Arhiiv kuude lõikes: detsember 2011

Kes meil külas käivad?

Nii armas on, kui vahel keegi nagu poolsalaja mainib, et käib meie blogi lugemas. Tekitab alati tuju kohe minna uut postitust kirjutama 🙂 Nii vahva on teada, et meie blogi teistele meeldib ja nad uusi postitusi huviga ootavad.

Paar päeva tagasi tekkis meil idee ühele blogi lugejale väike kingitus teha. Kuna me väga uudishimulikud oleme, siis nii saab ka teada, kes meil siin blogis külas käivad ja kui palju teid on 🙂

Niisiis. Pühade puhul ka kingitus meie poolt ühele teist. Päris pühadeks see küll pärale ei jõua, aga siis tundubki, et see imeline aeg on pikem, kui mõne nädala pärast kaugelt maalt magus kingitus kohale jõuab.

Pakis on igasuguseid erinevaid maiustusi. Muideks – nende leidmine ei olnudki niisama lihtne… Ka siin on kõik poed sama nänni täis, mis meie poedki. Aga midagi ikka leidsime 🙂 Lisaks on kingituseks veel üks pill, mille me rannast ostsime. Kui sinna avadesse puhuda, siis kostuvad viled. Ehk siis vilepill 😉

Ootame huviga teie kommentaare. Kommentaar peaks olema teie enda nime alt, et hiljem oleks võimalik teid kuidagi ära tunda. Ja võiksite kirjutada ka, kuidas te meid tunnete. Aga see viimane osa ei ole kohustuslik :)Võitja selgitatakse loosi teel, nii et kommentaari sisu võitmisel rolli ei mängi. Loosimine toimub täpselt nädala pärast ehk siis jõuluõhtul 🙂

Head loosiõnne!

 

Luumi kaemas

Ühel heal päeval tuli mõte kohalikus loomaias käia. Mõeldud, tehtud!
Asjad ja Kren kokku, fotokasse värskelt ostetud suur mälukaart sisse ja minek. Kaart viskas küll korraks veateate ette, aga kuna seejärel töötas, siis usaldasime.

Hotelli valvelauast tellisime takso – 300 bahti.
Kõrvalepõige. Huvitaval kombel on Phuketil hotellitakso odavam kui tavatakso. Niipalju kui siin üldse tavataksosid on, liikluses näeb neid üliharva. Nimelt olevat Phuket tuktuki (selline aasias levinud kolmerattaline võrrimootoriga poollahtine väike sõiduk, mis Phuketil küll neljarattaline) maffia käpa all. Kui tahetakse olematut bussiliiklust suurendada või taksosid juurde võtta, siis tuleb igavene kari tuktukijuhte kokku ja sulgeb saare peamised liilklussõlmed. Ning ametnikuhärrad peavad jälle alla vanduma.

Kohale jõudes tervitas meid loomaaia suhtelist krõbe piletihind. 500 bahti inimene. Kreni eest küll õnneks raha ei küsitud 🙂
Kohe väravast pakuti 20 bahti eest pärdikutoitu – sellised pikad hernelaadsed kaunad. Kellele siis pärdikud ei meeldi, loomulikult võtsime ühe kimbu.

Asusime ümbrust ja selle asukaid avastama. Kadri asus hoogsalt klõpsutama, eriti õnnelik oli ta hästi poseerivate kaamelite üle. 15 minutit ja umbes 100 pilti hiljem saabus ahastus – fotokas jälle veateade – mälukaart vigane. Pikk pusimine ei andnud mingit tulemust. Ja loomulikult ei antud meile muidu suhteliselt esinduslikust fotopoest selle kohta kviitungit kaasa!
Pool tundi hiljem, kui Kadri vihahood olid juba natuke raugenud ja olime maha istunud, kargas mulle üks mõte pähe: FORMAT (kes teab, see teab). Ja oligi kaart jälle igati töökorras. Pildid küll läinud, aga õnneks oli veel aega küllalt, ning sai uusi teha ja vanad asendada. Tõsi küll, kaamlid enam nii koostöövalmis polnud.

