Arhiiv kuude lõikes: september 2011

Kus Matt on?

Kui keegi tõesti veel varem pole näinud, siis see on Matt. Matt ei oska tantsida, aga ometi elab sellest. Lihtsalt rändab mööda maailma ringi, tantsib ja paneb video juutuubi üles. Ja miljonid inimesed on sellest vaimustuses. Meie ka 🙂

Avastasime selle klipi mõned aastad tagasi ja ikka meeldib. Seda koos vaadates on päris mitu korda jutuks tulnud, et ikka hullult äge oleks seal ka ise osaleda. Aga olgem ausad, kui suur see võimalus ikka olla saab.

Ühel heal päeval tulen mina arsti juurest koju ja Kadri teatab esimese asjana, et laupäeval läheme Tallinnasse. Kuna pidime nädalavahetusel nagunii Kehrasse kartuleid võtma ja tädile Soome külla minema, siis minu jaoks oli 2 varianti – kas keegi kutsus külla või vaja shoppama minna. Aga ei – hoopis Matt on Tallinnas! 🙂 Olin vahelduseks kohe ilma torisemata nõus, ega uut võimalust vist niipea ei tule.

Ja juba oligi paar päeva möödas ja sõitsime Tallinna poole. Kas ma olen juba maininud, et ma vihkan Tallinnas sõitmist? 🙂 Aga koos GPSi ja kaardilugeja Kadri abiga olimegi (ainult) paari närviraku võrra vaesemana Viru keskuse parklas.

Pakkisime Kreni sisse …

 ja olime 10 minutit varem Viru väravate juures kohal. Kaugeltki mitte esimesena.

Täpselt kell 5 jalutas jalutas meist mööda rahva keskele üksik suure kohvriga mees ning kostus aplaus. Häbi tunnistada, aga ei tundnud teda esimese hetkega ära 🙂

Kuna rahvast oli palju ja vankriga seal vahel manööverdada raske, siis jäi Kadri taharitta ja mul lubati ette poole trügida. Mina pole aga suurem asi trügija (nahhaalsusest jääb puudu), siis sattusin ikkagi kuhugi tagumisse kolmandikku.

Oma seekordses videos teeb iga riik spetsiifilisi tantsusamme ning Matt asuski neid järgi tegemiseks ette näitama. Tagumises otsas oli teda kahjuks näha ja kuulda ainult vilksamisi, siis tuli õppida teiste järgi, kes kahjuks samamoodi suurt midagi ei näinud 🙂 Paari katsega loksus aga kõik paika ja peale igat tantsu kostus harukordselt temperamentsete eestlaste poolt suur aplaus.

Peale tantsu algas lubatud pildi- ja videovoor. Nimelt oli eelnevalt Facebooki lehel lubatud, et kõik soovijad saavad peale üritust Mattiga koos pilti teha või väikse video salvestada. Algselt oli mul (Kadri õhutusel) kindel plaan koos väike tants teha ja seda filmida. Ma pole küll täiesti kindel, kas ma sel hetkel oleks üldse julguse kokku võtnud, aga nähes suurt rahvamassi samal eesmärgil tunglemas viskasime selle idee kohe peast 🙂 Ja nähes mitme Eesti telekanali kaameraid seal ümber tiirlemas – hea oli. Pärast oleks veel telepurki pandud, kõigile naermiseks!

Aga pilt tuli ju ikkagi ära teha! Tõesta muidu pärast kõigile, eksole. Üritasin ühelt poolt läheneda – lootusetu. Siis teiselt poolt – no ikka ei saa. Aga siis tuli päästeingel – Matt lubas väikeste lastega inimesed eelisjärjekorda võtta. Kähku Kren sülle ja lähemale – no ikka ei saa, igasugused tüübid trügivad ikka ette. Õnneks suudab Kadri vajadusel nahhaalne olla ja saime koostöös hakkama – mina hõikasin “I got a baby” ja Kadri surus ennast lihtsalt osava ja kiire manöövriga Matti külje alla 🙂

Jääme nüüd siis videot ootama, nii järgmise aasta alguses pidavat saama 🙂

Kartulivõtt


Iga jumala kevad pannakse kartul maha ja ma loodan, et külm võtab ära – kuid miks ma pean jälle pettuma. Olen ju loodud kartulit vaid kahvliga puutuma!

