Arhiiv kuude lõikes: august 2011

Lennunduspäevad

Paar päeva tagasi lülitasime üle pika aja jälle teleka sisse ja Kadri hakkas millegi pärast jorisema, et miks meil ALO-TVd pole. Tehnikamees, nagu ma olen, lahendasin ma probleemi ära.

Ja nagu ALO-TVs ikka, korduvad seal pidevalt kummaliste muusikavideote vahel veel kummalisemad reklaamid. Ja kogu aeg ühed ja samad. Seekord avastasime lisaks legendaarsele “Salvestame Teie DVD’d” reklaamile veel midagi asjalikku: nimelt lennupäevad tulemas.

Plaan oli laupäeval minna, aga see päev kujunes kahjuks erakordselt sisutihedaks: nimelt peale poes käimist ja päev aega toas vedelemist avastasime, et jäigi minemata. Aga täna hommikul pakkisime asjad ja Kreni kokku ning asusime teele.

Väravas avanes selline vaatepilt:
Tere tore talv. Ütleks selle peale Kadri tädi. Aga no tegelt ka, kuidas sinna vankriga peaks saama? Või ratastooliga. Nägin paar meest, kes meeleheitlikult vankrit üles vedasid, aga kuna meil Kren sees magas, siis otsustasin sellest loobuda. Läksin hoopis ise üles ja küsisin piletimüüjalt. Tema suunas mind kõrvaloleva tädi juurde, kes ebalevalt ütles, paarsada meetrit eemal on värav. Et teeksime selle lahti, hiiliksime sisse ja et jumala eest väravat lahti ei jätaks (tulles oli see värav muideks lahti :)).
Ostsin siis pileti ära ja saimegi lubatud väravast sisse.

Sees tervitas meid kohe pea kohal hõljuv piirivalve helikopter. Kes varem töötava helikopteri lähedal olnud (või kasutab lihtsalt natuke loogilist mõtlemist), see teab, et sellega kaasnev helitugevus ajab karu ka talveunest üles. Kren aga on sügavama unega kui karu.
Aga kopter oli muidu äge ja tegi trikke ka. Kadri tegi samuti trikke selle tõestuse siia blogisse toomiseks:
Mis me seal siis tegime?

Vaatasime natuke katkisemaid ja vihasemaid lennukeid.

trikitavaid lendavaid lennukeid
 koledaid lennukeid

veel vihasemaid ja vähem katkiseid lennukeid

kõige vihasemaid lennukeid
 ja natuke veel lennukeid.

Ahjaa, söömas käisime ka. Meie pere aasta 2011 toidupettumuse auhind läheb … tadaaa … Tartu lennunduspäevade toitlustajale. Mina võtsin seaprae ja Kadri kanafilee. Ja noh, see siga ja kana olidki nendes praadides ainukesed söödavad asjad. Paar seent, paar põldmarja ja kümmet sorti juurikaid. Mitte ühtegi komponenti mida me sööks 🙂 Lahkusime tühja kõhuga ja 12 eurot vaesemana.

Kui kõik vaadatud, siis asusime juba tuttava värava poole astuma. Lähenedes mainis üks onu, et värav on lukus ja teine soovitas meil kähku jalga lasta. Nimelt hakkas juba tuttav kopter jälle õhku tõusma. Kuna Kren oli peale pikka jorisemist just otsustanud jälle magama jääda, siis pani Kadri koos vankriga jooksu. Mul lubati seekord kohale jääda ja show lõpuni vaadata.

Kui oht möödas, siis otsustasime ikkagi värava üle kontrollida, kuna polnud eriti tahtmist mööda järsku pikka treppi vankriga turnida. Ja oligi petekas. Tavaline jalgrattalukk oli lihtsalt võrede vahele torgatud 🙂 Mind ikka ära ei peta!

