Arhiiv kuude lõikes: november 2011

Tahaks süüa…

Esimesel õhtul, kui olime ennast tuppa sisse seadnud ja üle vaadanud, kus me järgmised paar kuud elama hakkame, läksid järsku kõhud tühjaks. Aga kust süüa saada…

Õnneks on meie hotelli all üks pood. Supermarketi kirjadega ja puha 😀 Eesti mõistes umbes külapoe suuruse ja valikuga. No midagi ikka saab!
Läksime siis sinna ja hakkasime valima. Valisime ja valisime… Tükk aega. Asi polnud selles, et valik oleks nii suur olnud, et ei osanud kohe ära valida. Paraku hoopis vastupidi…

Lõpuks suutsime sügavkülmariiulist paar toitu välja valida. Noh, vast käib kah. Eriti ilus algus see Tai toitudega tutvumiseks muidugi pole, aga suure nälja vast kustutab. Vett saime sealt veel ja viilutatud juustu ka. Aga kuhu peale me selle juustu paneme? Saia? Leib oleks vist liiga palju tahetud. Tegime poele mitu tiiru peale, aga midagi sarnastki me ei leidnud. Hmm, okei…

Tulime tuppa ja panime oma söögid mikrokasse soojenema. Muud meil siis siin esialgu ei olnud, mikrokas ja veekeetja vaid. Pakke avades avastasime, et olime omale supid õhtusöögiks valinud. Väike pettumus, sest kala prae kõrval kõlab nagu paremini kui kalasupp… Aga okei, esimese nälja kustutab ikka, lootsime. Mikrokas tegi plinn! ja avasime ukse. Eriti isuäratav see ei paisnud, aga eks ta esimese nälja ikka kustutab!
Lusikas sisse ja amps suhu. Kalamaitseline kuum vesi koos riisiga! Uhhhh… Karel ikka pigistas paar ampsu sisse, aga mina ei suutnud. Kusjuures muidu mulle kalasupp maitseb!

Mis siis edasi? Tahaks ju süüa… Oot, hmm, sisse tulles nagu oleks olnud kolmandal korrusel üks kohvik. Äkki päästab hädast välja?
Läksime vaatama. Need, kes teenindajad oleks pidanud olema, istusid basseini ääres ja näppisid oma telefone. Igal pool olid kardinad ette tõmmatud ja mitte kedagi teist kohvikus ei viibinud… Ühesõnaga tundus, et kohvik on vist suletud. No tore!
Istusime siis niisama veidi aega basseini ääres ja mõtlesime, mis edasi saab. Kõhud mõtlesid ka kõva häälega kaasa…

Mõtlesime siis, et läheme küsime alt, et kus siin suuremad poed on. Tuleb otse edasi minna ja üle ringtee ja siis kohe paistabki. Ei tundunud keeruline ja küll saame hakkama. Me ei kujutanud ettegi, milline on Tai liiklus… Ja me ei kujutanud ettegi, et sattusime välja minema just tipptunnil!

Kõnniteesid siin eriti pole, nii et kõndima peab sõidutee ääres. Samal ajal on sõiduteel 2 õige rea asemel vähemalt 4 rida. Ja kõik tahavad kiiresti kõikidest teistest mööda saada…

Sellel pildil kõndisime me omaarust turvalise kõnnitee peal, kui järsku need eesolevad rollerid näo eest mööda vuhisesid. Ei olnud nagu väga turvaline tunne, kui nüüd ausalt öelda 😛

Jõudsime ringteeni, mille pidime ületama. Ja see ei olnud võimalik! AUSALT! Ühtegi ülekäigurada siin muidugi pole ja autosid aina tuli ja tuli. Keegi sind üle ei lase, vaid sa pead lihtsalt ise ühel vabamal hetkel julguse kokku võtma ja jooksma. Jooksma kõigepealt tee keskele ja siis jälle ootama ja siis taaskord vudima. Uhhh, liiga palju meie jaoks! Seisime kurvalt seal tee ääres ja vaatasime seda autode voolu, mis mööda vuhises… ja me lihtsalt ei julgenud minna! Sellel hetkel oli mul küll tunne, et kuhu me ometi tulime ja mida me ometi mõtlesime…