Üldiselt jääb Phuketi loomaaed Tallinna omale kõvasti alla. Loomi tunduvalt vähem ja kõik juba varem nähtud. Lisaks on pidamistingimused pehmelt öeldes nirud. Päris kahju hakkas nii mõnestki loomast teda kitsas puuris nähes.
Mis aga Phuketi oma natuke teistsuguseks teeb ja miks me sinna üldse läksime, on loomashowd.

Alustuseks pärdikud. Olen üldiselt suur ahvisõber, aga see etendus väga suurt muljet ei jätnud. Trikid kordusid ja pärdikud midagi väga põnevat ei teinud.
Siis krokodillid. See oli juba asjalikum ja pakkus natuke närvikõdi ka. Isegi huumorit leidus 🙂
Ja lõpuks minu isiklikud lemmikud – elevandid. Erinevad akrobaatilised etteasted, kerge massaaž vabatahtlikele ning ühe vantsi äsjaavaldunud kunstimeel. Jalgpalli mängisid ka, kusjuures üks oskas nelja jalaga mängida!
Elevandishow lõpus jäid vantsid natukeseks kohapeale poseerima ja mööda minnes tuli üks minuga kurameerima.
Lisaks oli kohapeal võimalus elevandi seljas sõita, aga vaatamata Kadri veenmisele ma loobusin. Eelistaks seda natuke vabamas looduses teha ja nii Phuketil kui ka lähisaartel on see võimalus olemas.

Pildistamise juurde tagasi tulles. 200 bahti eest sai ennast nii rohkem kui vähem huvitavate loomadega koos pildistada. Papagoidest ja kotkastest loobusime, Tenerifel sai neid hulgim tehtud. Krokodilli saba basseiniääres kinni hoida tundus kuidagi nüri. Uimasteid täis süstitud tiigrit kallistada tundus moraalselt vale. Aga pärdikud? Milles küsimus!?
Ja see orangutan oli lihtsalt ülicool tegelane 🙂

Väike jalutuskäik

Ühel heal päeval otsustas Kadri, et tal on igav ja peab jalutama minema. Kuna ma ei ole eriti spontaanne jalutama mineja, siis puiklesin alguses natuke ja üritasin vastuargumente leida. Isegi “Kuhu meil siin jala minna on?” ei aidanud. Nimelt oli tal ükskõik.

Tuli alla anda. Oli suhteliselt pilvine päev ja kuulutasin nii pooleldi protesti mõttes, et ma küll päiksekreemi ei viitsi peale panna. Kadri ühines mu protestiga, aga Kreni mäkerdasime igaks juhuks siiski kokku.

Kuna vasakul olime juba käinud, siis hakkasime mööda hotelli eest mööduvat ülitiheda liiklusega 4-realist tänavat paremale poole astuma. Olgu mainitud, et kõnniteid siin eriti ei tunta. Ja kui ongi mõni joonega eraldatud riba, siis on see olenevalt kellaajast kas autosid või rollereid täis pargitud. Lisaks liiguvad seal tipptunnil nii päri- kui vastassuunas rollerid.

Tee peal midagi väga huvitavat ei näinud. Tai nagu Tai ikka: palmid, tihe liiklus ja hunnik erinevaid putkakesi ja poode väga kirju kaubaga. Lisaks veel Tai variant autolavkadest: rollerlavkad. Need on tavalise rollerid, mille külge keevitatud külgkorv. See on kohandatud olenevalt müüdavast kaubast. Jäätiselavkal külmkapp letiga. Grill-lavkal uhke lett toidukraami ja suitseva ahjuga (kusjuures ka sõidu ajal käib grillimine). Variatsioone on palju.

Mõne aja pärast ilmus kõrvetav päike välja. Ja just vastavalt meie liikumissuunale otse näkku. Kuna ka Kreni käru oli avatud just sinna poole, siis asusime pääseteed otsima.
Tagasi pöördumisele oli Kadri kategooriliselt vastu. Hakkasime otsima vasakule suunduvat tänavat, et mereni jõuda. Lõpuks see saabuski, ning tänu meie kasvavale osavusele (natuke ka keskpäevasele hõredamale liiklusele) õnnestus enamvähem mõistliku ajaga tee ületada.