Nii kirjutas üks Kareli sõber mõni aeg tagasi Facebookis 😀 Minuga on sama lugu, ohhh, kui jube töö see kartulivõtmine on!

Õnneks selleks aastaks on see jälle tehtud. Tõeline kergendus 😀

Põllule minek, see kõik on alles ees…

Ja hakkas pihta…

Karelil vedas, sai traktoriga sõitma 🙂 Esimest korda elus kusjuures, aga sai hakkama küll. Kõigepealt jagati väikesed juhised ja hakkas vagusid lahti ajama.

Ja hiljem sõitis selle traktoriga, mille kasti kartuleid valati.

Oi, ta oli rahul ja õnnelik. Aina käis eputamas ja kiitlemas, kui äge on 😀 Ja kui ta lõpus veel uue ja uhke traktoriga ka rallida sai, siis oli ikka nina päris püsti. Kui me koju sõitsime, siis küsis mult uhke häälega, et mitme traktoriga mina täna sõitsin. Ja lisas kiirelt lõppu, et tema sõitis kolmega! 😀 Nii et Karelil jäi kartulivõtust vist positiivne mälestus 😉

Alati, absoluutselt igal kartulivõtul, tuleb mingil hetkel täielik tüdimus peale ja hakatakse lugema, mitu vagu veel on 😀 Ja see vastus on alati väga masendusse ajav, aga sellegipoolest on vaja üle lugeda, mitu korda veel. Ja seda tehakse korduvalt… nagu see aitaks kiiremini lõpule jõuda 😀 Siin loeb Gerda vagusid üle ja kui ma õigesti mäletan, siis umbes pool oli veel jäänud. Oi, kui vastik oli seda kuulda…

Ma nii lootsin, et Kren ärkab kohe varakult üles ja ma pääsen kartulivõtust, sest pean ju temaga tegelema 😀 Aga ei, ta aina magas ja magas…. Ju värske õhk ja traktorite mürin olid head uinutajad. Nii et ärkas ta suhteliselt hilja ja oli nõus siis ka oma vankris edasi tšillima, nii et emme ja issi pidid rõõmsalt kartuleid edasi korjama 🙂

Õnneks ikka hakkas lõpp vaikselt paistma ka. Milline meeliülendav vaatepilt…

Siis, kui natuke veel jäänud oli, saime meie Gerdaga loa minna toidukraami ette valmistama, lõket kohendama jms. Milline rõõm oli neid sõnu kuulda, oodatuimad asjad ühe kartulivõtu juures 😀

Vaikselt jõudsid ka teised ja kõik võisid rõõmsalt ja väsinult ohata, selleks aastaks sai jälle tehtud…

Järgmisel aastal jälle 😀

Soomemaa – Kreni esimene välisreis

Eelmisel reedel käis Kren esimest korda välismaal 😀 Käisime Soomes shoppamas ja Kareli tädil külas 🙂

Päev oli väga pikk – kell 5 tulime juba üles ja kell 1 saime alles jälle magama. Mõlemad laevasõidud möödusid üksteise võidu haigutades. Esimene liiga varase hommikutunni tõttu ja teise põhjuseks olid pikk päev ja hiline õhtu. Ainuke, kes laevasõitudel üldse väsimust ei näidanud, oli muidugi Kren ja meie lootusest, et ta mõlemad laevasõidud maha magab, ei arvanud ta midagi 😀

Käisime pidevalt Krenile merd ja paistvat maad näitamas, uus ja huvitav värk ju siiski. Enamasti vaid meie jaoks, Kreni jaoks olid näiteks aknaraamid aknast paistvast merest palju huvitavamad 😀

Kui olime Soome jõudnud, jalutasime kohe nendesse ainukestesse kohtadesse, kuhu me seal minna oskasime. Ehk sadama kõrval olevale turule 😀 😀 ja mäe otsas olevat kirikut vaatama 😀 Shoppamistänavale oskasime ka sealt kõrvalt minna 🙂

Kui Kareli tädi töölt pääses ja meie juurde jõudis, viis ta meid suurtesse kaubanduskeskustesse Forumisse ja Kampisse. Me aina käisime ühest poest teise ja valisime ja otsisime ja otsisime ja valisime… Ise ka ei teadnud vist, mida ja nii me praktiliselt midagi ei ostnudki 😀 Kõike oli palju, aga miski polnud nagu päris see…

Lõpuks hakkasid jalad valutama ja kõhud läksid tühjaks ning sõitsime bussiga tädi Eda juurde külla.