Kõhud olid ju tühjad. Hakkasime siis mööda tänavat tagasi tulema. Teisel pool tänavat paistsid igasugused söögikohad, aga me ei saanud ju üle ja meie pool polnud neid peaaegu üldse! Oli vaid mitu sellist, mis tundusid olevat just paar tundi tagasi kokku klopsitud. Kile on paarile plastmassist lauale peale tõmmatud ja ühe laua peal on mõned tahmased potid, kust siis söögipoolist valida saab… Ja kuna me ei julgenud isegi üle tee minna, siis sellisesse kohta sööma ammugi mitte. Ei tundunud kohe üldse mitte usaldusväärne. Ühe juures ma käisin isegi piilumas ja kui konnajalgu nägin, tulin tagurpidi tagasi. Me vist ikka ei olnud nii näljased? 😛

See on pilt ühest viisakamast tänavaäärsest söögikohast. Kohe päris telk on katuseks! Aga no ei kutsunud ikkagi…

Tulime oma hotelli juurde tagasi ja läksime jälle sellesse samasse poodi, mis hotelli all on. Veetsime seal veel kauem aega kui enne… Valisime lõpuks taaskord ühed külmutatud toidud ja lootsime, et on paremad! Ei olnud! Sõin paljaid juustuviile ja mõtlesin jälle, et no pole võimalik…

Kirjutasime ühele eestlasele, kes siin elab (phukest.com) ja palusime Tais elamise ABC-d. No üle tee ikka tahaks ju saada!
Järgmisel päeval me kohtusimegi.
Ta näitas, kus suuremad poed asuvad ja rääkis, et üle tee minemiseks tuleb julgus kokku võtta ja võimalikult autovabal hetkel lihtsalt minna. Ja seda saime ka temalt teada, et olime tipptunnil sattunud kohe kõige pöörasemasse olukorda ja kui tipptundide aegu vältida, ei ole asi sugugi nii hull. Andis meile palju lootust. Ehk me ei peagi terve Tai reisi vaid meie poest saadaolevatest külmutatud kalasuppidest toituma! Jehuuuu! Pärast kohtumist lausa jooksime poe poole!

Sinna poodi sai üle silla minna. Oleks me seda teadnud 😀 Igatahes kui poeni lõpuks jõudsime, olime ikka väga rõõmsad. Me saime tomatit ja hiina kapsast ja kanakoibi ja arbuusi ja nuudleid ja saia ja mida kõike veel! Me saime lõpuks normaalselt süüa, vuhuuu!

Olime sellest nii õnnejoovastuses, et poest tagasi tulles isegi ületasime teed! Ei olnudki nii hirmus 🙂

Minek

Peale 3 päeva kestvat pakkimist asusime lõpuks neljapäeval Kehra poole teele. Sellele eelnes ja järgnes veel igavene hunnik kiirkülaskäimisi, et ikka kõik saaks korralikult hüvasti jätta.

Kehras tuli veel 1 väike ümberpakkimine ja siis olid lõpuks asjad koos: 1 suur kohver alla ja 2 väiksemat kotti üles. Väike ebameeldiv üllatus oli ka: kohver kaalus kokku 20 kilo. Lisaks veel 10 kilone käru. Bangkok – Phuketi lennul oli meil kummalgi 15 kilo lubatud. Päris täpselt, aga tekkis küsimus, et kas neid jagada võib. Teha polnud aga midagi, tuleb mis tuleb 🙂

Kuna Kadri endine klassiõde oli väga mugavalt Tallinna lennujaama töötajate nimekirjas ja abivalmis, siis saime reede hommikul tund aega kauem magada – tuli ainult piletid vastu võtta ja kohver ära anda. Lisaks pidi kohver otse Bangkoki lendama ja meie saavat edaspidi kõik check-inid transiittsoonis ära teha ning ei pea tüütuid turvakontrolle ja check-ini järjekordi taluma. Käru lubati meil ka lahkelt lennukini kaasa võtta ja Stockholmis pidi see meid samuti värava juures ootama.

