Arhiiv kuude lõikes: september 2011

Seitsmenda kuu kontroll – totaalne õnnestumine!

Kolmapäeval käisime arsti juures. Nagu mu postitustest varemgi on võinud aru saada, siis põdesin sinnaminekut taaskord päris palju ja tänu sellele, et Kren hullult võõrastama on hakanud, veel rohkemgi. Kuid kõik läks imehästi!

Kren oli kosunud 300 g (jess, lõpuks veidi aeglasem tempo!) ja kasvanud 1 sentimeetri. Kui seniajani oli Kren ilusasti kuss olnud, siis kaalumise ja mõõtmise peale hakkas natuke torisema. Aga saime ka istudes kaalutud, mis põnnile sobis. Ja mõõtmise tegime lihtsalt hästi kärmelt.

Sättisin kohe Kreni kõhuli lauale enne arsti tulekut. Kren muidugi ajas ennast neljakäpukile ja hakkas õõtsutama. Kui arst sisse tuli, siis imestas kohe, et oi, mida Kren juba oskab. Jesss, esimene plusspunkt kirjas 😉 😀 Mul oli suur kaitsekõne ka valmis mõeldud juhuks, kui “ta ikka peaks juba nüüd roomama”, aga ei läinudki vaja. Ütlesin vaid, et käime võimlemas (mis kiideti väga heaks) ja et seal öeldi ka, et ta ilmselt jätab roomamise üldse vahele, sest neljakäpukil asend on juba päris kaua vägagi moes. Arst nõustus, taaskord jess 😉
Kren lasi end rõõmsalt vaadata täpselt nii kaua, kuni pikali ei pandud. Siis läks jorinaks, aga õnneks saime mänguasjadega ta tähelepanu mujale juhitud. Uhh, jess, läks jälle õnneks nutust pääsemine.
Kui arst küsis kahtlevalt, et ega ta veel ei istu, siis ma vist lausa hüüatasin, et jaaa, istub küll, istub! Näitasime siis seda oskust ka kohe ja saime taaskord kiita, suur jess! 🙂
Ka hambaküsimuse peale saime vastata, et midagi sealt vist paistab küll. Ülemisel igemel on mõlemal pool midagi nagu paista… Arst üritas küll piiluda, aga meil on see kodus suure proovimise peale mõnel korral õnnestunud, nii et see jäi nägemata. Aga ongi siis järgmisel korral jälle millegagi uhkustada 😉
Süstikorrad on natukeseks ajaks läbi, nii et ka sellega ei rikutud seekord Kreni tuju. Lõpus lasi ennast rahulikult riidesse panna ja lahkusime sealt rõõmsa tuju ja naeratavate nägudega.

Ka arst naeratas. Tundus, et ta jäi meiega rahule. Jessssssssss! 😀

Tegin pilti. Evelin ja Simon Kristofer

Eile oli üks mõnus päev. Sain nimelt natuke kätt harjutada ka kellegi teise kui Kreni peal 😀

Poseerisid mulle veebruariemme Evelin ja tema poeg Simon Kristofer. Simon pidi tegelikult jaanuaris sündima, aga ta otsustas, et tahaks ikka Kreniga samasse kuusse saada ja tänu sellele me omavahel tuttavaks saimegi. Kuigi sellel hetkel oli Simoni emmel niikuinii nii kõrini kui veel olla sai, siis tegelikult on ju täitsa tore, et poiss natuke viivitada otsustas 🙂

Saime eile Toomemäel kokku ja vaatasime ringi, et kus võiks pilti teha. Kahju, et värvilisi lehti nii vähe oli, oleks väga tahtnud lehehullamise pilte ka teha. Aga eks siis järgmisel korral.

Siin siis veidi pilte, võiks öelda, et minu täitsa esimene pääsuke. Arvestades kui vähe ma alles olen pildistamise vastu huvi tundnud ja kui vähe ma tegelikult sellest tean (seda vist ei tohiks rääkida, kui ma tahan, et keegi veel mu kaamera ette kunagi tuleks 😀 ), siis jäin ise küll väga rahule. Ja tundub, et Evelin ka. See ongi kõige tähtsam 🙂

Seitsmekuune

Milline on üks seitsmekuune Kren?

* Võõrastav. See on viimase paari päeva teema, aga kogub aina tuure. Kui külla läheme, siis läheb tükk aega enne, kui ta rahuneb ja on nõus maas mängima või kellegi teise süles olema. Kisa on kõva ja pisarad voolavad, kui ta veel valmis pole, aga emme ikka proovima peab, et no äkki nüüd 😛 Kui paar naeratust on juba välja võlutud, siis on õige aeg 🙂

* Aina rohkem liikuv. Otseselt ta veel ei rooma ega käputa, aga üritab kõigest väest. See aga ühest toa otsast teise liikumist ei takista, sest kuidagi ümber enda keerutades ja tagurpidi lükates saab sellega hakkama küll, kui väga tahta. Või kui mõned vahvad juhtmed kuskilt äkki paistavad 🙂

* Jõnksutav. Põhitegevus on neljakäpukil edasi-tagasi jõnksutamine.

