Seitsmenda kuu kontroll – totaalne õnnestumine!

Kolmapäeval käisime arsti juures. Nagu mu postitustest varemgi on võinud aru saada, siis põdesin sinnaminekut taaskord päris palju ja tänu sellele, et Kren hullult võõrastama on hakanud, veel rohkemgi. Kuid kõik läks imehästi!

Kren oli kosunud 300 g (jess, lõpuks veidi aeglasem tempo!) ja kasvanud 1 sentimeetri. Kui seniajani oli Kren ilusasti kuss olnud, siis kaalumise ja mõõtmise peale hakkas natuke torisema. Aga saime ka istudes kaalutud, mis põnnile sobis. Ja mõõtmise tegime lihtsalt hästi kärmelt.

Sättisin kohe Kreni kõhuli lauale enne arsti tulekut. Kren muidugi ajas ennast neljakäpukile ja hakkas õõtsutama. Kui arst sisse tuli, siis imestas kohe, et oi, mida Kren juba oskab. Jesss, esimene plusspunkt kirjas 😉 😀 Mul oli suur kaitsekõne ka valmis mõeldud juhuks, kui “ta ikka peaks juba nüüd roomama”, aga ei läinudki vaja. Ütlesin vaid, et käime võimlemas (mis kiideti väga heaks) ja et seal öeldi ka, et ta ilmselt jätab roomamise üldse vahele, sest neljakäpukil asend on juba päris kaua vägagi moes. Arst nõustus, taaskord jess 😉
Kren lasi end rõõmsalt vaadata täpselt nii kaua, kuni pikali ei pandud. Siis läks jorinaks, aga õnneks saime mänguasjadega ta tähelepanu mujale juhitud. Uhh, jess, läks jälle õnneks nutust pääsemine.
Kui arst küsis kahtlevalt, et ega ta veel ei istu, siis ma vist lausa hüüatasin, et jaaa, istub küll, istub! Näitasime siis seda oskust ka kohe ja saime taaskord kiita, suur jess! 🙂
Ka hambaküsimuse peale saime vastata, et midagi sealt vist paistab küll. Ülemisel igemel on mõlemal pool midagi nagu paista… Arst üritas küll piiluda, aga meil on see kodus suure proovimise peale mõnel korral õnnestunud, nii et see jäi nägemata. Aga ongi siis järgmisel korral jälle millegagi uhkustada 😉
Süstikorrad on natukeseks ajaks läbi, nii et ka sellega ei rikutud seekord Kreni tuju. Lõpus lasi ennast rahulikult riidesse panna ja lahkusime sealt rõõmsa tuju ja naeratavate nägudega.

Ka arst naeratas. Tundus, et ta jäi meiega rahule. Jessssssssss! 😀