Peale väikest ootamist lubati meid lennukile – lastega reisijad muidugi esimesena 🙂
Andsime käru ära ja asusime kohtadele. Täna Kadri klassiõele oli keskmine iste vaba, nii et saime laiutada. Nüüd jäime põnevusega ootama kuidas Kren õhku tõusmisele reageerib. Põnevat polnud aga midagi – Kren ei teinud teist nägugi. Üldse oli igav lend – 15 minutit tõusu, pool tundi lendu ja 15 minutit maandumist (mille ajal Kren otsustas üldse magama jääda).

Stockholmis asusime lennukilt maha tulles pingsalt käru otsima. Lennuki ukse juures polnud. Sillal polnud. Väravas polnud. Värava ümbruses polnud. Küsisin turvatädilt ja tema väitel ootas käru meid hoopis pagasilindil. No tore!
Otsisime pagasilindi üles ja sealsamas eripagasi all oli ka käru ilusti olemas. Aga mida polnud – transiit check-ini. Nimelt olime pagasilindi juurde minnes väljunud transiitalast. Ei no tore – vaja uus tavaline check-in teha ja uuesti turvakontrollis käia! Ja check-ini kassa avamiseni veel 1 tund aega.
Molutasime siis niisama ja ma käisin väljas ka. Aga Rootsi Kunni ei näinudki.
Keset igavlemist tuli meelde, et olime unustanud raha vahetamiseks eurosid välja võtta. Kuna Phuketis oli meil vaja hotelli transpordi jaoks maksta, siis võtsime sealtsamast rahavahetuspunktist natuke bahte kaasa. Igaks juhuks, äkki kohapeal ei saa kaardiga võtta.

Lõpuks tehti putka lahti ja saime löögile. Kõigepealt uuriti tükk aega minu pileti peal olevat valesti kirjutatud nime (Estravel arvas, et Karen on üks korralik Eesti mehe nimi). Peale mu selgitust arvati lõpuks, et pole probleem. Siis tekitas hämmingut, et kohver läheb otse Bangkoki. OK, see ka lahenes. Siis oli suur müstika, et kuidas saaks käru lennukini ja sealt uuesti kätte. Lennukini ei saanudki, pidin hoopis kõrvalputkas kotti pakkima ja ära andma. Vastu sain hullult ägeda asenduskäru. Aga Istanbulis kätte saamisega ei pidavat probleemi olema.

Peale pikka passimist saime lõpuks lennukile. Minu lootused, et pikema lennu puhul on ikka suurem lennuk suurema istmevahe ja ehk ka eraldi telekatega, kustusid kohe. Eesti liinibussidel on ka põlvede jaoks rohkem ruumi. Ruumipuuduse ja kohapeal istumise tõttu oli ka Kren päris jorisev.
Aga õnneks hakkas sellest lennust pihta üks efekt, millega me küll vaikselt juba harjunud oleme, aga kohati ikka natuke imelik tundub. Nimetame seda “asiaatide vastupanuvõime puudumiseks väikeste nunnude valgete laste suhtes” (ehk AVPVNVLS). Mida teeb asiaat (olenemata soost, aga türklaste puhul pigem mehed) kui ta näeb väikest valget nunnut last, nagu näiteks Kren? Kui küsida seda eestlaselt, siis on ilmselt vastuseks kas “mitte midagi”, “naeratab” või “pluti-pluti”. Aga ei! Asiaat naeratab hästi laialt, näitab näpuga, hüüab kõigile sõpradele ja tuttavatele, et tulge vaatama, tuleb kohe hästi lähedale, hakkab lapsega rääkima ja teda paitama ning musutama, teeb lapsest ja koos lapsega pilti, küsib kas võib sülle võtta, kui tohib, siis käib lapsega ringi (ning teeb samal ajal kõiki eespool nimetatud tegevusi) ja näitab teda kõigile oma sõpradele ja tuttavatele ning lahkudes lehvitab ja hüüab bye-bye niikaua kuni last näha on. Nagu Eestiski kombeks, eks 🙂 Kren käis vist kellegi süles iga lennuki nurga läbi. Ühe stjuuardi süles isegi kokpitis pilootidega juttu ajamas! Üks stjuuardess rääkis, et on praegu rase ja huvitav kas laps tuleb Kreni moodi. Naise välimust vaadates julgesin kahelda.