 

Nunnu põnnu

Kui eile hakkasime välja minema, selgus nina aknast välja pistes, et väljas on ikka tõeline sügis. Vihma sadas ja soojakraadid olid kümne lähedal. Prrrr…

Esimest korda otsisime Krenile välja tema sügisjope. Ta oli selles nii võrratult nunnu, et pidime kohe pilti ka tegema 🙂

Ma olen küll tema nunnususest täiesti pimestatud 🙂

Välja me aga sel hetkel minna ei saanudki, sest vihma oli selleks hetkeks veel kõvemini sadama hakanud. Aga vähemalt pilti sai teha 😀

Kohvikusse ja loomaaeda

Juba ammu oli meil kindel plaan, et selle nädala alguses läheme Tallinnasse. Nimelt pidime (jälle? 😛 ) pildistama minema. Ilmad aga keerasid totaalselt ära ja nii sai pildistama minekust loobutud, sest päris tobe oleks, kui kohale jõudes selguks, et vihma tõttu jääb pildistamine ära 🙂

Mõtlesime ja mõtlesime, aga otsustasime, et ahh, plaanis oli, lähme ikka. Pildistama küll enam ei saanud, aga asendustegevuseks otsustasime loomaaeda minna. Oleme seda juba.. hmm.. 2-3-4 aastat planeerinud? 😀 Kaua võib, minek!

Minnes jõudsime sada korda jälle ümber mõelda, et kas ikka läheme. Nii, kui vihma sadama hakkas, otsustasime, et ahh, ei hakka minema ja oleme niisama Kehras mu vanemate juures. Loomaaias poleks ju vihmaga kuigi mõnus… Nii, kui päike välja tuli, tuli isu minna jälle tagasi. Otsustusvõimetud. Aga päikselisem pool lõpuks võitis 😉 Ehk et läksime ikka.

Terve aja päike paistis ja kohati oli meil seal lausa palav 🙂 Ehk siis vedas täiega ja veetsime loomaaias mõnusalt mitu tundi. Alustasime ikka kohe värava juures ZOO pildiga, ilma milleta ju loomaaiast lahkuda ei saa 😉 Alguses oli seal hirmus tung, seisti lausa järjekorras ja roniti ka teiste piltide peale. Oleks teadnud, et pärast seal mitte kedagi pole, oleks pildistamise hilisemaks jätnud 🙂

Hakkasime aga vaikselt aina edasi minema ja tutvustasime Krenile ka loomi. Niimoodi…

… ja niimoodi 😀

Tuleb ausalt tunnistada, et ega ta nendest loomadest väga midagi aru ei saanud 😀 Alguses aina näitasime ja seletasime küll iga puuri juures, aga pärast kadus meil tuhin ära 😛 Krenile pakkusid loomadest palju rohkem rõõmu oma mänguasjad ja tekk 😀

Kus on beebi?

Ahvid olid hullult lahedad. No nagu nad ikka on 🙂 Tegid pulli ja tsirkust ja kõik olid neist vaimustuses. Mul on nii kahju, et see musipilt udune jäi, aga ei raatsinud seda siia mitte panemata ka jätta. Kihvt oli küll ja milline šarmantne naeratus kohe pärast mususuud 😉 Tüdrukud ümberringi igatahes rõkkasid 😀

Palju oli loomabeebisid. Ehk jäid nad nüüd tänu Kreni olemasolule lihtsalt mulle silma 😛 Aga imearmsad olid nad ikka küll, pidi kohe iga puuri juures õhkama, et otsakuinunnu!

Ühe kalatiigi ääres ostsime automaadist toitu, et kaladele natuke nänni visata. Üritasime Krenile ka neid kätte susada, et ta ka saaks (väikese kaasabiga muidugi 😀 ) kaladele visata. See aga, mis tugeva rusika vahele pressitud sai, jäi sinna ka sama kindlalt edasi. Pigem prooviti seda endale suhu toppida. Nõmedad emme-issi katkestasid selle ürituse aga juba eos 🙂

Krenil on üks äge elevandimänguasi, mis talle päris hästi peale läheb. Juba loomaaeda sõites rääkisime põnnile, et kohe ei pea ta vaid mänguasjaga leppima, vaid näeb ka päris elevantsi. Oli lootus, et kui ta teisi loomi veel äkki eriti vaadata ei oska, siis elevant ikka kahe silma vahele ei saa jääda 😀

Tundus et ei jäänud. Vähemalt õiges suunas vaatas küll 😀

Lõpuks väsis ta aga väga ära ja kellelgi ei tulnud loomade vaatamisest enam midagi välja. Karel pidi teda süles tassima, sest ainult nii oldi rahul. Kaua sa seda suurt vägilast Karelipoega (nagu mu õde ütles 😀 ) ikka tassida jõuad, seega osa jäi meil veel läbi käimata. Aga eks järgmine aasta läheme jälle ja siis saab Kren ka sellest loomaaiavärgist juba natuke rohkem aru 🙂

Kohvikusse me aga pärast loomaaias käiku ei läinud. Läksime hoopis külla.

