Luumi kaemas

Ühel heal päeval tuli mõte kohalikus loomaias käia. Mõeldud, tehtud!
Asjad ja Kren kokku, fotokasse värskelt ostetud suur mälukaart sisse ja minek. Kaart viskas küll korraks veateate ette, aga kuna seejärel töötas, siis usaldasime.

Hotelli valvelauast tellisime takso – 300 bahti.
Kõrvalepõige. Huvitaval kombel on Phuketil hotellitakso odavam kui tavatakso. Niipalju kui siin üldse tavataksosid on, liikluses näeb neid üliharva. Nimelt olevat Phuket tuktuki (selline aasias levinud kolmerattaline võrrimootoriga poollahtine väike sõiduk, mis Phuketil küll neljarattaline) maffia käpa all. Kui tahetakse olematut bussiliiklust suurendada või taksosid juurde võtta, siis tuleb igavene kari tuktukijuhte kokku ja sulgeb saare peamised liilklussõlmed. Ning ametnikuhärrad peavad jälle alla vanduma.

Kohale jõudes tervitas meid loomaaia suhtelist krõbe piletihind. 500 bahti inimene. Kreni eest küll õnneks raha ei küsitud 🙂
Kohe väravast pakuti 20 bahti eest pärdikutoitu – sellised pikad hernelaadsed kaunad. Kellele siis pärdikud ei meeldi, loomulikult võtsime ühe kimbu.

Asusime ümbrust ja selle asukaid avastama. Kadri asus hoogsalt klõpsutama, eriti õnnelik oli ta hästi poseerivate kaamelite üle. 15 minutit ja umbes 100 pilti hiljem saabus ahastus – fotokas jälle veateade – mälukaart vigane. Pikk pusimine ei andnud mingit tulemust. Ja loomulikult ei antud meile muidu suhteliselt esinduslikust fotopoest selle kohta kviitungit kaasa!
Pool tundi hiljem, kui Kadri vihahood olid juba natuke raugenud ja olime maha istunud, kargas mulle üks mõte pähe: FORMAT (kes teab, see teab). Ja oligi kaart jälle igati töökorras. Pildid küll läinud, aga õnneks oli veel aega küllalt, ning sai uusi teha ja vanad asendada. Tõsi küll, kaamlid enam nii koostöövalmis polnud.

Üldiselt jääb Phuketi loomaaed Tallinna omale kõvasti alla. Loomi tunduvalt vähem ja kõik juba varem nähtud. Lisaks on pidamistingimused pehmelt öeldes nirud. Päris kahju hakkas nii mõnestki loomast teda kitsas puuris nähes.
Mis aga Phuketi oma natuke teistsuguseks teeb ja miks me sinna üldse läksime, on loomashowd.

Alustuseks pärdikud. Olen üldiselt suur ahvisõber, aga see etendus väga suurt muljet ei jätnud. Trikid kordusid ja pärdikud midagi väga põnevat ei teinud.
Siis krokodillid. See oli juba asjalikum ja pakkus natuke närvikõdi ka. Isegi huumorit leidus 🙂
Ja lõpuks minu isiklikud lemmikud – elevandid. Erinevad akrobaatilised etteasted, kerge massaaž vabatahtlikele ning ühe vantsi äsjaavaldunud kunstimeel. Jalgpalli mängisid ka, kusjuures üks oskas nelja jalaga mängida!
Elevandishow lõpus jäid vantsid natukeseks kohapeale poseerima ja mööda minnes tuli üks minuga kurameerima.
Lisaks oli kohapeal võimalus elevandi seljas sõita, aga vaatamata Kadri veenmisele ma loobusin. Eelistaks seda natuke vabamas looduses teha ja nii Phuketil kui ka lähisaartel on see võimalus olemas.

Pildistamise juurde tagasi tulles. 200 bahti eest sai ennast nii rohkem kui vähem huvitavate loomadega koos pildistada. Papagoidest ja kotkastest loobusime, Tenerifel sai neid hulgim tehtud. Krokodilli saba basseiniääres kinni hoida tundus kuidagi nüri. Uimasteid täis süstitud tiigrit kallistada tundus moraalselt vale. Aga pärdikud? Milles küsimus!?
Ja see orangutan oli lihtsalt ülicool tegelane 🙂

3 arvamust “Luumi kaemas” kohta

  1. Esimesed pildid on väga ilusad ja viimane lihtsalt lahe 😉

Kommenteerimine on suletud.