AVPVNVLS

Istanbulis lennukist väljudes tabas meid üllatus – oli umbes sama soe kui Rootsis. Ja ka meie tegevus oli sama – asusime käru otsima. Lennuki juures – pole. Väravas -pole. Värava ümbruses – pole. Läksime siis pagasilindi juurde – pole. Lindi ümber – pole. Eripagasi linti ei suutnud üldse tuvastada. Läbi häda õnnestus infoputkake üles leida, kust väga puises inglise keeles öeldi, et eripagasi lint asub siinsamas liftide juures. Peale uut otsingut selgus, et isegi lifte pole, rääkimata eripagasi lindist. Peale kerge masenduse peale tulekut suundusin sama putka juurde tagasi, ja pidasin poolel teel kinni ühes mundris onu. See kuulas mure ära ja kutsus meid endaga kaasa, samal ajal telefoniga rääkides. Saali teises otsas kogunes veel hunnik mundris onusid, hakkasid kõik tähtsa näoga omavahel võõras keeles rääkima ja helistama. Kusjuures kõik onud olid sama nägu! Peale pikka nõupidamist pöördus (minuarust seesama esimene) onu minu poole ja tutvustas ennast kui vahetuse ülemust ning uuris milles probleem. Peale uut seletamist ütles ta, et oodake siin, ning astus helistades ühest uksest sisse.
Peale lõputuna tundunud ootamist otsustasime, et polegi mõtet seda käru enam vastu võtta, uue lennuni on ainult tund jäänud. Saaks ainult kinnituse, et käru jõuab õigeks ajaks Bangkoki.
Lõpuks ilmus onu jälle välja ja ütles, et suutsid käru asukoha tuvastada. Aga selle kätte saamiseks peaksime väga kaua ootama. Kui oodata ei taha, siis liigub see lihtsalt Bangkoki edasi. Nimelt ei olnudki Stockholmi check-ini tädi käru Istanbulis maha võtmist kirja pannud! Olime natuke vihased.
Igatahes olime teise variandiga rõõmsalt nõus, tänasime ja jalutasime check-ini. Suurest sekeldamisest, närveerimisest ja Kreni süles tassimisest juba tõsiselt väsinuna. Õnneks aitas tuju üleval hoida AVPVNVLS ning veel üks efekt. Nimetame seda “väikse nunnu lapsega on sul igal pool eelisjärjekord” ehk VNLOSIPE. Nähes looklevat check-ini või mis iganes järjekorda tuju kohe peab tõusma, kui vormis tädi või onu meid kolmekesi otse kõrvaluksest või väravast sisse viipab.