Peale väikest Kreni ja ka enda veega turgutamist liikusime edasi. Kuidagi kahtlaselt kitsas eratee moodi asi tundus. Iga nurga peal tundus, et nüüd lõpebki kellegi hoovis ära. Õnneks pole siin sel juhul eriti kellegi kurja sõimu karta. Hoopis lehvitatakse ja naeratatakse ja kui veel Kren nähtavale ilmub on raskusi tulema saamisega 🙂

Ühe nurga tagant ilmus välja kurjakuulutav silt:
Seega pidi meri lähedal olema 🙂

Järgmise juures askeldas kamp kohalikke inimesi rollerite vahel mingite kastidega. Lähemalt uurides selgus, et tegemist on kalaga. Käis agar kauplemine.

Aga mis peamine, nende selja taga paistis meri.

Vahepalaks niipalju, et elame piirkonnas nimega Chalong, milles on küll Phuketi kõige uhkem ja suurem jahtide ja väikelaevade sadam, aga kus kahjuks supelranda pole. Väga suure tahtmise korral saab küll ujuda: liiva on, vesi on soe ja kõik ilus. Aga: 1) siin on väga tugevad tõusud ja mõõnad, 2) liiv on natuke mudane ja 3) teravad korallitükid.

Kohale jõudes oli parasjagu mõõn. Sadu meetreid eemal merel jalutavatel paadi- ja kalameestel ulatus vesi vaevalt üle jalalaba.

Tirisime käru raskustega liivale, Kadri asus pilte klõpsima ning mina otsustasin jalgupidi vette solistama minna. Paar meetrit mindud, otsustasin plaanist siiski loobuda. Nimelt käis madalas sogases vees mingit sorti tihe elu. Asja lähemalt uurides selgus, et tegemist on väikeste krabidega. Need vudisid rõõmsalt ringi ja kaevasid ennast siis muda sisse. Ei tahtnud eriti peale astuda, nii et suundusin mudaste varvastega tagasi.

Aga ega kuival maalgi ei pääse. Terve rand oli kahtlaseid suuremaid ja väiksemaid auke täis. Alguses mõtlesin, et paatide kinnitamise vaiadest tekkinud. Aga sel juhul ju ei jääks märja liiva kuhjasid nende äärde. Meenus, et Tais pidi palju usse olema. See mõte ei meeldinud meile eriti 🙂
Siis aga pistis ühest august liivakarva krabi oma peanupu välja. Ja selle pilguga ringi vaadates avastasime neid mustmiljon. Sellised eri suuruses ja ülikiired tüübid, nii et peale astumist polnud vaja karta.

Kolmandat tüüpi krabi avastasime veel. Nimelt hakkas kohe meie juures üks teokarp kuidagi kahtlaselt edasi liikuma. Ja oligi üks krabi teolt karbi ärandanud. Tegime pilti ka.
Kadri oli vahepeal ülikavalale mõttele tulnud ja pistis Kreni koos riietega liivale mängima. Noh, Krenile meeldis see väga. Sai ennast pealaest jalatallani liivaseks teha ja paar peotäit ära ka süüa. Mingi ainepuudus vist 🙂
Puhastamine ei olnud eriti mõnus ning toa põrand oli hiljem veel mitu päeva liivane. Rääkimata voodist.

Vaatamata Kadri protestile hakkasime tagasi jalutama mööda rannaliiva. Käruga. Hea mõte, eks. Eriti teades, et peagi tuleb tõus ning teises otsas betoonsein 🙂

Lõpuks õnnestus ennast ühest teeotsast siiski üles vedada ning asusime tagasiteed otsima. Ilus maatee muidu. Kõver ja kitsas ja igasugust rohelust täis. Ääristatud kohalike rohkem või vähem tagasihoidlike häärberitega.

