Omadega rabas

Eelmisel nädalavahetusel tulid minu vanemad ja õde Lõuna-Eestisse, issi osales Otepää Rattamaratonil. Kuna nii pikk sõit juba ette võetud oli ja nad Kareli vanematekodule nii lähedal olid, läksime õhtul kõik Parkseppa grillima ja saunatama (olgu märkusena lisatud, et mina ei käi kunagi saunas ja ma ei mõista selle võlu 😀 )

Järgmisel hommikul tuli Kareli emal idee kuhugi minna ja natuke Võrumaad näidata. Käisid läbi Munamägi ja Meenikunno raba. Munamäel on aga käidud küll ja kes see sinna mäkke jõuab ronida… 😛 Raba kahjuks rääkis aga see, et kuidas me Kreniga sinna läheme – kandelina meil kaasas ei olnud ja kes seda suurt jõmmi nii kaua tassida jõuab 😛 Mõtlesime, mis me mõtlesime, aga lõpuks otsustasime ikka raba kasuks. Meil olid turvahällirattad autos olemas ja lootsime nendele, et äkki need ikka sinna laudteele mahuvad. Etteruttavalt olgu öeldud, et kuigi algus oli paljulubav, siis lõpuks pidi lisaks Krenile keegi veel ka turvahälli ja käru tassima 😀

Rabas oli ilus. Meie olime seal varem ka käinud, aga minu perekond ei olnud sinna mõistetavatel põhjustel varem veel jõudnud 😛
Kohe alguses võttis meid vastu suur vaatetorn, kuhu suurem osa meie seltskonnast ka ronis. Mina jäin Kreniga koos alla vaatama, kuidas torn tuule käes kõikus 😀 (tegelikult kõikusid küll ümber olevad puud, aga hirmus üles vaadata oli sellegipoolest).

Ümber torni kasvasid mustikad. Esmapilgul ei olnud neid üldse eriti märgata ja teeradade kõrvalt olid muidugi kõik ära söödud, nii et Karel tuli esialgu tagasi sõnadega, et ta paar tükki leidis. Õnneks ma leidsin ikka paar(sada 😉 ) veel 🙂

Siis asusime teele.

Hull manööverdamine oli küll, et see käru sinna laudade peale ära mahutada. Alguses sõitsin mina headel laiadel laudadel. Siis võttis Karel üle ja tema sõitis põhiliselt esirataste peal, sest tagumised laiad enam ei mahtunud. Ja lõpuks võtsid vanaisad asja üle – üks võttis Kreni ja teine vedas turvahälli koos ratastega 🙂

Siis jõudsime imeilusa rabajärveni.

Pärast järve ääres käiku otsustasime edasimineku asemel tagasi minna. Muidu oleks ehk matk liiga pikaks veninud ja pidime Kreniga arvestama.

Vaatetorni juures oli ka RMK metsamajake, mille juures grillimisplats koos puude ja kõige selle juurde kuuluvaga. Väga mõnus! Kasutasime neid võimalusi ja grillisime natuke 🙂

Ja lõpetuseks üks Kreni tehtud pilt ka. Krenist saab kunagi pottsepp (ühe vanaisa mõjutustel), it-mees (issi mõjutustel), jalgrattur (teise vanaisa mõjutustel) ja fotograaf (tädi Gerda mõjutustel) 😀 . Siin on ta esimene saavutus:

Kuna ma oma fotoaparaadi koju unustasin, on kõik postituses kasutatud pildid Gerda fotoaparaadist pärit 😉

2 arvamust “Omadega rabas” kohta

  1. Oeh, Meenikunno raba… Seal oli meie “pulmareis” üsna täpselt 5 aastat tagasi – see on tõesti üks ilus ja mõnus koht!

Kommenteerimine on suletud.