Check-in, turvakontroll ja ootamine tehtud, saime lennukile. Ja lõpuks – suur lennuk. Esimene hea uudis – istmevahed suuremad. Teine – igaühel telekas. Kolmas – meie kohad olid paremas reas, kus ongi ainult 2 istet ja kellegagi jagama ei pea. Panime asjad ära ja maha istudes selgus tõsiasi, et Kren oli haisva üllatuse teinud. Võtsin tähtsa ülesande enda peale ja suundusin WC poole, saatjaks stjuuardesside naeratavad pilgud ja lehvitused. Tagasi tulles avastasin, et Kadri ajab ühe hallipäise vanema härraga lõbusalt juttu. Nunuh. Teemaks poliitiline olukord Liibüas. Nununuh. Onu oli nimelt sealt pärit ja terve lennukitäis rahvast pidi teadma mis tegelikult toimub. Nimelt pole mingit vandenõud ja Liibüa rahvas tegelikult ka vihkas Gaddafit. Ja et ollaks läänele ülitänulik abi eest tema maha võtmisel. Saime detailse ülevaate kui kuri Gaddafi oli ja mida kõike oma rahva vastu korda saatnud. Ja kui halvad on türklased ja aafriklased (tema kõrval istus aafriklane), kes kas Gaddafit aitasid või lääneriike kirusid sekkumise eest. Boonusena nägime onu mobiilist videot Gaddafi tapmisest. Tõotas tulla huvitav 9 tunnine reis, kuna tüütu onu istus meie ees.

Veidi enne õhku tõusmist märkasime meist veidi tagapool tühja 4-istmelist rida. Sündis kuri plaan see rida hõivata. Küsisime igaks juhuks ühelt stjuuardilt luba ja tänu  AVPVNVLS efektile selle ka saime! See oli ikka tohutu kergendus. Saime kõvasti laiutada ning lisaks vabanesime Gaddafi-onust.
Sellele 9-tunnisele reisile läheksime ka edaspidi palju parema meelega kui eelnevale 1- ja 3-tunnisele. Palju ruumi, telekad suure filmivaliku ja hästi mõnus õhkkond. Lisaks AVPVNVLS täies tööhoos. Kren küll magama jäädes natuke jorises (ega nunnutavad ja nägusid tegevad kaasreisijad ka eriti magama jäämisele kaasa ei aita) aga üldiselt läks lend ülikiiresti.

AVPVNVLS

Bangkokis näitas Tai ennast kohe oma kõige paremast küljes. Taid kutsutakse naeratuste maaks ja see pole üldse üle pingutatud. Tailased on soojad ja tõesti naeratavad kogu aeg. Eriti Kreni nähes 🙂 Ja teevad ka endal tuju heaks. Ja kõik lihtsalt laabus. Saime nii kohvri kui käru kohe kätte. Passikontrollist saime kiiresti ja probleemideta läbi. Check-in läks samuti kiiresti ning kohvri kaalust probleeme ei tulnud. Ning AVPVNVLS töötas veel suurematel pööretel.

AVPVNVLS

Märkasime ka kohe, et olime jõudnud sügavale Aasiasse. Nimelt siin isegi eskalaatorid räägivad. Ja korraks õues käies tuli vastu niiske ja kuum õhk. Kahju, et pikk lennusõit vahel oli, muidu oleks kontrast Eestiga suurem.

Lendu oodates tuli meepotti üks tõrvatilk. Nimelt hilines Phuketi lend pool tundi. Üliväsinuna tundus see terve igavik. Lõpuks peale saades ootas meid odavlennufirmale kohaselt ülikitsas istmevahe ja igasuguse meelelahutuse ja toitude-jookide puudus. Lisaks oli ka väsimus Krenini jõudnud, nii et see tunnine lend oli üks kannatuste rada.

Phuketis õnneks jälle kõik laabus. Saime kõik ilusasti kätte ja autojuht nimesildiga juba ootas. Tunnise hotelli juurde sõidu ajal saime juba natuke aimu kohalikust liiklusest. Meil on kavas roller rentida, aga selle mõttega peab veel natuke harjuma 🙂 Suhteliselt kaootiline (Indiast jääb selle koha pealt küll kõvasti maha) ja vasakpoolne. Lisaks ka esimesed muljed saarest. Palju metsadega kaetud mägesid ja valge liiva ning helesinise või -rohelisega veega rannad.