Ainsaks probleemiks see, et kas see tee kuhugi ka välja viib. Peale igat käänakut läks tee järjest edasi ja lõppe ei kuskil. Kui veel betoonmüürid ka tekkisid, siis hakkas vaikselt selline labürinti meenutav tunne peale tulema.
Peale lõputuna tunduvat astumist hakkas suur tee siiski paistma. Kuna veevarud olid just lõppenud, asus üks müügiputka just mugavalt tee peal. Valida oli kas külma veel, või külma kookospähkli vahel. Kuna kookospähkel tundus eksootilisem, siis valisime selle. Kumbki polnud varem proovinud ka.
Ootasin kuuldu põhjal midagi hullemat, aga olgem ausalt, teist korda enam ei võtaks 🙂

Tagasi koju jõudes tabas kahte kolmest ebameeldiv üllatus ka. Kreniga kõik korras. Minul natuke kaela ja käed kõrbenud. Kadril kael, õlad, selg ja käed kõrbenud. Märkus tulevikuks: alati kreem peale 🙂

Turu pääl

Igal teisipäeval ja laupäeval toimub meist paar tänavavahet edasi turg. Päeval hakatakse vaikselt telke-katusealuseid püsti panema ja õhtul 4-5 ajal saab turg tõelise hoo sisse.

Oleme seal ka nüüd kaks korda käinud, teisipäeval ja eile. Teisipäevane jättis suurema elamuse, ei osanud veel midagi täpselt oodata. Aga kihvt oli ikkagi ja hakkame seal iga nädal kindlasti käima 🙂

Algab kõik pihta tohutu hulga riidenänniga. Telke ja katusealuseid on palju ja riideid nende all rippumas veel rohkem. Kui poodides on hinnad Eestiga täiesti võrreldavad, siis sealsed hinnad on väga odavad, üldiselt 100 bahti ühe riideeseme eest. See teeb siis kuskil 2.4 eurot. Kui sobrada ja ennast sinna riiete vahele pikemaks ajaks unustada, siis võib sealt ilmselt nii mõndagi leida. Üldiselt sarnaneb seal pakutav riidekaup Eesti laatadel pakutavale Poola turukaubale 😛 Ja kirjavigu oleme me pluuside peale kirjutatud tekstidest terve hunniku leidnud 😀 Aga noh, odavalt on võimalus riidesse saada küll. Karelile näiteks ostsime eile 3 täitsa normaalset t-särki 🙂

Edasi tulevad kalaletid. Toore kala letid.

Need aroomid, mis seal levivad, on pehmelt öeldes… kalased 😀 Võite ise ette kujutada 30-kraadist soojust ja mis kala selle soojuse käes teha võiks. Meie pigistame igatahes alati pirtsakalt ninad kinni, kui sealt möödume 😛 Ja need on vist ainukesed letid, kust me veel midagi ostnud pole. No ei kutsu…

Siis järgneb toores kana. Kalad ületavad kanasid suurelt, aga ka sealne lõhn pole väga meeldiv. Aga need kanad on kuidagi väga humoorikad minu arust, Eestis küll selliseid pikakoivalisi kanu pole 😀

Vahepeal on maitseaineteämbrid. Me vähemalt arvame, et need on maitseained, ise me neid kordagi ostnud ei ole.

Ja siis järgnevad valmistoiduletid. Meie lemmikud 😛 Sealt ostame me alati terve hunniku asju kaasa, valmis tehtud kanad ja kalad lõhnavad ju hoopis meelitavamalt 😉

Siin ostab Karel kuivatatud kala. Me arvasime, et see on kuivatatud 😛 Tegelikult ei olnud, nagu hotellis selgus ja Karel seega seda süüa ei soovinud. Ma neid kalavalmistamisviise eriti ei tunne ja päris täpselt ei teagi, mis selle kalaga siis tehtud oli, sest täitsa toores ta ka ei olnud… Ei tea, maitsev igaljuhul 🙂 Kalasõbra ehk minu jaoks 😛

Ja siis kanaga tehtud toidud. Mmmmm, need on tõeliselt maitsvad. Kui vasakpoolset pilti vaadata, siis tagant paistavad pulga otsas olevad kanapalad ja krõmpsuvad kanakoivad ehk siis krõbinakanad 😛 Nagu meie ütleme. Need on nii-nii maitsvad ja eilselt turult ostsime neid kohe veidi rohkem kaasa. Tänavaäärsetes putkades on ka igasuguseid kanapalu saadaval, sööd nagu pulgakommi 🙂

