Käisin lasteaias!

Kell hakkas 7 saama. Mina magasin magusasti, kui järsku keegi mind silitama tuli. Silitas ja silitas… Tegin silma natuke lahti ja piilusin – emme! Mis? Miks ta ei maga? Mõtlesin, et mina kavatsen küll magada ja keerasin teise külje…
Siis hakkas veel musitama ka. Ja järsku tõmbas teki pealt ja võttis sülle. Venitasin aeglaselt silmad lahti ja ei saanud miskit aru. Igal hommikul teesklevad emme ja issi magamist, kui mina juba üles tahan ärgata ja nendega mängida, aga nüüd ei lasta mul tududa.

Mulle pakuti süüa – no hea seegi. Isegi naeratasin natuke emmele ja mõtlesin, et hea küll, no mängime siis, kui ta nii väga tahab. Emme aga ei tahtnudki mängida, panid mind hoopis koos issiga riidesse. Läheme kuskile! Äge! Kui autoga sõitma hakkasime, siis üritasin küll silmi lahti hoida, et vaadata, kuhu siis minek on, aga juba Tartus vajusid silmad uuesti kinni…

Kui ärkasin, viis issi mind parasjagu mingi võõra maja poole. Sisse astudes kuulsin müra ja keegi hüüdis, et tita tuli! Kes see teil see tita siin on…

Oi, kui palju lapsi seal oli. Kõik aina vadistasid. Ma olen titade kokkutulekutel käinud küll ja loovusringis ka, aga seal küll sellist lärmi pole… Kõik olid mu ümber ja vaatasid mind ja mõni julgem katsus näpuga ka. Mina olin sellest värgist nii ehmunud, et ei teinud peaaegu ühtegi piuksu. Noh, ainult paar tükki!

Tüdrukutele pakkusin millegipärast eriti palju huvi. Mind pandi nende keskele ja emme ja vanaema ainult vaatasid kaugemalt ja naersid. Mis neil küll ometi arus oli?

Õnneks tuli siis aeg laulma minna. Jäin diivanile üksi ja vaatasin emmele küsiva näoga otsa. Miks ta mind ometi nende plikadega niimoodi pidi jätma?

Kergemalt ma aga eriti kaua hingata ei saanud, sest varsti viidi mind jälle teiste juurde vaibale istuma. Seal nad ootasid laulmaminekut. Seal oli tegelikult päris äge.

Olin peaaegu sama suur nagu nemadki… Tundsin, nagu käiksingi selles rühmas!

Isegi sandaali oleksin saanud peaaegu lutsutada, kui emme ja vanaema poleks keelanud. Napilt läks, ähh!

Ja siis nad läksid ära… Terve rühm oli minu päralt. Kõik mänguasjad olid minu lutsida!

Mängisin autodega, lasin emme abiga liumäest alla. Ja vanaema oli ka ainult minu päralt.

Mängisin natuke aega. Siis tahtis vanaema mulle lasteaeda tutvustada ja lasteaiale mind tutvustada. Nii palju ruume ja nii palju võõraid tädisid. Kõik ütlesid, et ma olen juba nii suur poiss ja alles ma ju sündisin. Ja seda ütlesid ka kõik, et ma olen täitsa emme nägu. Õnneks on mul ilus emme! 😉

Sõimeruumis sain autoga sõitmist harjutada. Natuke tuleks veel harjutada, aga vähemalt poseerimisega sain küll hästi hakkama.

Siis läksime ka muusikatundi. Ma olen suur muusikasõber ja nii oleksin tahtnud ka tantsima ja laulma minna… Küll oli sellel hetkel kahju, et ma alles nii pisike olen. Õnneks sain emme süles ka tantsida. See oli mu lemmikosa päevast!

Kui muusikatunnist tagasi jõudsime, siis pahur issi juba ootas meid. Ta ütles, et oli juba üle poole tunni oodanud ja ei saanud aru, miks emmel telefon üldse on, kui ta seda kaasas ei kanna. No kuule issi!

Kõige tähtsam oli see, et minul oli lõbus!

Tegelikult oli ju tore. Eks ma varsti lähen sinna lasteaeda uuesti nagunii tagasi ka. Nii paari aasta pärast.

2 arvamust “Käisin lasteaias!” kohta

  1. Päris hästi mõjus ikka see lasteaias käimine, Kren sai päris kiiresti kirjutamise ja trükkimise selgeks. 🙂

  2. Nii hea on alustada päeva teiega! Kren oma tuntud armsuses ja tõsi mis tõsi polegi enam tita:)
    Karel kuule sa ju proovisid selle autoga seal mängutoas tegelikult sõita -tunnista :)))
    Äitähh Kadri!
    ps. ma kirjutan seda tekst juba 4 kord , hommiku alustasi ei läinud läbi 3x siis jätsin õhtuks ,näis kas nüüd saan hakkamD( starost ne radost 😀 )
    Kallid teile kolmele!

Kommenteerimine on suletud.