Arhiiv kuude lõikes: august 2011

Esimene öö ilma imetekita

Kren on algusest peale öösiti hull sahmerdaja olnud. Vehkis aina käte ja jalgadega endale näkku, mulle näkku, Karelile näkku… Üritasime teda alguses tavalise teki sisse mähkida, aga sealt oli ta minutiga väljas. Kuskilt mälusopist meenus, et olen kuulnud sellisest asjast nagu imeline tekk ja äkki aitaks see meid.

Läks imeteki jaht lahti. Mitmelt poolt sai aina lugeda, et muidu on tekk hea ja aitab, aga hiljem on võõrutamine väga raske. Mina olen pigem selline, kes eelistab probleemide tekkimisel alles nendega tegeleda ja mitte väga ette mõelda, seega pidevad hoiatused mind ei heidutanud. Hea meelega topiks Krenile lutti ka, kui ta seda võtaks, kuigi sellest on ilmselt veel raskem võõrutada… Aga see on juba teine jutt 🙂

Imetekk sai ostetud ja rahulikumad ööd saabusid. Super! Sellest ajast peale on põnn igal öösel oma imetekis maganud…

Kuni eilseni. Karel otsustas, et Kren on suur poiss ja proovime ta niisama tuttu saada. Oli aeg küll juba, sest tegelikult on see tekk talle väike (jalad enam jalaosasse ei mahtunud, seega olid need väljas ja ainult käed sisse mässitud) ja nii olin ma natuke kahtlevalt nõus. Ütlesin, et paneme ta siis magamiskotti, oleks nagu kergem üleminek, seal ka päris vabalt vehelda ei saa. Magamiskott oli aga suvega loomulikult täiesti väikseks jäänud… Proovisime siis niisama.

Kren magas. Terve öö magas. Paar tankimispeatust muidugi oli, aga neid oli ka imetekiga. Tekk muidugi peal ei tahtnud püsida, sest jalgadega oli see vaja pidevalt pealt lükata, aga muidu polnud absoluutselt mingit probleemi. Nagu poleks kunagi imetekki mähitult maganudki 🙂 Võib-olla oli muidugi ühekordne õnn, aga loodan ja arvan, et mitte. Seega läks see kõik ikka eriti valutult, seda ma poleks julgenud uskudagi 🙂
Ahjaa, üks probleem siiski oli – nüüd ta ju laiutab 😀 Nagu meritäht lamab käed ja jalad laiali ja meil on kahepeale sama palju ruumi kui tal üksinda. Eks järgmine missioon on ta oma voodisse magama saada… See küll nii valutult ei lähe 🙂

Jälle mai

Kõik kindlasti teavad, et minu sünnipäev on aprillis ja Kadri oma juunis. Otsustasime seekord, et peame ühise suurema sünnipäeva seal keskel, ehk siis mais.

Sel laupäeval jõudiski lõpuks maikuu kätte ja tegime väikse kevadpikniku. Huvitaval kombel sattus Kreni poole aasta sünnipäev ka just sellele ajale, nii et liitsime ka selle sündmuse programmi.

Kõik see õudus algas reedel. Nimelt oli Kadril vaja ilmtingimata sadat sorti küpsetisi teha, sest “mis siis saab kui kellelgi kõht tühjaks jääb?!”.  Päev mööduski meil kolmekesi köögis. Õnneks on Kren täielik köögiinimene, pane ainult tooli ja ta võib seal hommikust õhtuni rahulikult istuda (huvitav, miks me seda tehnikat muidu ei kasuta?).
Kõik laabus enamvähem, kui ühed kõrbenud küpsised ja Kadri sõrmed välja arvata. Või noh, minu sõrmed ka, aga jõudsin õnneks kiiresti vee alla pista.

Pilt: Gerda


 

Järgmisel hommikul panime igaks juhuks kella 8ks äratuse. Kren on meil reeglina kella 7ne looduslik äratus, aga no igaks juhuks. Ja hästi tegime 🙂
Asusime rahulikult salateid segama ja viimaiseid ettevalmistusi tegema, sest teoreetiliselt oli aega küllalt. Oligi, kuni avastasime, et kell hakkab 12 saama.
Edasi käis kõik ülikiirelt: asjad kokku – poodi – tanklasse – Pangodisse. Ainult pool tundi jäimegi hiljaks (anna andeks Pille). Kohapeal asju lahti pakkides leidsid meid ka juba esimesed külalised.

