9-kuune Kren

 

 

 

 

 

 

Tere, mina olen Maris.

Kui Kadri palus mul 9-kuusest Krenist kirjutada – sest ta ise vuhiseb parasjagu teadupärast oma väikese perega tükkis umbes miljon-triljoni kilomeetri kõrgusel õhus unlemate puhkuse suunas – siis ma mõtlesin kohe, et midagi lihtsamat ei ole. Sest no kuulge! Milline on 9-kuune Kren? Armas!!!

See on täiesti objektiivne hinnang, mida igaüks võib kontrollida! Pildimaterjal on siitsamast  kättesaadav!

Kren on minu aasta vanema poja sõber ka. No päris sõbrad nad muidugi ealiste iseärasuste tõttu veel pole, aga küll hakkavad, kus nad pääsevad. Lihtsast teretutvusest on asi igatahes kaugemale arenenud. Musitanud nad juba on! Suule! (Seda lubasime nende tulevastele pruutidele kindlasti rääkida, nii et pruudid, nüüd teate siis.)

9-kuune Kren on hästi muhe ja rahulik sell.  (Huvitav, et sellistel üliemotsionaalsetel, temperametsetel ja rahututel vanematel saab nii rahulik laps olla.) Selle ajaga, kui Kren ideaalbeebi kombel naeratava ja vaikselt kluu-kluutavana söötmistoolis istus ja vahel tagasihoidlikult ja väärikalt kätega lauda patsutas, jõudis minu laps kaks tükki kooki süüa, piima oma tassist kassi kaussi (ja aknalauale) valada, kaks korda jonnima hakata, veidi vinguda, südamest naerda, ühe Timmu multika vaadata, Krenile mänguasju tuua, Krenile 4-5 raamatut näidata, laua alla peitu minna ja umbes kuuskümmend korda Kreni paitada või kallistada.

Kren jälgis vanema seltsimehe sebimist heatahtliku hämminguga. Patsutamist ja sõbrapoisi vaimustunud huilgamist talus ta äkilisi kõvu helisid pelgava lapse kohta hämmastavalt vapralt, kurtmata. Tõeline kangelane!

9-kuune Kren on hea isuga. Lisaks emapiimale ja püreedele on Krenil külaskäies kaasas üks pisike kena karbike, umbes niisama peen, nagu härrasmehe kallite sigarite karp; noh, võib-olla päris sama peen siiski ei ole, aga sees on seal parimast parim kraam – kamapallikesed. Ja odra. Ja nisu. Ja herne (öäk!). Ja kõiksugu muud. Kui emme neid Kreni eest ära ei söö, siis püüab Kren neid pallikesi rõõmuga laualt suhu ja elab nende toel porisema hakkamata üle ka üsna pikad ja igavad suurte-inimeste-vestlused, teate küll neid tunde kestvaid piinarikkaid olenguid, kus täiskasvanud istuvad ja söövad ja söövad ja istuvad ja räägivad kiiresti ja üldse mitte lapsega ja teevad mingeid kahtlasi nalju, millele laps ainult viisakusest kaasa naerab. Et mitte see juhmike paista, kes ainsana naljast aru ei saa!

(Üks kord sai Kren lusikaotsatäie kohupiima ka, aga see on saladus, seda me kellelegi ei räägi!)

9-kuune Kren ei malda magada. Kuna ei Kadri ega mina armasta öösiti kodust ära olla (ega ööseksjäävaid külalisi), arvasime, et kõige õigem oleks küll, kui nende külaskäik meie koju oleks ikka ööbimisega. Haahaa. Kren jäi magama täiesti ilusasti, aga lihtsalt öö jooksul liiga mitu korda. Ma arvan, et Krenil on nii mõnus elu, et tema jaoks pole lihtsalt vahet, kas magada või mitte – ühtviisi hea on ikka! Ühtviisi rõõmsameelene tundus ta kah, unevaesele ööle vaatamata.

Milline on 9-kuune Kren? Armas! Armas, armas, armas, armas, armas!

Palju õnne sulle!