Arhiiv kuude lõikes: september 2011

Sügis käes, sügis käes…

Külmad ilmad on käes ja meie oleme kõik haiged 🙁

Karel ei saanud nädala alguses ühel ööl üldse magada. Kõrv tegi aina valu ja nii ta vähkres ja vähkres… Hommikul helistas perearstile ja paari tunni pärast võeti ta vastu. Tulemus: kõrvapõletik ja antibiootikumid peale.

Täna öösel Kren aina nohises ja norskas, oli aru saada, et midagi teda segab. Kuue ajal tulime üles ja tegime inhalaatoriga auru, sest rögises juba päris kõvasti. Tundus, et aitas ja pole midagi hullu… Terve päev aga nina aina jooksis ja mida õhtu poole, seda rohkem hakkas ta ka köhatama. Kraadisime ja pisike palavik ka.

Mul on juba mitu päeva kurgus kraapinud. Aina ajab köhatama ja kurku puhtaks köhima, aga eriti ei aita. Nina kipub ka aina rohkem kinni minema… Lisaks on mul keha üleeilsest trennist (sellest ma veel kirjutan siia varsti 😛 ) niiii valus ja liigutamine ajab oigama.

Õhtul tegime Krenile auru, siis tegin mina endale ja seejärel oli Kareli kord. Perekond tõbised on ikka kehv olla küll…

Nüüd tahaks küll juba Taisse ära minna 😀

Dinosaurus Boss

Ma olen ise täitsa laps alles ja vaimustun igasugustest lahedatest mänguasjadest väga ja põhjalikult 🙂 Laulukoer oli mu suur unistus ja lõpuks tänu Krenile ma selle endale (talle 😀 ) saingi, jess 🙂

Eelmisel nädalal avastasin uue üliägeda mänguasja – dinosaurus Bossi. See on selline suur loom, kellel on kõhus pisike pallimeri 🙂 Hind oli aga julm, 63 eurot internetipoes :S Ee.. Ei, aitäh. Õnneks leidsin osta.ee-st ühe kasutatud variandi 🙂 Oi, milline sõda selle pärast oli, mina ei andnud alla ja teine pakkuja ka ei andnud 😀 Aina pakkusime ja pakkusime, ütlesin aina Karelile, et ausõna viimane kord ja siis pakkusin jälle 😀 Ma ei tahtnud sellest loobuda, seda enam, et ühest juba napilt jäin ilma. Siis ütlesin Karelile, et ausõna, nüüd aitab, viimane kord… Ja jesss, võitsingi!

Õnneks Krenile meeldib 🙂 Pärast selliseid pingutusi peabki meeldima loomulikult 😀

Meil on nüüd kodus uus äge mäng – Kren istub seal sees ja loobib palle laiali, emme-issi jooksevad ja toovad palle tagasi. Kas ei kõla vahvalt 😛

Pesupäev

Karel on alati väga kahtleval seisukohal, kui ma jälle mõne oma uue ideega lagedale tulen. Ta ei ole väga katsetaja-tüüpi ja eelistab kasutada selliseid asju, mis juba läbiproovitud on. Mina olen vastupidi 😛 Nii ma oma ideid ise teostama peangi 😀

Täna oli pesupäev. Virn pesukorvi otsas oli juba laeni (noh peaaegu 😉 ) ja viimane aeg oli tubliks hakata. Masin käis kohe mitu ringi…

Ühel hetkel tekkis aga probleem: kuhu me kõik need asjad kuivama paneme? Käisime mööda tubasid ringi, aga kõik vähegi võimalikud kohad olid juba kasutusel. “Riputame pesunööri!” käis mul peast läbi. Karel protesteeris: “Ei, kuidas ikka nii saab… Kust me selle nööri veel võtame?” Minu ettepaneku peale lõnga kasutada tuli kategooriline ei, sest see ei kanna ja kõik kukub alla ja mis siis küll saab ja ei saa ja üldse ikka nii ei saa. No mida 🙂 Läksin oma lõngakoti kallale ja paari sekundiga oli sobiv lõng käes. Riputasin nöörid riiulite ja ukse külge ja ladusime pesud peale. Püsib! Ja juba tükk aega püsib.

“Oota noh, ootame ikka hommikuni,” ütles Karel selle peale. Pessimist, ma ütlen! 😛

Omadega rabas

Eelmisel nädalavahetusel tulid minu vanemad ja õde Lõuna-Eestisse, issi osales Otepää Rattamaratonil. Kuna nii pikk sõit juba ette võetud oli ja nad Kareli vanematekodule nii lähedal olid, läksime õhtul kõik Parkseppa grillima ja saunatama (olgu märkusena lisatud, et mina ei käi kunagi saunas ja ma ei mõista selle võlu 😀 )

Järgmisel hommikul tuli Kareli emal idee kuhugi minna ja natuke Võrumaad näidata. Käisid läbi Munamägi ja Meenikunno raba. Munamäel on aga käidud küll ja kes see sinna mäkke jõuab ronida… 😛 Raba kahjuks rääkis aga see, et kuidas me Kreniga sinna läheme – kandelina meil kaasas ei olnud ja kes seda suurt jõmmi nii kaua tassida jõuab 😛 Mõtlesime, mis me mõtlesime, aga lõpuks otsustasime ikka raba kasuks. Meil olid turvahällirattad autos olemas ja lootsime nendele, et äkki need ikka sinna laudteele mahuvad. Etteruttavalt olgu öeldud, et kuigi algus oli paljulubav, siis lõpuks pidi lisaks Krenile keegi veel ka turvahälli ja käru tassima 😀

Rabas oli ilus. Meie olime seal varem ka käinud, aga minu perekond ei olnud sinna mõistetavatel põhjustel varem veel jõudnud 😛
Kohe alguses võttis meid vastu suur vaatetorn, kuhu suurem osa meie seltskonnast ka ronis. Mina jäin Kreniga koos alla vaatama, kuidas torn tuule käes kõikus 😀 (tegelikult kõikusid küll ümber olevad puud, aga hirmus üles vaadata oli sellegipoolest).