Sõime, puhkasime ja pidasime plaani, et mis siis nüüd edasi saab. Minu suurtes unistustes sukeldusime me põhjatutesse H&Mi riidehunnikutesse ja shoppasime kottide viisi riideid kokku. Tegelikult oli asi nii, et selleks ajaks ei olnud meil veel mitte ühtegi asja ostetud. Sellega loomulikult leppida ei saanud ja otsustasime kesklinna tagasi sõita. Kuna vankriga on küllaltki tülikas poodides liigelda ja tädi Edal on niigi harva võimalus Kreniga olla, siis jätsime nemad kahekesi ja saime võimaluse ise ka kahekesi olla 🙂 Kaamera jätsime neile, et nad oma mereäärsest jalutuskäigust ilusaid pilte teeks 🙂

Kui neil läks kõik kenasti, siis meie kesklinna tagasisõidu kohta ei saa päris sama väita. Vähemalt alguse kohta mitte. Nimelt eksisime me totaalselt ära 😀
Kui bussilt maha tulime, hakkasin kindlalt sammul astuma ja ütlesin Karelile, et ta mulle järgneks – viin ta otse haajaemmi! Juba paari minuti pärast mu hoog rauges ja sain aru, et ma ikka vist ei oska seda teha 😀 Karel võttis ohjad üle ja hakkas ise juhtima, viies meid aina võõramatesse kohtadesse. Kui alguses võtsin asja naljana, siis lõpuks hakkas tuju juba alla minema. Ma ei kartnud, et me nüüd olemegi eksinud ja enam siit kunagi ei pääse 😀 Isegi parmupill ei hakanud kõrvus mängima 😉 Ma nimelt hakkasin väiksena alati parmupilli pininat kuulma, kui mingi eksimisolukord oli. Nagu mingi hetk filmis, kus tegelased on eksinud, olukord on väga pinev ja selline veidi närviline heli on taustaks, et hetke veel hirmsamaks muuta 😀 Ma nimelt kartsin seda, et Eda varsti helistab, et Kren vajab meid ja mul jääbki shoppamata, kui seal veel kaua tiirutame 😛
Karel lõpus helistas Edale ja samal hetkel nägin ka mina nurga taga tuttavat tänavat. Me tiirutasime kogu aeg seal ümber ringi ja õige koht oli muidugi vägagi lähedal, kui tüüpiline 😀 Aga kohale me jõudsime ja see on põhiline 😉
Endale ma muidugi midagi ei saanud, mis on samuti tüüpiline. Aga Karel sai talvejope ja triibulise salli 🙂 Karelile muideks üldse triibulised asjad eriti ei meeldi, nii et ma siiani imestan, et ta minu suunamisel selle ilusa salli ostis 😉 Aga noh, kunagi ta kandis ka ainult musti riideid ja ma olen seda täielikult suutnud muuta, nii et triibulised asjad olid lihtsalt järgmine samm. Temast saab veel asja! 😀
Kren sai mitu paari pükse, mille järele ma tegelikult läksingi, sest püksipuudus oli vägagi suur. Salli ja kindad sai ka 🙂

Minu ülilemmikud püksid, mis me Krenile ostsime. Ta vist kannab neid nüüd iga päev kuni selle ajani, kui ta neist välja kasvab, ma olen neist lihtsalt liiga vaimustuses 😀

