Õhtune romantiline jalutuskäik? Eee… Parem mitte!

Krennuga on nii, et ta peab vähemalt kella kaheksani vastu pidama, varem pole teda mõtet ööunne panna. Kui me seda siiski teeme, võib üpris kindel olla, et varsti on ta jälle üleval.

Täna läks väga vara jorinaks ja kuigi me püüdsime teda lõbustada, siis poole kaheksa ajal kustus ära. No loodame iga kord, et ehk seekord õnnestus… Aga ei, poole kümne ajal otsustas ta “õhtuuinakust” ärgata.

Asjatasime temaga niisama ringi ja käisime rõdu peal istumas. Mõnusalt jahedam õhk oli (paar kraadi vähem kui päeval 😀 PS! Panime siia kõrvale termomeetri ja, et saaksite vaadata, palju meil hetkel kraade on) ja tuli idee, et äkki läheks jalutaks sinna sadamasse, kus eilegi päeval käisime (pildid tulevad kunagi hiljem, kui meile normaalne Internet tagasi tuleb). Vaataks paate ja naudiks vee kohinat… Romantiline ja mõnus 🙂

Karelit pidi natuke veenma, sest “kell on ju juba nii palju” ja “öö on juba”, aga saime koos Krennuga sellega hakkama ja läksimegi 🙂

Autosid oli vähe ja saime ilusasti üle tee. Tänav ise oli aga hoopis teistsugune…

Paljudest kohtadest kostus tümpsuv muusika. Päevastest kohvikutest olid saanud ööklubid, mille ees noored näitsikud ennast posti ümber keerutasid. Kusjuures nad märkasid isegi siis Kreni! Hüüdsid nunnutades Hiiiiiiiiiii! ja õõtsutasid ennast edasi. Igast baarist hüppas keegi välja, kes Kreni märkas. Kui päeval pole mul selle vastu midagi ja peatun, et nad Kreniga juttu saaks ajada, siis nüüd ma seda ei teinud. Kiirustasime aina edasi ja sosistasin aina Karelile, et nii kõhe on ja ma tahaks tagasi koju minna. Nii me ikka ei teinud, sest välja olime ju juba tulnud ja tegelikult polnud asi nii hull, kui tundus… Kõikvõimalikud rihmad tõmbasin küll aga Krenile kärus peale, siis oli kuidagi kindlam tunne 😛

Jõudsime kohale. Pime oli, vaid üks sildadest oli värviliselt valgustatud. Tegin siis sellest kaks samasugust pilti.

Ja rohkem ma seal olla ei tahtnud 😀 Pöörasime siis otsa ringi ja hakkasime tagasi tulema…

Tilk. Tilk. Tilktilktilk. Esimene. Teine. Kolmasneljasviieskuues. Vihma hakkas tibutama! Esimesest vihma kätte jäämise korrast on meil meeles, kuidas siin vihmasadu algab. Nii, et tuleb paar tilka ja seejärel juba kõva sadu. No tore, see oligi täpselt puudu 😀 Mis teeme nüüd? Kas üritame jooksuga koduni jõuda? Kahtlane, et jõuaksime… Aga siia tänavale jääda… Ei, palusin Karelit. Ma ei julge siia jääda!

Seisime natuke kõige turvalisemana tunduva poe katuse all ja mõtlesime, mida peale hakata. Ikka ei olnud veel sadu kõvemaks läinud… Lähme! Jooksuga! Ja läksimegi. Ikka nunnuplunnutati ja hüüti meid baaridest. Selle peale lisasin ma vaid sammu juurde 😀 Jooksime ja kiirkõndisime vaheldumisi, piisad aina tugevnesid. Oma hotelli ette jõudes oli vaja vaid tee ületada. See viimane ja kõige keerulisem ülesanne! Mõelda vaid, kui nüüd padukas hakkaks, milline ebaõnn… Aga õnnestus! Saime üle. Ja jõudsime kuivalt hotellini! Uhhhhhhhhhhhhhhh…

Krenil oli küll selline nägu peas, et mis toimus. Mul vist ka… No tõesti poleks osanud oodata, et romantiline jalutuskäik selline saab olema 😀