Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2011

Kõik reisiks valmis

Aeg lendab kiiresti. Juba kuu aja pärast samal ajal lösutame koos palmi all, varvas 28kraadises vees. Vaata ainult, et kookospähkel pähe ei kuku või elevant varbale ei astu.

Passid tulid Helsingi Tai saatkonnast tagasi nädalaga. Hoidsime Kadriga hinge kinni ja võtsime mõlemad ühe passi ning hakkasime kiiresti lappama. Ja läks hästi, kõigil viisad sees! 🙂

Järgmisena võtsime ette kaua edasi lükatud vaktsineerimised. Polikliinikusse helistades öeldi küll, et tavaliselt üle kahe inimese korraga vastuvõtule ei võeta, aga peale üle küsimist anti siiski selleks luba. Kren ei oleks väga tahtnud üksi minna.
Olimegi nädala alguses väikse hilinemisega polikliinikus kohal. Krenil vedas – 4 kuud liiga noor, et süsti saada. Meil vedas natuke vähem – mõlemale ühte õlga a-hepatiit ja teise tüüfus. Lisaks saime kaasa hunniku nõuandeid nakkuste ja Kreniga lendamise kohta, uued vaktsineerimispassid, mis lahkelt ümber kirjutati ning valutavad õlad kaheks järgmiseks päevaks. Kogu pull läks maksma 100 euro ringis.

Kuna aeg sundis takka, siis hakkasin vaikselt ka kindlustusi uurima. Kui varasemad reisikindlustused on meil maksma läinud 100-200 krooni(!) ringis, siis oli üllatus suur, kui esimese kindlustusseltsi kalkulaator pakkus summaks 700 eurot. Edasi uurides pilt küll natuke paranes, aga miinimumprogramm tuli ikkagi 350 eurot.  Õnneks meenus mulle peagi Internetis paljukirutud krediitkaardiga kaasnev reisikindlustus. Tingimusi lähemalt uurides polnudki pilt väga hull – isegi õigusabi kindlustus küljes. Tundub, et jäämegi selle juurde ja ei hakka lisakindlustust võtma.

Kuna reisi alguseni oli jäänud alla kuu, siis oli paras aeg Bangkok – Phuket piletite hinnad üle vaadata. Tulemus – olidki odavnenud. AGA muidugi ainult kõige ebamugavamatel aegadel väljuvad lennud. Tuli valida, kas oodata Bangkoki lennujaamas peale 20 tunnist lendamist koos ilmselt väsinud Kreniga 5 tundi, või maksta 30 eurot rohkem ja oodata 3 tundi. Otsustasime, et need 30 eurot säästu pole seda väärt 🙂
Ühesõnaga, nüüd siis Tartust kuni Phuketini (ja ilmselt ka hotelli, seda peame veel natuke uurima) transport olemas. Tagasi tuleku Phuket – Bangkok lennu ostame juba kohapeal olles.

Nüüd veel sellised väiksemad pudinad jäänud. Peaks paraja suurusega ratastega kohvri ja suurema seljakoti muretsema. Riiete ja muudele väiksematele asjadele väga rõhku ei pane – need kohapeal odavamad 🙂

Kreni käputamine

Oma 8. kuu sünnipäeva õhtul 10 minutit enne kaheksat hakkas Kren järsku käputama. Oi, kui kaua me oleme seda oodanud, teda aina meelitanud ja utsitanud… Ja läks ikka nii, nagu kõik räägivad – järsku ja ise.

Karel pikutas põrandal ja vaatas telekat, ma istusin diivanil, kui järsku silmanurgast nägin, et Kren liikus. Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Sosistasin kiirelt Karelile, et vaaaaata ometigi! Ja ta tegi seda veel ja veel ja lapsevanematel pidi suurest õnnest pisar silma tulema.

Täna sain selle video peale ka väikese meelitamisega 🙂 Puldi peale käputatakse või teise maailma otsa mulle tundub. Nii ka täna 🙂 Andestage, et mul suurest ähmist käsi natuke värises 😉

 

Meie kaheksakuune põnn

Meie Krenil sai täna 8 kuud täis. Milline on 8-kuune Krennu?