Hotellis ootas meid sõbralik personal (kes muutus Kreni nähes veel sõbralikumaks) ja kõik laabus hästi. Kuni selgus, et 20 000 bahti deposiiti tuleb maksta sularahas. Meil jäi ju raha vahetamata! Maja teise otsa sammudes meenus mulle eelnevalt kuuldud jutt, et Swedbanki kaartidega saab välja võtta ainult mingi väikse summa bahte korraga. Teistel pankadel on see limiit 20 000. No arvake ära mis pangas ma olen! Jah, bingo, Swed! Katse-eksituse meetodil jõudsin ma järeldusele, et see summa on 3000 bahti (nüüd tean, et tegelikult 4000). No andis ikka võtta!

Paberikraam lahendatud, saime lõpuks tuppa. Kuna hotell on töötanud ainult aasta, siis on siin kõik uus ja korralik. Tuba pole küll kuigi suur, aga kõik vajalik olemas. Koos korraliku teleka ja Internetiga. Rõdult näeme merd ja kohe selle ees palmide otsas kookospähkleid.

Edasi läks põnevaks, aga kuna postitus läks kolepikaks ja kell ka kohaliku aja järgi üle kesköö, siis järgneb seiklusjutt kunagi hiljem 🙂

9-kuune Kren

 

 

 

 

 

 

Tere, mina olen Maris.

Kui Kadri palus mul 9-kuusest Krenist kirjutada – sest ta ise vuhiseb parasjagu teadupärast oma väikese perega tükkis umbes miljon-triljoni kilomeetri kõrgusel õhus unlemate puhkuse suunas – siis ma mõtlesin kohe, et midagi lihtsamat ei ole. Sest no kuulge! Milline on 9-kuune Kren? Armas!!!

See on täiesti objektiivne hinnang, mida igaüks võib kontrollida! Pildimaterjal on siitsamast  kättesaadav!

Kren on minu aasta vanema poja sõber ka. No päris sõbrad nad muidugi ealiste iseärasuste tõttu veel pole, aga küll hakkavad, kus nad pääsevad. Lihtsast teretutvusest on asi igatahes kaugemale arenenud. Musitanud nad juba on! Suule! (Seda lubasime nende tulevastele pruutidele kindlasti rääkida, nii et pruudid, nüüd teate siis.)

9-kuune Kren on hästi muhe ja rahulik sell.  (Huvitav, et sellistel üliemotsionaalsetel, temperametsetel ja rahututel vanematel saab nii rahulik laps olla.) Selle ajaga, kui Kren ideaalbeebi kombel naeratava ja vaikselt kluu-kluutavana söötmistoolis istus ja vahel tagasihoidlikult ja väärikalt kätega lauda patsutas, jõudis minu laps kaks tükki kooki süüa, piima oma tassist kassi kaussi (ja aknalauale) valada, kaks korda jonnima hakata, veidi vinguda, südamest naerda, ühe Timmu multika vaadata, Krenile mänguasju tuua, Krenile 4-5 raamatut näidata, laua alla peitu minna ja umbes kuuskümmend korda Kreni paitada või kallistada.

Kren jälgis vanema seltsimehe sebimist heatahtliku hämminguga. Patsutamist ja sõbrapoisi vaimustunud huilgamist talus ta äkilisi kõvu helisid pelgava lapse kohta hämmastavalt vapralt, kurtmata. Tõeline kangelane!

9-kuune Kren on hea isuga. Lisaks emapiimale ja püreedele on Krenil külaskäies kaasas üks pisike kena karbike, umbes niisama peen, nagu härrasmehe kallite sigarite karp; noh, võib-olla päris sama peen siiski ei ole, aga sees on seal parimast parim kraam – kamapallikesed. Ja odra. Ja nisu. Ja herne (öäk!). Ja kõiksugu muud. Kui emme neid Kreni eest ära ei söö, siis püüab Kren neid pallikesi rõõmuga laualt suhu ja elab nende toel porisema hakkamata üle ka üsna pikad ja igavad suurte-inimeste-vestlused, teate küll neid tunde kestvaid piinarikkaid olenguid, kus täiskasvanud istuvad ja söövad ja söövad ja istuvad ja räägivad kiiresti ja üldse mitte lapsega ja teevad mingeid kahtlasi nalju, millele laps ainult viisakusest kaasa naerab. Et mitte see juhmike paista, kes ainsana naljast aru ei saa!

