juba ka kohal. Nii et paljud nägid mu juba ära. Aga ega ma ei pingutanud ka väga, et nad ei näeks, ei tundunud nii väga tähtis sel hetkel… Hoopis rääkisime juttu ja viskasime nalja 🙂 Mingist pingest või ärevusest ei olnud juttugi. Tervitasime ka pulmaisa ja bändi, kes enne meie registreerimist juba kohal olid ja registreerijat, kes üsna pea jõudis
.
Siis hakkas rahvas registreerimiskoha poole liikuma ja meie jäime pulmaisa lubavat kõnet ootama, mis pidi olema märguandeks, et võime hakata hobusega sinna poole sõitma 🙂 Üsna pea see tuligi ja kui me sinna vankrisse istusime, siis… hakkasin ma värisema 🙂 Jalad eriti. Heh, praegu seda siia kirjutades käis ka värin läbi 😀 Aga jah, siis saabus lõpuks ometi see ärevus 😀
Tulime vankrist maha ja sammusime käsikäes altari poole… Nii uhke tunne oli ja kõik vaatasid 🙂

Huvitav, et mul ei tulnudki nagu sellist pisardamise momenti peale, tundsin ennast lihtsalt väga õnnelikuna ja aina naeratasin. Järsku keset registreerimist kuulsin sosistamist: „Kadril on herilane loori all!“ Appppiiii 😀 Mida ma teen 😀 Ära joosta ju ka ei saa. Ma ikka hullult kardan neid ja igal tavalisel juhul oleksin ma täiel kiirusel minema pannud, ise samal ajal täiest südamest röökides 😀 Aga sel hetkel sain mõelda ainult, et mida ma teen, mida ma teen??? 😀 Õnneks tuli isa mu selja taha, kergitas loori ja päästis herilase sealt vahelt ära. Jumal tänatud 😀 Hehe, ma mäletan, kuidas ma kunagi rääkisin, et ma tahaksingi, et registreerimisel midagi nö vussi läheks, võtaks pinget maha ja teeks selle tõsise hetke rõõmsamaks. Tahtsin – sain 😀
Pärast seda toimusid õnnitlemine, savitahvli tegemine, pildistamine, šampuse joomine.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Pärast õnnitlemist tekkis külalistel küsimus, et kuhu nad need ümbrikud saavad panna, kas viivad koju tagasi. No muidugi 😀 Kasti, mis selleks planeeritud oli, ei olnud kusagil. Pulmaisa palus siiski ümbrikuid mitte tagasi viia ja lubas, et peokohas saavad nad need ära panna 😀 Sealsamas toimus ka nime vennale tagasi kinkimise tseremoonia 🙂
Seejärel hakati tagasi peokoha poole liikuma. Meie tegime veel natuke pilte ja seejärel istusime vankrisse ja hakkasime sinna poole sõitma…

Ja siis vaatame ette ja mida me näeme – VÄRAVAD! No pole võimalik 🙁 Ausõna mul oli tunne, et ütlen lihtsalt, et mina nii ei mängi. Ma nii lootsin, et neid ei tehta, mulle absoluutselt ei meeldi. Pulmaisa jooksis siis tagasi registreerimiskohta šampuste järele, kuna meil ju ei olnud midagi valmis varutud. Õnneks pidi mees vaid suurt oksa laasima ja nii kergelt pääsesimegi 🙂 Pärast kuulsin, et ühes teises kohas oli ka mulle mingi vanker valmis pandud, aga õnneks ei sõidetud hobusega seda teed 😀 Oi kui kahju, ei saanudki sinepiga kokku pläkerdatud nukku mähkida 😀
Jõudsime siis peokohta ja need, kellel toad veel valimata olid, läksid seda tegema. Vahepeal leiti ka kingituste jaoks mõeldud kast üles ja külalised said oma rasketest kandamitest lahti 😀
Seejärel istusime lauda, Valdi tegi sissejuhatuse ja jagas veidi märke ja seejärel hakkasime sööma. Ma sõin pool poolikust kartulist ja nokkisin natuke liha. No üldse polnud isu 🙂
Seejärel hakkasid mängud ja bänd esinema ja nii see õhtu läks 🙂 Avavalsiga saime ka ilusasti hakkama (jeee 😀 ) ja kõik läks väga ilusasti ja armsalt ja kenasti ja ülilõbusalt 🙂