Ümber torni kasvasid mustikad. Esmapilgul ei olnud neid üldse eriti märgata ja teeradade kõrvalt olid muidugi kõik ära söödud, nii et Karel tuli esialgu tagasi sõnadega, et ta paar tükki leidis. Õnneks ma leidsin ikka paar(sada 😉 ) veel 🙂

Siis asusime teele.

Hull manööverdamine oli küll, et see käru sinna laudade peale ära mahutada. Alguses sõitsin mina headel laiadel laudadel. Siis võttis Karel üle ja tema sõitis põhiliselt esirataste peal, sest tagumised laiad enam ei mahtunud. Ja lõpuks võtsid vanaisad asja üle – üks võttis Kreni ja teine vedas turvahälli koos ratastega 🙂

Siis jõudsime imeilusa rabajärveni.

Pärast järve ääres käiku otsustasime edasimineku asemel tagasi minna. Muidu oleks ehk matk liiga pikaks veninud ja pidime Kreniga arvestama.

Vaatetorni juures oli ka RMK metsamajake, mille juures grillimisplats koos puude ja kõige selle juurde kuuluvaga. Väga mõnus! Kasutasime neid võimalusi ja grillisime natuke 🙂

Ja lõpetuseks üks Kreni tehtud pilt ka. Krenist saab kunagi pottsepp (ühe vanaisa mõjutustel), it-mees (issi mõjutustel), jalgrattur (teise vanaisa mõjutustel) ja fotograaf (tädi Gerda mõjutustel) 😀 . Siin on ta esimene saavutus:

Kuna ma oma fotoaparaadi koju unustasin, on kõik postituses kasutatud pildid Gerda fotoaparaadist pärit 😉

Hõbõluitsas

Ühel kenal kolmapäevasel päeval käisime me linnapeaga kohtumas. Nimelt toimus uute pisikeste tartlaste ja nende vanemate vastuvõtt ja hõbelusikate kinkimine 🙂

Olin juba päris pikalt seda oodanud ja rõõm oli suur, kui üks päev oligi kutse postkastis. Minu jaoks on see väga eriline ja tähtis sündmus. Ja väga tore, et selline pisike laste ja nende vanemate tunnustamise üritus on välja mõeldud 🙂 Väga uskumatu oli minu jaoks see, et lauale jäi lusikaid terve virn, lugesin üle ja järelejäänud lusikaid oli 20. Naljakas, et ühe jaoks väga tähtis sündmus pole teise jaoks seda mitte 🙂 Või olid põhjuseks tugev vihm ja halb ilm, miks paljud tulemata jäid…

Meid see aga ei seganud ja oli tore näha, et ka päris mitu meie tuttavat veebruaribeebit olid meiega samal ajal seal 🙂 Istusime kohtadele, kuulasime muusikat ja õige pea hakkaski asi pihta. Õnneks ei olnud mingeid esinemisi tseremooniasse planeeritud (kartsime nimelt, et kuidas need beebid küll vastu peavad) ja kõik kulges üle ootuste hästi. Kui linnapea saali sisenes, hakkas Kren kõva häälega jutustama ja juttu natukeseks ikka jätkus. Karel siis küsis talt naljatades, et tema poliitilised eelistused on vist teada, jah, tema on Reformierakonna toetaja 😀

Sel ajal, kui linnapea väikest sissejuhatust tegi, sosistas Karel, et kumb Kreni sülle võtab ette minnes. Tol hetkel oli ta minu süles. Ja kohe järgmisel hetkel öeldigi Kreni nimi. Olime ikka arvestanud, et perekonnanime esitähe järgi peaks me kuskil keskel olema ja üllatus oli suur, kui esimesena ette pidime minema (ühed veel kutsuti küll enne meid, kuid neid kohal ei olnud). Ma ei jõudnud isegi pabistama hakata, soengut ei jõudnud sättida ja pluus jäi ka silumata 😀 Kren jäi ka minu sülle, sest arutada me enam ei jõudnud, et kuidaspidi parem oleks 🙂 Pärast, kui kohtadele tagasi istusime, hakkas jalg alles all värisema 😛

Lusikate kätteandmine läks kiirelt ja pärast tegi fotograaf kõigist koos linnapeaga pilti ka. Mõtlesin, et kas ikka panen selle pildi siia, sest väga õnnestunud ta minu meelest pole – Krenil naba paljas, mul pluus kõik kortsu läinud ja sada viga veel. Aga eks ma Kreni tähtsate hetkede jäädvustamise nimel ikka panen, äkki tal on kunagi huvitav vaadata 🙂