Soomemaa – Kreni esimene välisreis

Eelmisel reedel käis Kren esimest korda välismaal 😀 Käisime Soomes shoppamas ja Kareli tädil külas 🙂

Päev oli väga pikk – kell 5 tulime juba üles ja kell 1 saime alles jälle magama. Mõlemad laevasõidud möödusid üksteise võidu haigutades. Esimene liiga varase hommikutunni tõttu ja teise põhjuseks olid pikk päev ja hiline õhtu. Ainuke, kes laevasõitudel üldse väsimust ei näidanud, oli muidugi Kren ja meie lootusest, et ta mõlemad laevasõidud maha magab, ei arvanud ta midagi 😀

Käisime pidevalt Krenile merd ja paistvat maad näitamas, uus ja huvitav värk ju siiski. Enamasti vaid meie jaoks, Kreni jaoks olid näiteks aknaraamid aknast paistvast merest palju huvitavamad 😀

Kui olime Soome jõudnud, jalutasime kohe nendesse ainukestesse kohtadesse, kuhu me seal minna oskasime. Ehk sadama kõrval olevale turule 😀 😀 ja mäe otsas olevat kirikut vaatama 😀 Shoppamistänavale oskasime ka sealt kõrvalt minna 🙂

Kui Kareli tädi töölt pääses ja meie juurde jõudis, viis ta meid suurtesse kaubanduskeskustesse Forumisse ja Kampisse. Me aina käisime ühest poest teise ja valisime ja otsisime ja otsisime ja valisime… Ise ka ei teadnud vist, mida ja nii me praktiliselt midagi ei ostnudki 😀 Kõike oli palju, aga miski polnud nagu päris see…

Lõpuks hakkasid jalad valutama ja kõhud läksid tühjaks ning sõitsime bussiga tädi Eda juurde külla.

Sõime, puhkasime ja pidasime plaani, et mis siis nüüd edasi saab. Minu suurtes unistustes sukeldusime me põhjatutesse H&Mi riidehunnikutesse ja shoppasime kottide viisi riideid kokku. Tegelikult oli asi nii, et selleks ajaks ei olnud meil veel mitte ühtegi asja ostetud. Sellega loomulikult leppida ei saanud ja otsustasime kesklinna tagasi sõita. Kuna vankriga on küllaltki tülikas poodides liigelda ja tädi Edal on niigi harva võimalus Kreniga olla, siis jätsime nemad kahekesi ja saime võimaluse ise ka kahekesi olla 🙂 Kaamera jätsime neile, et nad oma mereäärsest jalutuskäigust ilusaid pilte teeks 🙂

Kui neil läks kõik kenasti, siis meie kesklinna tagasisõidu kohta ei saa päris sama väita. Vähemalt alguse kohta mitte. Nimelt eksisime me totaalselt ära 😀
Kui bussilt maha tulime, hakkasin kindlalt sammul astuma ja ütlesin Karelile, et ta mulle järgneks – viin ta otse haajaemmi! Juba paari minuti pärast mu hoog rauges ja sain aru, et ma ikka vist ei oska seda teha 😀 Karel võttis ohjad üle ja hakkas ise juhtima, viies meid aina võõramatesse kohtadesse. Kui alguses võtsin asja naljana, siis lõpuks hakkas tuju juba alla minema. Ma ei kartnud, et me nüüd olemegi eksinud ja enam siit kunagi ei pääse 😀 Isegi parmupill ei hakanud kõrvus mängima 😉 Ma nimelt hakkasin väiksena alati parmupilli pininat kuulma, kui mingi eksimisolukord oli. Nagu mingi hetk filmis, kus tegelased on eksinud, olukord on väga pinev ja selline veidi närviline heli on taustaks, et hetke veel hirmsamaks muuta 😀 Ma nimelt kartsin seda, et Eda varsti helistab, et Kren vajab meid ja mul jääbki shoppamata, kui seal veel kaua tiirutame 😛
Karel lõpus helistas Edale ja samal hetkel nägin ka mina nurga taga tuttavat tänavat. Me tiirutasime kogu aeg seal ümber ringi ja õige koht oli muidugi vägagi lähedal, kui tüüpiline 😀 Aga kohale me jõudsime ja see on põhiline 😉
Endale ma muidugi midagi ei saanud, mis on samuti tüüpiline. Aga Karel sai talvejope ja triibulise salli 🙂 Karelile muideks üldse triibulised asjad eriti ei meeldi, nii et ma siiani imestan, et ta minu suunamisel selle ilusa salli ostis 😉 Aga noh, kunagi ta kandis ka ainult musti riideid ja ma olen seda täielikult suutnud muuta, nii et triibulised asjad olid lihtsalt järgmine samm. Temast saab veel asja! 😀
Kren sai mitu paari pükse, mille järele ma tegelikult läksingi, sest püksipuudus oli vägagi suur. Salli ja kindad sai ka 🙂

Minu ülilemmikud püksid, mis me Krenile ostsime. Ta vist kannab neid nüüd iga päev kuni selle ajani, kui ta neist välja kasvab, ma olen neist lihtsalt liiga vaimustuses 😀

Tagasi jõudes oodati meid maja ees ja võeti naeratavate nägudega vastu 🙂

Õhtul bussile minnes hakkas see juba eest ära sõitma ja mina lehvitasin suure kaarega, et ta meid ka ikka ootaks. Terve päeva ei suutnud ma ära imestada seda süsteemi, et bussi peab ise peatama, mitte ta ei peatu peatustes ise ja et bussilt maha saada, peab nuppu vajutama. No nii imelik minu jaoks 😀 Ja õhtu lõpuks sain ka bussi ära peatatud ja isegi stop-nuppu vajutasin, polnudki nii keeruline ja imelik 😀

Päev oli pikk ja väsitav, aga saime Kreni jälle proovile panna ja ta käitus ü-l-i-t-u-b-l-i-s-t-i! See teeb mind alati nii uhkeks, meie kallis kullatera! 🙂