Pisike Madli sündis juba mitu kuud tagasi ja meie polnud temaga veel ikka kohtunud. Eesti on ju nii suur, eksole… Kuidagi polnud veel külla jõudnud. Nüüd sai ära käidud ja Kreni tulevane pruut üle vaadatud 😉 Imearmas oli ta ikka küll… Ja nii pisike! Aeg läheb ikka hullult kiiresti, kohe päris ausalt oli tunne, et Kren küll kunagi nii pisike ei ole olnud 🙂No kas pole tunne, et teeks aina kalli-kalli ja pluti-pluti… nõrkemiseni! Imeline 🙂

Haapsalus

See oli küll nüüd juba hiiglama ammu, aga kirjutan ikka selle ka nüüd ära 😀 Uued reisid tulevad juba enne peale, kui jõuan vanadki ära kirjutada 🙂

Kui Saaremaalt ära tulime, läksime Haapsalusse minu vanaemale külla. Ta ei olnud veel Kreni näinudki ja kuna me juba seal kandis olime, siis oli väga hea võimalus sealt läbi käia. Samuti olid mu vanemad ja õde-vend nädalavahetuse seal läheduses isa suvepäevadel veetnud ja ühinesid ka meiega, seega ideaalne aeg minekuks 🙂

Sinna poole sõites rääkisin Karelile, kuidas vanaema juurde minek seostub mul kapsarullidega. Selgelt on silmade ees aurav pott kapsarullidega… Ja siis jäin mõttesse – kas ta ikka alati teeb kapsarulle? Äkki see on mul mingi imelik mälestus, sest tegelikult meenub mul ainult üks kord, kui kapsarullid kindlalt laual olid ja äkki ma millegipärast seostan seda kogu lapsepõlvega? Kui uksest sisse astusime, võttis tuttav lõhn meid vastu. Ja muidugi – laual olid kapsarullid! 😀

Kapsarullid on üks mu lemmiksöökidest, nämm. Ja ju ma siis ikka seostan kapsarulle vanaemaga täitsa õigesti 😉

Sõime ja rääkisime niisama juttu. Kren sai enda vanaisa ehk siis minu isa jalal kiikuda. Mu isale meeldib teda nii kiigutada ja Krenile meeldib väga nii kiikuda 🙂

Vanaema ei  julgenud Kreni alguses sülle võtta, kartis, et hakkab nutma. Heh, no miks ta peaks 🙂

Kren sai Haapsalus käimise tähistamiseks 😉 esimest korda ka ploomi maitsta, aga see ei läinud kohe mitte 😀 Suhu jäi vähe, rohkem oli seda igal pool mujal 🙂

Veetsime seal mõned tunnid ja seejärel hakkasime kodu poole liikuma. Kodu ehk Kehra kodu siis, ei hakanud enam pikka teed Tartusse sel päeval ette võtma.

Kui olime natuke sõitnud, tuli emal idee ka Kohilast mu tädi juurest läbi minna. Et jääb peaaegu tee peale 🙂 Ja tema pole samuti Kreni veel näinud. Mõtlesime natuke, kuna päev oli olnud pikk, aga kuna võimalus oli tõesti hea, otsustasime minna. Mu isa, õde ja vend otsustasid kaasa mitte tulla ja ema kolis meie auto peale ümber. Isa näitas tee kätte ja sõitsime. Ja sõitsime ja sõitsime mööda kruusateed ja lõppu ei tahtnud tulla. Karel käskis aina GPS-lt vaadata, mitu km veel jäänud on. Terve aja üritas mu ema tädile helistada, kes aga üldse vastu ei tahtnud võtta. Päris lootustandev olukord 😀 Lõpuks jõudsime paremale teele ja selgus ka see, et tädi on kodust ära ja jõuab alles pärast üheksat. Einoh… Mul aga meenus järsku, et olin veidi aega tagasi märganud silti, mis näitas, et Kernuni on natuke kilomeetreid. Mul elab ju sõbranna Kernus või noh, seal lähedal. Mõeldud-tehtud! Helistasin ja hakkasime sõitma. GPS aga ei suunanudki meid seda teed pidi, kus ma seda suunaviita näinud olin, vaid tuldud teed tagasi. Ja sõitsime ja sõitsime mööda kruusateed ja lõppu ei tahtnud tulla. Karel käskis aina GPS-lt vaadata, mitu km veel jäänud on. 😉 Kirus ja pobises omale nina alla 😀