* Kahehambaline. Keskmised alumised kiksid on juba tükk aega väljas ja hetkel lisa ei paista. Koos hammastega tuli Krenil ka hirmus puremisisu ja nii ta aina ründab ja võtab kõigest ja kõigist ampsu 😀 Ja aiaiai, kui valus see on!

* Patsutav. Karel avastas üks päev, et kui Krenile patsu-patsu öelda, siis ta hakkab patsutama. Hirmus nunnu värk 😀 Kahjuks ta seda teistele väga demonstreerida ei soovi, nii on meie paljud katsetused oma lapsega eputada luhta läinud 😛 Kodus aga käib päevast päeva üks suur patsupats.
Ühel hommikul hakkas ta mind patsutama, et ma üles ärkaks. Aina patsutas. Unine mina ei olnud sellest muidugi väga vaimustuses ja ütlesin Krenile, et ta ei patsutaks. Iga patsutamise sõna peale hakkas ta veel kõvemini patsutama! “Kren, ÄRA patsuta!” Pats-pats-pats. “Kren, Ä R A patsuta!” Pats-pats-PATS-PATS! “Kren, palun ära patsuta!!” PATSPATSPATSPATS!!!

* Veidi omaette hoidev. Kui külla läheme ja teised põnnid ringi lasevad ja üksteist näppe silmadesse torgates avastavad, siis Kren on pigem selline, kes istub oma mänguasjaga veidi eemal ja pühendub selle uurimisele. Ta võib seda tõeliselt kaua teha. Ka kodus asjatab ta hea meelega üksi oma mänguasjadega. Seda muidugi nendel päevadel, kui mul eriti midagi teha pole ja meeleldi mängiksin temaga… Kui mul palju kiiret tegemist on, on terve päev jorisemist garanteeritud.

* Väga hästi istuv. Istub ta väga kenasti ja kindlalt ja kukkumisi on aina vähem. Istuvasse asendisse ja sealt ära läheb kiirelt ja osavalt. Lemmikasendiks ongi istumine ja peput sätitakse ükstapuha kuhu – nii mänguasjade otsa, teiste beebide otsa kui ka magava emme pähe.

* Absoluutselt kõike kiskuv. Ja seda väga kiiresti, paari sekundiga saab ta terve laua asjadest puhtaks tõmmatud, kui olukord soodne on 😀 Eriti hästi sobivad kiskumiseks erinevad tehnikavidinad, rippuvad paelad ja kilinad-kulinad ning otseloomulikult juuksed. Meie pere hitthüüatuseks on viimasel ajal “Aiiiiiii, Kren, ära kisuuuuuuuuuu!”. Ma kardan, et see võib veel hullemaks minna, kui ta paremini liikuma saab. Ei karda tegelikult, olen selles kindel 😀
Ühel õhtul olid Kren ja Karel üksi kodus. Meil on koridoris remont ja köögis oli pool ämbrit tapeediliimi… Karel läks Kreniga koos kööki ja… Kas ma pean jätkama? 😀 Karel pani Kreni põrandale istuma ja hakkas ise nõudepesumasinat tühjendama. Kui ta ühel hetkel ümber keeras, oli Kren vaikselt ja salaja ämbri ümber tõmmanud ja võttis kliistrivanni 😀
Küll on kahju, et ma sellel hetkel kodus ei olnud. Või ka mitte 😀

* Ise magama õppiv. Ta on siiani meie kaisus maganud ja uinub põhiliselt vaid kussutamisega. Eile ega täna pole me teda enam kussutanud, lihtsalt ei jõua enam. Eile õhtul läks ööunne jäämiseks aega 40 minutit. Tundus nagu 4 tundi, sest terve see aeg möödus röökides… Süda tahtis mitu korda puruks minna ja klomp oli terve aja kurgus. Aga uni möödus hästi, meil kõigil. Kõik magasid rahulikult oma voodites ja tavapärase 10 korra asemel ärkas ta vaid paar korda. Eks näis, kuidas täna õhtul läheb, loodame, et saab lühema ajaga hakkama 🙂

* Hästi sööv. Kõik läheb jätkuvalt kaubaks. Nüüd saab juba hakkama ka tükilisema toiduga, kui umbes kuu aega tagasi katsetasime, siis öökimise vahele eriti neelamist ei mahtunud 😛

* Käputav! Liigub neljakäpukil edasi, lõpuks ometi!

