Septembrikuus kõik on uus

Vägagi uus selle septembrikuu puhul oli see, et ma ei läinud kooli. 15 aastat olen läinud ja nüüd järsku ei läinudki…

Mitte, et ma koolist väga puudust tunneks, aga midagi võiks ju teha ja kuskil võiks ju käia. Mulle hea – saan natuke vaheldust. Krenile hea – õpib uusi asju, mida meie temaga kodus teha ei oska ja saab samuti vaheldust. Ja Karelile hea – saab ka vaheldust ja meist natuke puhkust 😀

Teisipäeval käisime Kreniga loovusringis. Nii, kui sellest ringist teada sain, saatsin otsekohe meili ja panin meid kirja. Asub see nimelt meie kõrvalmajas ja täielik patt oleks olnud minemata jätta, kui asi täitsa koju kätte tuuakse 🙂
Mida me seal siis tegime?
Alustasime laulude ja salmikestega, mille käigus tutvustasime ka lapsi. Patsutasime ja plaksutasime, Krenile läks see väga peale. Kahjuks mul ükski laul meelde ei jäänud, nii et kodus ma lasen ikka omaloomingut ja oma koolilaulu edasi 😀 Aga patsutada ja plaksutada saab nende rütmis ka ja Kren naerab ja kilkab ikka südamest, kui me nii mängime 🙂
Edasi mängisime pisikeste pallidega, mida viskasime ja kukutasime ja aukudesse-torusse sisse üritasime susada 🙂 Kren väga nii pisikestest asjadest aru ei saa, aga teised lapsed oli suuremad ja nende reaktsiooni oli küll väga põnev jälgida, kui pall pika toru sisse ära kadus 🙂
Ja siis läks plökerdamiseks 😀 Alusele ja paberile valati hunnik värvi ja lasti lapsed selle sisse möllama. Ja siis tuli tõeline üllatus – meie esteet ei soovinudki seda teha ja iga kord, kui ta näpuotsagi värvi sisse pistsin, läks kisa lahti. Ma pidin muidugi mitu korda proovima, sest kodus ta lödistaks küll iga asja sees, kui ainult lastaks, aga ei sobinud siiski. Nii et meie ühisele kunstitööle võib rohkem minu nime all kirjutada 😀

Alguses lödistasime värvidega, siis valati sinna ka veel vett, et rohkem lödistusmaterjali oleks 😀 Ja lõpuks ka suhkrut ja kaneeli. Ükski asi Kreni näpukeste vastu puutuda ei tohtinud 😛

Tänu sellele, et Kren eriti kaasa teha ei soovinud, jäi ta ka kõige puhtamaks. Sokid muidugi suutis üleni värviseks teha, sest kuigi mul olid vahetusriided kaasas, siis sokid ma unustasin 😀 Teised lapsed olid ikka üleni koos, näod-silmad-kõrvad-varbad, näppudest muidugi rääkimata. Ja suude ümbrused muidugi ka 😀

Kui värvidega lõpetatud, pesid kõik emmed beebid puhtaks ja laulsime veel natuke. Krenil viis see värvidega plökerdamine tuju ära ja ta oli siis ikka päris nutukas juba. Ja nagamisaeg tuli ka peale. Nii et lõpp kiskus ära, aga muidu oli päris vahva 🙂
Sellel teisipäeval jääb meil kahjuks ilmselt minemata, sest kahtlane, et Kren nii kiirelt terveks saab. Praegu küll sellest veel kahjuks ühtegi märki pole.

Sellel samal teisipäeva õhtul läksin ma ka fotoringi. Helin leidis Internetist kuulutuse, et Anne Noortekeskuses alustab taas fotoring ja jagas seda leidu minuga. Otsustasin siis vaatama minna, et mis värk on 😛
Värk oli veidi teistsugune, kui ma arvasin. Osalisi oli päris palju ja enamus olid juba mitu aastat ringi tööst osa võtnud. Mina panin ennast algajate gruppi kirja…
Töö on seal tõsine ja kestab terve õppeaasta. Kodused tööd, semestritöö, ühispildistamised, ettekanded ja muu selline. Tundus põnev, aga samas ka väga palju kodust tööd ja aega nõudev ja ma pole päris kindel, kas see on see, mida ma praegu kodus olles teha tahaks… Ja paari kuu pärast läheme me ju juba ära. Samas fotoaparaati ja pildistamist tahaks paremini selgeks õppida küll. Ehk et ma veel mõtlen selle fotoringi peale… Teisipäeval tahaks ikka minna uuesti, kui minu ja Kreni tervis laseb 🙂

Ja siis käisin ma veel kolmapäeval trennis ka. See oli niiii julm, täiesti lõpp 😀 Ma ei tea, mitu korda ma mõtlesin, et nüüd ma enam tõesti ei jõua 🙂 Venitust enam ei jõudnudki – nii, kui püsti tõusin, hakkas maailm ringi käima. Sellepärast ma ilmselt siin juba mitu päeva ringi komberdangi, et ma korralikult ei venitanud. Aga tõesti oli natuke hull pärast rasedust ja nii pikka pausi, oleks ehk pidanud stepaeroobika asemel midagi kergemat alustuseks valima. Kõige parem hetk trenni juures oli see, kui stepipinkidega lõpetasime ja ma mõtlesin, et nüüd saab natukenegi hinge tõmmata… ja siis läksime võtsime kangid 😀 Ma usun, et mu näoilme oli unustamatu 🙂
Aga sinna loodan ka veel ikka minna. Sealolles kindlasti ei suuda jälle ära kiruda, et miks ma seda küll taaskord tegin 🙂

Nii on siis lood, tegemisi ja käimisi meil ikka nüüd on. Loodetavasti ei riku see haigeksjäämine nüüd tegutsemistahet ära.

Krenil on õnneks juba natuke parem 🙂 Palavik oli küll ikka täpselt sama suur ja nina ikka väga tatine, aga tuju on hea 🙂 See ongi kõige tähtsam.