Tahaks süüa…

Esimesel õhtul, kui olime ennast tuppa sisse seadnud ja üle vaadanud, kus me järgmised paar kuud elama hakkame, läksid järsku kõhud tühjaks. Aga kust süüa saada…

Õnneks on meie hotelli all üks pood. Supermarketi kirjadega ja puha 😀 Eesti mõistes umbes külapoe suuruse ja valikuga. No midagi ikka saab!
Läksime siis sinna ja hakkasime valima. Valisime ja valisime… Tükk aega. Asi polnud selles, et valik oleks nii suur olnud, et ei osanud kohe ära valida. Paraku hoopis vastupidi…

Lõpuks suutsime sügavkülmariiulist paar toitu välja valida. Noh, vast käib kah. Eriti ilus algus see Tai toitudega tutvumiseks muidugi pole, aga suure nälja vast kustutab. Vett saime sealt veel ja viilutatud juustu ka. Aga kuhu peale me selle juustu paneme? Saia? Leib oleks vist liiga palju tahetud. Tegime poele mitu tiiru peale, aga midagi sarnastki me ei leidnud. Hmm, okei…

Tulime tuppa ja panime oma söögid mikrokasse soojenema. Muud meil siis siin esialgu ei olnud, mikrokas ja veekeetja vaid. Pakke avades avastasime, et olime omale supid õhtusöögiks valinud. Väike pettumus, sest kala prae kõrval kõlab nagu paremini kui kalasupp… Aga okei, esimese nälja kustutab ikka, lootsime. Mikrokas tegi plinn! ja avasime ukse. Eriti isuäratav see ei paisnud, aga eks ta esimese nälja ikka kustutab!
Lusikas sisse ja amps suhu. Kalamaitseline kuum vesi koos riisiga! Uhhhh… Karel ikka pigistas paar ampsu sisse, aga mina ei suutnud. Kusjuures muidu mulle kalasupp maitseb!

Mis siis edasi? Tahaks ju süüa… Oot, hmm, sisse tulles nagu oleks olnud kolmandal korrusel üks kohvik. Äkki päästab hädast välja?
Läksime vaatama. Need, kes teenindajad oleks pidanud olema, istusid basseini ääres ja näppisid oma telefone. Igal pool olid kardinad ette tõmmatud ja mitte kedagi teist kohvikus ei viibinud… Ühesõnaga tundus, et kohvik on vist suletud. No tore!
Istusime siis niisama veidi aega basseini ääres ja mõtlesime, mis edasi saab. Kõhud mõtlesid ka kõva häälega kaasa…

Mõtlesime siis, et läheme küsime alt, et kus siin suuremad poed on. Tuleb otse edasi minna ja üle ringtee ja siis kohe paistabki. Ei tundunud keeruline ja küll saame hakkama. Me ei kujutanud ettegi, milline on Tai liiklus… Ja me ei kujutanud ettegi, et sattusime välja minema just tipptunnil!

Kõnniteesid siin eriti pole, nii et kõndima peab sõidutee ääres. Samal ajal on sõiduteel 2 õige rea asemel vähemalt 4 rida. Ja kõik tahavad kiiresti kõikidest teistest mööda saada…

Sellel pildil kõndisime me omaarust turvalise kõnnitee peal, kui järsku need eesolevad rollerid näo eest mööda vuhisesid. Ei olnud nagu väga turvaline tunne, kui nüüd ausalt öelda 😛

Jõudsime ringteeni, mille pidime ületama. Ja see ei olnud võimalik! AUSALT! Ühtegi ülekäigurada siin muidugi pole ja autosid aina tuli ja tuli. Keegi sind üle ei lase, vaid sa pead lihtsalt ise ühel vabamal hetkel julguse kokku võtma ja jooksma. Jooksma kõigepealt tee keskele ja siis jälle ootama ja siis taaskord vudima. Uhhh, liiga palju meie jaoks! Seisime kurvalt seal tee ääres ja vaatasime seda autode voolu, mis mööda vuhises… ja me lihtsalt ei julgenud minna! Sellel hetkel oli mul küll tunne, et kuhu me ometi tulime ja mida me ometi mõtlesime…

Kõhud olid ju tühjad. Hakkasime siis mööda tänavat tagasi tulema. Teisel pool tänavat paistsid igasugused söögikohad, aga me ei saanud ju üle ja meie pool polnud neid peaaegu üldse! Oli vaid mitu sellist, mis tundusid olevat just paar tundi tagasi kokku klopsitud. Kile on paarile plastmassist lauale peale tõmmatud ja ühe laua peal on mõned tahmased potid, kust siis söögipoolist valida saab… Ja kuna me ei julgenud isegi üle tee minna, siis sellisesse kohta sööma ammugi mitte. Ei tundunud kohe üldse mitte usaldusväärne. Ühe juures ma käisin isegi piilumas ja kui konnajalgu nägin, tulin tagurpidi tagasi. Me vist ikka ei olnud nii näljased? 😛

See on pilt ühest viisakamast tänavaäärsest söögikohast. Kohe päris telk on katuseks! Aga no ei kutsunud ikkagi…

Tulime oma hotelli juurde tagasi ja läksime jälle sellesse samasse poodi, mis hotelli all on. Veetsime seal veel kauem aega kui enne… Valisime lõpuks taaskord ühed külmutatud toidud ja lootsime, et on paremad! Ei olnud! Sõin paljaid juustuviile ja mõtlesin jälle, et no pole võimalik…

Kirjutasime ühele eestlasele, kes siin elab (phukest.com) ja palusime Tais elamise ABC-d. No üle tee ikka tahaks ju saada!
Järgmisel päeval me kohtusimegi.
Ta näitas, kus suuremad poed asuvad ja rääkis, et üle tee minemiseks tuleb julgus kokku võtta ja võimalikult autovabal hetkel lihtsalt minna. Ja seda saime ka temalt teada, et olime tipptunnil sattunud kohe kõige pöörasemasse olukorda ja kui tipptundide aegu vältida, ei ole asi sugugi nii hull. Andis meile palju lootust. Ehk me ei peagi terve Tai reisi vaid meie poest saadaolevatest külmutatud kalasuppidest toituma! Jehuuuu! Pärast kohtumist lausa jooksime poe poole!

Sinna poodi sai üle silla minna. Oleks me seda teadnud 😀 Igatahes kui poeni lõpuks jõudsime, olime ikka väga rõõmsad. Me saime tomatit ja hiina kapsast ja kanakoibi ja arbuusi ja nuudleid ja saia ja mida kõike veel! Me saime lõpuks normaalselt süüa, vuhuuu!

Olime sellest nii õnnejoovastuses, et poest tagasi tulles isegi ületasime teed! Ei olnudki nii hirmus 🙂