Arhiiv kuude lõikes: august 2011

Paari sõnaga arstilkäigust

Täna käisime Kreniga 6. kuu kontrollis.

Kaalus 9300 g (kuuga juures 790 g), pikkus oli 71 cm (+4,5 cm) ja peaümbermõõt oli 42,5 cm (seda ma ei mäleta, palju see eelmine kord oli 😛 ).

Nutma hakkas ta taaskord peaaegu kohe, kui kabineti uksest sisse astusime. Õnneks sai ta mänguasjadega enam-vähem maha rahustatud ja sai vajalikud asjad üle vaadatud. Mind hämmastab see veidi, et ta seal alati nutab, sest kodust väljas nutab ta väga harva, nii palju on ju ümberringi alati vaadata… Ju ta tunneb mu ebakindlust ja kartust arstile mineku ees ja see kandub kuidagi talle üle.

Üldiselt oli kõik korras, aga veidi aeglasema arenguga, kui võiks. Seda kuulsin ma siis, kui arst seda õele mainis… ei tea, miks meile siis seda ei öeldud. Et võiks/peaks juba vaikselt roomama ja kui järgmine kuu lähme, siis kindlalt juba… Kõhuli olles haaras Kren kõike järjepidevalt vaid parema käega, mis oli taaskord väga veider, sest vahepeal kippus ta just aina vasakut kätt eelistama ja panime aina paremale poole asju, et ta parema käega ka asju püüaks. Eks siis hakkame jälle rohkem vasakule panema.

Kaks sutsakat sai ka. Kui esimese peale tegi  korraks kibedat nägu, siis teine ajas ikka nii haledalt nutma, et mul tuli ka klomp kurku. Rahunemine võttis päris tükk aega. Õnneks nüüd kuni 1-aastaseks saamiseni ei torgita. Mul on alati selline süütunne, et kuidas ma viin oma last meelega haiget saama, tema ju ei oska kunagi midagi kahtlustadagi… 😛

Eks siis kuu pärast jälle.

 

Kren itsitab

Kreni viimase aja hitiks on see, kui teda õhku tõstetakse. See ajab silmad särama ja suu kõrvuni. Kuna ta kaamerafoobik on (emmesse vist), siis video peale seda muidugi täies võlus saada ei õnnestunud. Aga natuke siiski 🙂

Nii äge on ta naerulagistamist kuulata ja sellepärast saab Kren mitmeid-mitmeid kordi päevas õhulende nautida. Emme-issi treenivad muskleid ja naudivad rõõmsat põnni – 2 ühes 😉

Kren ja arbuus

Ükskord hiiglama ammu, kui Kehras olime, tõi mu ema järsku arbuusi välja. Pisikese beebiarbuusi, täpselt Krenile sobivates mõõtmetes 😀 Nad olid selle ise kasvatanud, aga kahjuks murdus vars ära ja tuli arbuus ära noppida…

Hull põnevus oli küll, et milline see arbuus küll seest välja näeb ja kas on ikka magus ka 😉 Seest nägi see välja roheline nagu kurk ja maitses ka nagu kurk 😀 Karel ei julgenud esialgu proovidagi, ma ikka suurest uudishimust maitsesin. Kren maitses ka 🙂

Tuleb tunnistada, et kodus kasvatatud arbuus on küll eriline, aga poeoma oluliselt rohkem maitsenaudinguid pakkuv 😀

Meie Kren on pooleaastane!

Täna on Krenil suur sünnipäev, pool aastat saab täis!

Selleks puhuks tahtsime talle Kareliga koos ise tordi teha. Noh, mina tahtsin rohkem muidugi ja Karel siis tuli ka kaasa 🙂 Otsisin eile netist tükk aega erinevaid ideid, kujundeid, šabloone… Kui järsku plahvatas, et Kren on ju Prääks!

Juba oma teisel kohtumisel rääkisime Kareliga naljaga, et oma last hakkame me Prääksuks kutsuma. Nii jäigi. Nii et Kren oli meil juba kuus aastat mõtetes ja juttudes olemas ja alati oli ta väike armas Prääks.

Seega – Prääksule prääksutort! Vaatasin üle, milline see part täpselt on ja joonistasin hambatikuga biskviidile kuju valmis. Karel küll protestis, et šablooni järgi tuleb teha ja prindime ikka välja, aga jäi mu joonistusega ikka rahule 🙂 Lõikasime välja, vahele sai kohupiima ja maasikamoosi terve suur kuhi. Peale niristasime glasuuri ja lainete jaoks värvisime mustikatega kohupiima… Kõik läks kui lenneldes, seniajani, kui oli aeg pardile nägu joonistada. Hingasin paar korda sisse-välja ja tegin kiirelt vaba käega näo valmis. Üks silm sai kaks korda suurem kui teine, aga tühja sellest, mõte ju loeb! 😀 😉 Karel oli naerukrampides ja keeldus sellist nägu tunnistamast. Pühkisin solvunult näo maha ja ütlesin, et ta ise siis paremini teeks. Tema (vastupidiselt minule) tõi pildi ette ja piinliku täpsusega üritas pardi näo igat nüanssi tabada. No ma ei ütleks, et oluliselt parem tuli, välja arvatud siis see mitu korda suurem silm 😀

Väga kuri part tuli välja. Kren oleks ära ehmatanud, kui me oleks hommikul sellise tordiga talle õnne soovima läinud! 😀 Võtsin hambatiku ja venitasin pardil suunurka ülespoole. Venitasin kohe mitu korda ja kõvasti, nii et suunurk sai peaaegu kõrva taha (kui me talle kõrvad oleks teinud 😉 ), aga eesmärk sai täidetud – kurjast pardist sai täitsa sõbralik part!

Krenile meeldis 🙂 Nii, nagu talle meeldib ka peaaegu kõik muu, tuleb ausalt tunnistada… Aga selle kõrval olekski eriti traagiline olnud, kui talle see tort poleks meeldinud 😀 Tahtis muidugi pläts-pläts teha ja varbad tal õnnestuski tordi sisse susada. Aga mis siis! See on Sinu sünnipäev ja Sinu tort, kallis poeg, tee mida iganes Sa soovid! 😀

Palju-palju õnne pooleaastase sünnipäeva puhul, meie kõige kallim Kren!

Sinu emme ja issi.