(Üks kord sai Kren lusikaotsatäie kohupiima ka, aga see on saladus, seda me kellelegi ei räägi!)

9-kuune Kren ei malda magada. Kuna ei Kadri ega mina armasta öösiti kodust ära olla (ega ööseksjäävaid külalisi), arvasime, et kõige õigem oleks küll, kui nende külaskäik meie koju oleks ikka ööbimisega. Haahaa. Kren jäi magama täiesti ilusasti, aga lihtsalt öö jooksul liiga mitu korda. Ma arvan, et Krenil on nii mõnus elu, et tema jaoks pole lihtsalt vahet, kas magada või mitte – ühtviisi hea on ikka! Ühtviisi rõõmsameelene tundus ta kah, unevaesele ööle vaatamata.

Milline on 9-kuune Kren? Armas! Armas, armas, armas, armas, armas!

Palju õnne sulle!

Pakkimine täies hoos

Viimaseid päevi on täitnud pakkimine ja veelkord pakkimine. Kareli asjad on juba ammu koos, Kreni omad ka peaaegu. Mina olen see, kes veel tualette valima peab, kõike ju ei saa kaasa vedada 😛

Üllatavalt kergelt on tegelikult siiani läinud. Mõned asjad on küll veel pakkimata, kuid hetkeseisuga tundub, et kohvrisse jääb ruumi ülegi 😀 Vat seda ma poleks küll uskunud ja ilmselt oleks mul juba kolmas kohver, kui üksi asju valiksin. Karel on meie pere kainelt mõtleja ja küsib kahtleva häälega, et kas mul on ikka kaheksateistkümnendat pluusi ka vaja, äkki seitsmeteistkümnest juba piisab 😛

 

Närv hakkab juba sisse tulema küll. Tegelikult olen ma juba ammu närvis, kui ausalt tunnistan. Üldse mitte sellepärast, mis seal kohapeal toimub ja kuidas seal läheb, vaid sellepärast, kuidas me selle pika lennureisiga hakkama saame. Õigemini kuidas Kren saab. Ta on õnneks üsna rahulik põnn ja võõras kohas käitub eriti hästi, nii et ehk ei peaks põdema. Aga no kuidas ma nii saan…

Uhh, paar päeva ainult veel! Uskumatu!

Tantsulõvi Kren

Krenile hirrrrmsasti meeldib muusika, kohe läheb nõksutamiseks lahti 😀 Mõnusaid naerupahvakuid pakub ta meile sellega iga päev.

Karelil on üks vuntsilaul, mida ta Krenile pidevalt laulab. Liigutused on ka juures – näidatakse, kus Kareli vunts asub ja kus Kreni oma on 😀 Kren läheb lausa pöördesse ja selline tunne on, et suure tantsimise peale tõuseb ta vist õhku 🙂 Ja nii kui issi laulmise lõpetab… hakkab Kren nutma. Ta tahab veel! Ja siis issi laulab veel. Ja kordub sama ja sama ja sama, kuni issil siiber saab 😀

Karel oma laulmist ja tantsimist filmida ei luba. Filmisin üks päev Kreni ja üritasin salaja Kareli peale ka korra keerata ja sellest tuli suur peretüli ja kästi see video kohe maha kustutada 😀 Nii et sellest jääte te kahjuks ilma. Aga natuke Kreni tantsimist tänasesse õhtusse saate küll 🙂 Pidime just sööma hakkama, aga tantsimine läks sellel hetkel Krenile rohkem peale 😉