Pilt: Gerda
Pilt: Gerda
Pilt: Gerda
Pilt: Gerda

Piknikut küll tavaliselt toas ei peeta, aga me polegi tavalised. Või noh, olgem ausad, kes sellise ilmaga ikka oleks tahtnud väljas passida. Eriti kui peotelk öösel ära otsustab laguneda.

Võrumaa mehed on aga hakkamist täis ja keset suurt vihma aeti telk uuesti püsti. Kuskil vaja ju grillida.

Mõne tunni pärast otsustas vihm järgi jääda ja päike hakkas kütma. Ja seda just siis kui tünnisaun kuumaks läks. Oleks võinud ju vastupidi olla.
Tünni ei tohtinud enne tiigis käiku minna, nagu proua siin nii ilmekalt näitab (jah, see on mu tagumik ja kusjuures mitte ainus tagumik mida Maarja sel õhtul pildistas):

Kuna ilm oli ilus, siis suurem jagu õhtust mööduski tünni ääres. Natuke meeleolupilte ka 🙂

Pilt: Gerda
Pilt: Gerda

Millegipärast sai just Kren kõige rohkem kingitusi ja oskas nendega isegi midagi peale hakata.

Pilt: Gerda

Aga mängimine teatavasti väsitab.
 Kokkuvõttes läks kõik väga hästi ja täname kõiki tulijaid 🙂

Kren tagurdab

Seda juttu, kuidas Karel väiksena tagurpidi liikus, olen ma kuulnud korduvalt ja korduvalt. Alati, kui teemaks tulevad lapsed ja nende edasiliikumine, mainitakse ka ära, kuidas Karel tagurpidikäiku armastas 😀

Täna käisime külas ja panin Kreni toa keskele mänguasjade ja teiste titadega mängima… Kui järsku oli ta ennast mu tooli alla tagurdanud. Ja ta tegi seda veel. Ja veel. Ja veel. Ja kogu aeg  tagurdas täpselt tooli alla, naersime, et teeb tagurpidi boksi 😀 Ehk siis täna on ajalooline päev: Kren hakkas liikuma! Ehk saab varsti õigetpidi ka asja selgeks 🙂

Marise juures

Reedel käisime armsa Marise armsas kodus külas. Ta elab täitsa maal ja sinna jõudmine nõudis natukene nutikust. Tavapärasest abimehest GPSist polnud seekord abi ja pidime oma peadega kohale jõudma.
Marise kirjeldused jätsin ma meelde väga üldsõnaliselt ja nii sõitsime juhtnööride “mäe otsast kase juurest tuleb ära pöörata” järgi. Karel naeris Kreisiraadiot meelde tuletades, et kas kollast maja pole kuskil 😀 Aga kohale me jõudsime ja ära ei eksinudki, nii et järgmiseks korraks on tee selge 😉

Maris on väga armas inimene, nagu ma juba ütlesin. Mu arust sobib see sõna teda väga ilusasti iseloomustama. Ka poeg on tal üliarmas. Ja kelle moodi? 😉

Täitsa Nukitsamees, eksju 😀 Aga seda võrdlust on nad juba vähemalt 346 korda kuulnud 🙂 Kui nad nii metsas ei elaks, oleks kindlasti veel kordades rohkem 😀

Väga mõnus õhtupoolik oli. Sõime Marise imehead kanasalatit ja saime palju naerda. Karel tegeles peaasjalikult lõkke toitmisega:

Kren sai piima asemel arbuusi süüa…

… ja erinevates kohtades mõnuleda.

Mida hilisemaks kellaaeg muutus, seda kaunimaks taevas läks.

Mida pimedamaks läks, seda lähemale lõkkele liikusime. Istusime tekkide sees, lõke soojendas… Tõeline idüll. Ma ei mäletagi, millal sai viimati niimoodi lõkke ääres istutud ja meenutatud… ja naerdud. Kren oli mõnda aega tagasi magama jäänud, aga isegi tema ei tahtnud sellest mõnust ilma jääda ja otsustas üles ärgata.

Koju sõites oli niii soe tunne sees…