Lõpuks jõudsime pärast pikka ekslemist kohale (sõitke sealt suurtest elektriliinidest mööda – no iga kord me otsime neid elektriliine 😀 ) ja Meerit oli väga tore üle pika aja jälle näha 🙂 Ta oli ikka sama jutukas, tore ja armas nagu vanasti ja heale seltskonnale lisaboonuseks pakkus Meeri ema suuri ja magusaid mustsõstraid ka. Kren sai jänest näha ja tema hüppamisstiili tulevikuks enda tarbeks meelde jätta 😀 Tundus küll, et seda ta tegi, sest jälgis väga tähelepanelikult. Ja mina sain veel koju ka mustsõstraid kaasa…
Oli väärt küll seda kruusatee peal kolistamist 😉

Oli järjekordne tegemisi täis päev ja Kren pidas sellele jälle ülihästi vastu. Õige pea saame teda jälle proovile panna 😉

Anu

Anu on üks suurepärane inimene, kelle leidsin läbi Pereklubi. Nimelt on tal poeg Sander, kes on sarnaselt Krenile veebruaris sündinud.

Kohtusime me ühel titeootajate kokkusaamisel, mis toimus minu juures. Kuna Anu oli tööl, hilines ta kõvasti ja jõudis enam-vähem selleks ajaks, kui teised juba lahkuma hakkasid. Ta küsis, kas võib natukeseks veel jääda. Ikka võis 🙂

Tagantjärele mõeldes oli see väga hea, et ta niimoodi hilines. Kui meid oleks palju olnud, siis poleks me üldse saanud omavahel nii rääkida ja tutvuda. Ma olen selline veidi häbelik ka ja täiesti võõras seltskonnas kohe agaralt sõna ei võta. Nüüd aga ei jäänud muud üle 🙂

Kui Anu lahkus, vaatasime mõlemad Kareliga üksteisele otsa ja mõtlesime, et selline inimene ei saa olemas olla. Nii imeliselt hea ja siiras! Mul pole kunagi sellist tunnet ühegi inimesega kohtumisest jäänud (no Karel annab peaaegu mõõdu välja 😉 ), lihtsalt täielik positiivne hämming, et kuidas saab nii suurepärane inimene olemas olla ja kuidas ta nüüd meiega niimoodi kokku juhtus 🙂 Üdini soe ja positiivne tunne jäi sisse ja on seal siiamaani 🙂

Nüüd on meil põnnid käes ja oleme mitu korda Anu ja Sanderiga mängimas käinud. Ma väga-väga loodan, et Kren ja Sander saavad kunagi headeks sõpradeks 🙂 Praegu kumbki teist nähes karjuma ei hakka, nii et algus on paljulubav 😀

Eelmisel nädalal käisime Anul ja Sanderil külas. Anu võttis meid (või siis mind 😉 ) vastu juustu-singirullidega, mis olid tema sõnul küll natuke kärssama läinud, aga ma küll aru ei saanud 😉 Kren ja Sander said omavahel mänguasjade pärast kakelda ja Sander näitas Krenile igasuguseid oskusi ette, mida Kren ka juba teha võiks 😀 Meie ajasime niisama juttu. Mõnus on, et ma tean, et temaga saan nii palju lastest rääkida, kui soovin. Mitmel korral on mul mõne teisega lobisedes peas olnud mõte, et äkki ma räägin oma imearmsast lapsukesest liiga palju ja see on juba tüütav. Aga mis need värsked emmed siis ikka muud oskavad ja tahavad rääkida… Ja Anu räägib oma imenunnust Sannust samapalju, nii et sobib! 😀

Viisin Sanderile ühed sokid kingituseks kaasa. Anu tahtis mulle ka midagi kinkida ja kinkis kärbsepaberit 😀 Ta ei lubanud kellelegi öelda, et mina toon Sannule kingituse ja saan vastu kärbsepaberit, aga minu arust on see nii võrratult armas, et pean selle ära mainima 😀 Ilus lilleline kärbsepaber on muideks ja mitu putumutukat on seal küljes juba ka, nii et täidab eesmärki 😉 😀

Kui Kren ära väsis ja jorisema hakkas, tõi Anu välja imerohu ja salarelva – Saimuse 😀 Ja paha tuju oli läind nagu niuhti 😉

Ülimõnusad sõbrad need Anu ja Sannu 🙂