* Lähedust armastav. Süles on nii hea, nii hea… Poeb ta tihti sügavale põue ja vaatab oma selgete silmadega otsa. Hoiab kindlalt kinni ja lahti lasta ei taha.

* Lisaks põuele on ta ka nii sügavale südamesse pugenud…

Käisin lasteaias!

Kell hakkas 7 saama. Mina magasin magusasti, kui järsku keegi mind silitama tuli. Silitas ja silitas… Tegin silma natuke lahti ja piilusin – emme! Mis? Miks ta ei maga? Mõtlesin, et mina kavatsen küll magada ja keerasin teise külje…
Siis hakkas veel musitama ka. Ja järsku tõmbas teki pealt ja võttis sülle. Venitasin aeglaselt silmad lahti ja ei saanud miskit aru. Igal hommikul teesklevad emme ja issi magamist, kui mina juba üles tahan ärgata ja nendega mängida, aga nüüd ei lasta mul tududa.

Mulle pakuti süüa – no hea seegi. Isegi naeratasin natuke emmele ja mõtlesin, et hea küll, no mängime siis, kui ta nii väga tahab. Emme aga ei tahtnudki mängida, panid mind hoopis koos issiga riidesse. Läheme kuskile! Äge! Kui autoga sõitma hakkasime, siis üritasin küll silmi lahti hoida, et vaadata, kuhu siis minek on, aga juba Tartus vajusid silmad uuesti kinni…

Kui ärkasin, viis issi mind parasjagu mingi võõra maja poole. Sisse astudes kuulsin müra ja keegi hüüdis, et tita tuli! Kes see teil see tita siin on…

Oi, kui palju lapsi seal oli. Kõik aina vadistasid. Ma olen titade kokkutulekutel käinud küll ja loovusringis ka, aga seal küll sellist lärmi pole… Kõik olid mu ümber ja vaatasid mind ja mõni julgem katsus näpuga ka. Mina olin sellest värgist nii ehmunud, et ei teinud peaaegu ühtegi piuksu. Noh, ainult paar tükki!

Tüdrukutele pakkusin millegipärast eriti palju huvi. Mind pandi nende keskele ja emme ja vanaema ainult vaatasid kaugemalt ja naersid. Mis neil küll ometi arus oli?

Õnneks tuli siis aeg laulma minna. Jäin diivanile üksi ja vaatasin emmele küsiva näoga otsa. Miks ta mind ometi nende plikadega niimoodi pidi jätma?

Kergemalt ma aga eriti kaua hingata ei saanud, sest varsti viidi mind jälle teiste juurde vaibale istuma. Seal nad ootasid laulmaminekut. Seal oli tegelikult päris äge.

Olin peaaegu sama suur nagu nemadki… Tundsin, nagu käiksingi selles rühmas!

Isegi sandaali oleksin saanud peaaegu lutsutada, kui emme ja vanaema poleks keelanud. Napilt läks, ähh!

Ja siis nad läksid ära… Terve rühm oli minu päralt. Kõik mänguasjad olid minu lutsida!

Mängisin autodega, lasin emme abiga liumäest alla. Ja vanaema oli ka ainult minu päralt.