* Istuv. Istub väga kenasti ja läheb neljakäpukilt ise istuma ja tuleb neljakäpukile tagasi ka.

* Veidi paremini magav. Päevauned on natuke pikemaks läinud, tavapärase poole tunni asemel magatakse vahel tund või isegi kaks. Kui juba kaks ja pool tundi täis on, siis ma hakkan kolistama 😀 Igatsus tuleb peale, no kaua võib noh 🙂
Öösel ärkab ikka suhteliselt tihti, umbes paari tunni tagant. Väsitav, aga olen harjunud vist juba, nii et väga zombina ennast enam ei tunnegi.
Magab jätkuvalt meie vahel, oma voodisse pannes ärkab kohe üles. Ühel öösel kell 2 ma seda üritasin ja siis pärast Karel kussutas teda pool tundi uuesti magama ja samal ajal sisises mu peale 😀 Nii et pole olnud tahtmist hetkel rohkem proovida 😛

* Jätkuvalt naerev ja naeratav. Kui talle naeratada, naeratab 99% juhtudest vastu ja aina rohkemad asjad ajavad teda südamest naerma. Näiteks pistsin eile jalutades kastanimuna taskusse ja kui talle seda õhtul kõhule kukutasin, kõkutas ta südamest 🙂

* Hästi sööv. Üldiselt pole asja, mis talle ei maitseks ja tavaliselt sööb kõik ära, mis ette antakse. Lemmikmängude hulka on seoses lisatoidu söömisega lisandunud mängud nagu “lennuta lusikas kauge kaarega põrandale” ja “viruta kauss kummuli”. Paar korda on õnnestunud ka ja võidurõõmsast näost pole siinkohal mõtet rääkida 🙂
Kui porgand, kurgijupp või beebiküpsis kätte anda, jätkub lutsutamist ja lödistamist kauemaks.

* Vett armastav. Kui klaasiga läheneda, lähevad Kreni silmad särama ja keel hakkab juba limpsates suust välja käima. Joomistehnika ongi selline nagu koertel, limpsab vett omale klaasist aina suhu ja tahab veel ja veel ja veel!
Ka vannis käimine ja veega plärtsutamine on väga ägedad.

* Piiksuv ja mörisev. Kui talle midagi ei meeldi või ta väsinud on, hakkab ta kas piiksuma või mörisema. Vastavalt sellele on ta hüüdnimi sellel hetkel kas hiirepoiss või mörrakaru. Kusjuures digimuutub ta suhteliselt tihti, piiksumisest saab mörr-mörr ühe hetkega ja ka vastupidi.

* Hambutu. Mingit valget täppi ma nagu oleks näinud, aga vaadata ta seda enam muidugi ei lase. Äkki kujutasin ette, ei tea 😛 Eks siis varsti paistab.

* Näpistav ja juukseid tiriv. Ja seda vägagi valusalt.

* Jätkuvalt kõige armsam väike tegelane maailmas!

Suur poiss Kren

Juba pikka aega mõtlesin ma sellele, et peaks vaikselt Kreni korviosast istumisosasse ümber kolima. Jalad olid juba krõnksus ja mujalt tuli ka surve, sest kõik veebruaribeebid kolisid aina ümber. Meie ei saa ju kehvemad olla 🙂

Tegin siis südame kõvaks ja lasin Karelil selle vahetuse ära teha. Tõesti oli tunne, et pisibeebist sai järsult suur poiss. Mulle nii meeldis see korv – suur ja mahukas ja Kren oli seal nagu soojas pesas, külma, tuule ja kurja maailma eest kaitstud 🙂

Krenil on suhteliselt suva 😀 Korvis oli ta ka rahul ja vankrisõidu vastu ei protesteerinud. Nüüd istumisosas saab ta samuti hästi magada, boonusena veidi paremini ringi vaadata, nii et talle sobib. Peaasi, et õue saab 😛
Mina olen see, kes veel harjuma peab. Tundub tühine asi, aga samas nii eriline ka 🙂

Robotite rünnak

Ärge väga kurjaks saage, aga olin sunnitud kommentaaride kirjutamise Captcha’ga (maakeeli piltmõistatusega) kaitsma. Nii et enne kommenteerida ei saa, kui kastis olevad sümbolid vastavasse lahtrisse ümber on trükitud.

Nimelt on pahalased meie blogi avastanud ja kipuvad risustama. Näiteks selle postituse kirjutamise hetkel on neid meie lehte ründamas 28 🙂 Ju siis blogi on seda väärt, ega iga suvalise kallale botid ei tule!