Tagasi jõudes oodati meid maja ees ja võeti naeratavate nägudega vastu 🙂

Õhtul bussile minnes hakkas see juba eest ära sõitma ja mina lehvitasin suure kaarega, et ta meid ka ikka ootaks. Terve päeva ei suutnud ma ära imestada seda süsteemi, et bussi peab ise peatama, mitte ta ei peatu peatustes ise ja et bussilt maha saada, peab nuppu vajutama. No nii imelik minu jaoks 😀 Ja õhtu lõpuks sain ka bussi ära peatatud ja isegi stop-nuppu vajutasin, polnudki nii keeruline ja imelik 😀

Päev oli pikk ja väsitav, aga saime Kreni jälle proovile panna ja ta käitus ü-l-i-t-u-b-l-i-s-t-i! See teeb mind alati nii uhkeks, meie kallis kullatera! 🙂

Kinos


Kolmapäeval käisime esimest korda Kreniga koos kinos. Tahtsin juba eelmine kuu minna, aga ajasin kuupäevad sassi ja sain enda peale kuri olla, kui õhtul avastasin, et film oli juba ära näidatud ja me olime terve päeva niisama kodus lösutanud.

Seekord ostsin piletid kohe ära, kui need müüki tulid ja läksimegi koos Anu ja Sannuga filmi “Lotte ja kuukivi saladus” vaatama.

Kren oli ülitubli. Peaaegu terve aja vaatas kas minu süles või Kareli süles filmi. Kodus meil üldjuhul telekas väga ei käi, nii et eks ta kasutas juhust ja nautis täie raha eest 😛 Lõpus küll enam ei viitsinud, aga siis asjatas niisama. Kui mitte väikest jutustamist ja filmi muljete jagamist mitte arvestada, ei teinud ta ühtegi piiksu ja oli tõesti väga tubli kinokutt 🙂
Sannu vaatas alguses 10 minutit tooli seljatuge ja siis jäi turvahällis magama 😀 Nii et tal oli ka asjalik kinoskäik 😀

Ümberringi lapsed päris nii tublid ei olnud ja nutjaid oli ikka palju. Filmi süvenemist see natuke segas ja seega on üsna lootusetu beebidega koos kinos olles väga erilist filmielamust saada 🙂 Aga film oli armas ja fantaasia- ning seiklusrikas ja täpselt lastele vaatamiseks sobiv. Võin soovitada küll.

Kren ja Sander

Pildid on Anu tehtud.

Septembrikuus kõik on uus

Vägagi uus selle septembrikuu puhul oli see, et ma ei läinud kooli. 15 aastat olen läinud ja nüüd järsku ei läinudki…

Mitte, et ma koolist väga puudust tunneks, aga midagi võiks ju teha ja kuskil võiks ju käia. Mulle hea – saan natuke vaheldust. Krenile hea – õpib uusi asju, mida meie temaga kodus teha ei oska ja saab samuti vaheldust. Ja Karelile hea – saab ka vaheldust ja meist natuke puhkust 😀

Teisipäeval käisime Kreniga loovusringis. Nii, kui sellest ringist teada sain, saatsin otsekohe meili ja panin meid kirja. Asub see nimelt meie kõrvalmajas ja täielik patt oleks olnud minemata jätta, kui asi täitsa koju kätte tuuakse 🙂
Mida me seal siis tegime?
Alustasime laulude ja salmikestega, mille käigus tutvustasime ka lapsi. Patsutasime ja plaksutasime, Krenile läks see väga peale. Kahjuks mul ükski laul meelde ei jäänud, nii et kodus ma lasen ikka omaloomingut ja oma koolilaulu edasi 😀 Aga patsutada ja plaksutada saab nende rütmis ka ja Kren naerab ja kilkab ikka südamest, kui me nii mängime 🙂
Edasi mängisime pisikeste pallidega, mida viskasime ja kukutasime ja aukudesse-torusse sisse üritasime susada 🙂 Kren väga nii pisikestest asjadest aru ei saa, aga teised lapsed oli suuremad ja nende reaktsiooni oli küll väga põnev jälgida, kui pall pika toru sisse ära kadus 🙂
Ja siis läks plökerdamiseks 😀 Alusele ja paberile valati hunnik värvi ja lasti lapsed selle sisse möllama. Ja siis tuli tõeline üllatus – meie esteet ei soovinudki seda teha ja iga kord, kui ta näpuotsagi värvi sisse pistsin, läks kisa lahti. Ma pidin muidugi mitu korda proovima, sest kodus ta lödistaks küll iga asja sees, kui ainult lastaks, aga ei sobinud siiski. Nii et meie ühisele kunstitööle võib rohkem minu nime all kirjutada 😀