Mängisin natuke aega. Siis tahtis vanaema mulle lasteaeda tutvustada ja lasteaiale mind tutvustada. Nii palju ruume ja nii palju võõraid tädisid. Kõik ütlesid, et ma olen juba nii suur poiss ja alles ma ju sündisin. Ja seda ütlesid ka kõik, et ma olen täitsa emme nägu. Õnneks on mul ilus emme! 😉

Sõimeruumis sain autoga sõitmist harjutada. Natuke tuleks veel harjutada, aga vähemalt poseerimisega sain küll hästi hakkama.

Siis läksime ka muusikatundi. Ma olen suur muusikasõber ja nii oleksin tahtnud ka tantsima ja laulma minna… Küll oli sellel hetkel kahju, et ma alles nii pisike olen. Õnneks sain emme süles ka tantsida. See oli mu lemmikosa päevast!

Kui muusikatunnist tagasi jõudsime, siis pahur issi juba ootas meid. Ta ütles, et oli juba üle poole tunni oodanud ja ei saanud aru, miks emmel telefon üldse on, kui ta seda kaasas ei kanna. No kuule issi!

Kõige tähtsam oli see, et minul oli lõbus!

Tegelikult oli ju tore. Eks ma varsti lähen sinna lasteaeda uuesti nagunii tagasi ka. Nii paari aasta pärast.

Anu ja Siimu salapulm :)

Ükskord ammu, kui Anul ja Sannul jälle külas käisime, rääkis Anu, et nemad Siimuga tahavad abielluda. Salaja. Nii et keegi ei tea. Aga mulle see saladus usaldati 🙂 Kas pole armas…
Ja siis läks jutt edasi. Et mulle meeldib pilti teha ja töötlen ka neid niimoodi ja et äkki ma tuleksin ja teeksin neist ka mõne pildi. Palju polegi vaja, aga et mälestus jääks ja ikka paar pilti oleks olemas, et järgnevatele põlvedele näidata. EEEEeeeeeeiiiiiii, mkmmmmm, pole nõus! Ma ei ole ju mingi fotograaf (haha, kaugel sellest!) ja pakkusin, et nad ikka kellegi teise kutsuks ja mina ei oska ja ei julge. Anu aga jäi endale kindlaks. Ja talle ju ei saa ei öelda…

Aeg läks ja kuigi mul oli vahepeal plaanis hullult heaks fotograafiks saada, siis selleni ma muidugi ei jõudnud 🙂 Õnneks jõudsin vähemalt Photoshoppi natuke tundma õppida ja lootsin sellele, et äkki aitab see mu hädast välja.

Jõudis kätte laupäev. Kren oli ülisobivalt haigeks jäänud, samuti tundsime ka meie ennast kehvasti… Krenile kutsusime vanaema seltsiks ja läksime ilma temata. Nii uhkelt salajane tunne oli 🙂 Jõudsime Anu, Siimu ja Sanderiga täitsa samal ajal kohale. Natuke närv oli neil sees küll. Oi meil oli siis hea meel, et meil juba asi tehtud on ja et me nende asemel pole.

Kuna jõudsime varem ja rohkem külalisi oodata ei olnud vaja, alustasime peaaegu kohe. Mina võtsin fotoaparaadiga koha sisse ja Sander läks Kareli hoole alla.

Ja sealt nad tulid… Ilusad ja armsad ja õnnelikud. Nii kihvt!

Tseremoonia oli ilus ja mulle meeldis see palju rohkem kui meie oma Tallinnas. Sealsed töötajad olid soojad ja sõbralikud ja väga hea mulje jäi sellest kõigest 🙂

Pärast tseremooniat õnnitlesime neid ja tegime mõned pildid.

Ja siis suundusime õue. Sellele pildistamisosale olin ma suuremad lootused pannud ja sisetunne mind ei petnudki. Pildistasime üle tunni aja ja tegime seda sealsamas Hurda pargis ja kasutasime kõikvõimalikud nurgad ära 🙂

Niiiiii palju õnne ja edu teile, kullakesed! Loodan, et jäite meie 2in1 foto- ja lapsehoidmisteenusega rahule 😀

Kõige õnnelikumat ja ilusamat elu teile üheskoos!