Naerda sai palju ja pulmaisa mängud olid väga lahedad ja absoluutselt mitte labased, milliseks nad kipuvad tihti minema mu meelest. Jäin ülimalt rahule 🙂
Meie erisooviks bändile oli Ruja laul „Rahu“. Olen sellest varem ka rääkinud, et see on nö meie laul… 🙂 Uskumatu, lihtsalt uskumatu, kui ilusasti nad sellega hakkama said. Ja see, kuidas ma kõvasti Kareli vastas silmad kinni selle laulu ajal tantsisin tõi mulle selle õhtu esimesed ja ainsad pisarad silmanurka ja klombi kurku. Ma olen neile nii tänulik, et nad selle suhteliselt raske lauluga niii super hästi hakkama said. 🙂
Veidi enne poolt 12t hakkas tänamine. Napilt enne seda üritati mind ära ka röövida 😀 Aga mu isa peatas nad ja takistas seda. 😀 Õnneks 😛 Sest see oli tõesti natuke halb aeg, kuna kohe pidid järgmised tegevused hakkama…
Kui sai tänatud, liikusime tordi juurde 🙂 Tort oli meil siis inspireeritud Kuusalu kandi rahvariideseelikust. Need triibud seal tordil peaks ehk umbes sinna kanti olema 🙂 Tort oli imehea ja jäime väga rahule 🙂 Ahjaa, kui me torditüki saime koos ära lõigatud, siis pidime ampsu ka võtma. Mõlemad siis võtsid tüki lusikale ja… omale suhu 😀 Ümber hakati naerma, et erilised egoistid ikka, pulmaisa ütles siis, et andke ikka teineteisele ka 😀


Sellele järgnes pruudipärja mahamängimine ja jeee, lõpuks sai nendest kontsadest lahti ja pastlad jalga panna 😀


Kella 12 paiku lahkusid fotograafid ja filmimees. Filmimees esitas meile väga huvitava küsimuse, et kas ta võib sellest meie pulmas Reporterisse loo teha. Meil jäid suud lahti, et misasja? 😀 Ta ütles, et sai nii lahedat materjali ja kui me oleme nõus, siis ta hea meelega teeks. Olime siis 😛 Mu ema on küll väga pessimistlikult selles suhtes meelestatud, et äkki tehakse labaseks jne, aga meie ei ole. Millal ikka selline kihvt võimalus veel tekiks. Ja mõtle, kui äge on kunagi lastelastele rääkida 😀
Varsti lahkus ka Valdi ja jätsime ka temaga hüvasti. Bänd mängis vist kuskil poole kahe-kaheni ja tantsisime ikka võiduka lõpuni 🙂 Pärast seda läksime ka nendega rääkima-muljetama 🙂 Ma pean ikka ennast kordama, et olime nendega nii rahul 🙂
Pärast seda tegime natuke kooslaulmist ja mõtlesin, et ootame ära, kuni bänd oma asjad kokku saab, et veel lehvitada, aga neil läks nii kaua, et ei jõudnudki ära oodata… Läksime siis oma tuppa ära. Seal lugesime kaarte ja jäime magama 🙂
Nii see päev siis mööduski 🙂 Natuke viperusi oli, aga mis seal ikka.
Ahjaa, üks asi veel. Hommikul ärkasin üles, pöörasin Kareli poole, ta ka ärkas.. läks vetsu, ma ka hakkasin ennast üles sättima, kui Karelil tuli äkki idee kella vaadata. 5.15 😀 Kobisime siis magama tagasi.
Üldiselt ei saanud ma üldse hästi magada, ärkasin pidevalt üles. Ja noolisin torti, mis meie aknast paistis 😀 Üks koer tiirutas seal ühel ärkamisajal kahtlaselt ringi, ma juba kujutasin ette, kuidas ma sööstan oma torti päästma, kui ta peaks seda sealt laua pealt sööma hakkama 😀 Ma igaksjuhuks mainin, et ma lihtsalt sõin õhtul vaid paar ampsu ja öösel tekkis selle järele mega isu 😀
Aga ma tänan meeletult palju kõiki külalisi, kes meiega selle päeva veetsid ja palgalisi – võin neid kõiki väga teile soovitada! Kõik olid nii sõbralikud ja toredad 🙂

***

Kuu aega hiljem käisime ka Trash the Dressi tegemas. See tähendab siis seda, et võtsime pulmariided uuesti kapist välja ja teeme nendega midagi ägedat 😉 Mõned pildid ka sellest sessioonist siia hiigelpostitusse 😀