Alguses lödistasime värvidega, siis valati sinna ka veel vett, et rohkem lödistusmaterjali oleks 😀 Ja lõpuks ka suhkrut ja kaneeli. Ükski asi Kreni näpukeste vastu puutuda ei tohtinud 😛

Tänu sellele, et Kren eriti kaasa teha ei soovinud, jäi ta ka kõige puhtamaks. Sokid muidugi suutis üleni värviseks teha, sest kuigi mul olid vahetusriided kaasas, siis sokid ma unustasin 😀 Teised lapsed olid ikka üleni koos, näod-silmad-kõrvad-varbad, näppudest muidugi rääkimata. Ja suude ümbrused muidugi ka 😀

Kui värvidega lõpetatud, pesid kõik emmed beebid puhtaks ja laulsime veel natuke. Krenil viis see värvidega plökerdamine tuju ära ja ta oli siis ikka päris nutukas juba. Ja nagamisaeg tuli ka peale. Nii et lõpp kiskus ära, aga muidu oli päris vahva 🙂
Sellel teisipäeval jääb meil kahjuks ilmselt minemata, sest kahtlane, et Kren nii kiirelt terveks saab. Praegu küll sellest veel kahjuks ühtegi märki pole.

Sellel samal teisipäeva õhtul läksin ma ka fotoringi. Helin leidis Internetist kuulutuse, et Anne Noortekeskuses alustab taas fotoring ja jagas seda leidu minuga. Otsustasin siis vaatama minna, et mis värk on 😛
Värk oli veidi teistsugune, kui ma arvasin. Osalisi oli päris palju ja enamus olid juba mitu aastat ringi tööst osa võtnud. Mina panin ennast algajate gruppi kirja…
Töö on seal tõsine ja kestab terve õppeaasta. Kodused tööd, semestritöö, ühispildistamised, ettekanded ja muu selline. Tundus põnev, aga samas ka väga palju kodust tööd ja aega nõudev ja ma pole päris kindel, kas see on see, mida ma praegu kodus olles teha tahaks… Ja paari kuu pärast läheme me ju juba ära. Samas fotoaparaati ja pildistamist tahaks paremini selgeks õppida küll. Ehk et ma veel mõtlen selle fotoringi peale… Teisipäeval tahaks ikka minna uuesti, kui minu ja Kreni tervis laseb 🙂

Ja siis käisin ma veel kolmapäeval trennis ka. See oli niiii julm, täiesti lõpp 😀 Ma ei tea, mitu korda ma mõtlesin, et nüüd ma enam tõesti ei jõua 🙂 Venitust enam ei jõudnudki – nii, kui püsti tõusin, hakkas maailm ringi käima. Sellepärast ma ilmselt siin juba mitu päeva ringi komberdangi, et ma korralikult ei venitanud. Aga tõesti oli natuke hull pärast rasedust ja nii pikka pausi, oleks ehk pidanud stepaeroobika asemel midagi kergemat alustuseks valima. Kõige parem hetk trenni juures oli see, kui stepipinkidega lõpetasime ja ma mõtlesin, et nüüd saab natukenegi hinge tõmmata… ja siis läksime võtsime kangid 😀 Ma usun, et mu näoilme oli unustamatu 🙂
Aga sinna loodan ka veel ikka minna. Sealolles kindlasti ei suuda jälle ära kiruda, et miks ma seda küll taaskord tegin 🙂

Nii on siis lood, tegemisi ja käimisi meil ikka nüüd on. Loodetavasti ei riku see haigeksjäämine nüüd tegutsemistahet ära.

Krenil on õnneks juba natuke parem 🙂 Palavik oli küll ikka täpselt sama suur ja nina ikka väga tatine, aga tuju on hea 🙂 See ongi kõige tähtsam.