Siin pildil pressib tädi suhkruroost mahla. Karel oli seda juba Indias proovida saanud ja tahtis, et mina ka kindlasti järele prooviks. Proovisin, aga liiga magus oli. Ma olen ikka vee sõber 😛 Aga üks asi elus jälle tehtud 😉

Ja siis maiustusteletid. Maiustused erilist märkimist ei vaja, sest väga maitsvad need kahjuks pole… Või õnneks, söömegi vähem 😛 Meie maitse jaoks võõrad, liiga magusad või liiga lödid 😛

Kaasa ostsime me neid, mis siin viimasel pildil on. No ei läinud kohe mitte 😛

Ja siis puuvilja- ja juurviljaletid. Seal peatume ka pikemalt ja ostame endale nii mõndagi kaasa 🙂

Kuna inimesi on seal väiksel alal palju, siis Kreni tervitajate-nunnutajate kontsentratsioon on päris kõrge. Krenile see jätkuvalt väga meeldib ja naeratusi jagab ta lahkelt.

Teisipäeval oli aga üks agressiivne õhupallionu, kes väga soovis, et ma Krenile õhupalli ostaks. Ma ei olnud sellest mõttest väga vaimustuses, kuna mul ei olnud rahakottigi 😛 See oli Kareli käes ja ta tegeles veidi eemal millegi ostmisega. Onu sellest aru saada ei soovinud ja hakkas Krenile koos oma õhupallidega kärru pugema 😛 Ja siis ütles Kren, mida ta sellest arvas ja tegi suurt hädakisa. Onu lasi selle peale muidugi kiirelt jalga, Kreni rahunemine võttis tükk aega. Aga noh, Kren päästis emme ära 😉

Siin on meie saak teisipäevast. Eilsest saagist pilti ei viitsinud teha ja umbes sarnane oli ta niikuinii. Välja arvatud siis Kareli kolm imeilusat t-särki 😛

Õhtune romantiline jalutuskäik? Eee… Parem mitte!

Krennuga on nii, et ta peab vähemalt kella kaheksani vastu pidama, varem pole teda mõtet ööunne panna. Kui me seda siiski teeme, võib üpris kindel olla, et varsti on ta jälle üleval.

Täna läks väga vara jorinaks ja kuigi me püüdsime teda lõbustada, siis poole kaheksa ajal kustus ära. No loodame iga kord, et ehk seekord õnnestus… Aga ei, poole kümne ajal otsustas ta “õhtuuinakust” ärgata.

Asjatasime temaga niisama ringi ja käisime rõdu peal istumas. Mõnusalt jahedam õhk oli (paar kraadi vähem kui päeval 😀 PS! Panime siia kõrvale termomeetri ja, et saaksite vaadata, palju meil hetkel kraade on) ja tuli idee, et äkki läheks jalutaks sinna sadamasse, kus eilegi päeval käisime (pildid tulevad kunagi hiljem, kui meile normaalne Internet tagasi tuleb). Vaataks paate ja naudiks vee kohinat… Romantiline ja mõnus 🙂

Karelit pidi natuke veenma, sest “kell on ju juba nii palju” ja “öö on juba”, aga saime koos Krennuga sellega hakkama ja läksimegi 🙂

Autosid oli vähe ja saime ilusasti üle tee. Tänav ise oli aga hoopis teistsugune…

Paljudest kohtadest kostus tümpsuv muusika. Päevastest kohvikutest olid saanud ööklubid, mille ees noored näitsikud ennast posti ümber keerutasid. Kusjuures nad märkasid isegi siis Kreni! Hüüdsid nunnutades Hiiiiiiiiiii! ja õõtsutasid ennast edasi. Igast baarist hüppas keegi välja, kes Kreni märkas. Kui päeval pole mul selle vastu midagi ja peatun, et nad Kreniga juttu saaks ajada, siis nüüd ma seda ei teinud. Kiirustasime aina edasi ja sosistasin aina Karelile, et nii kõhe on ja ma tahaks tagasi koju minna. Nii me ikka ei teinud, sest välja olime ju juba tulnud ja tegelikult polnud asi nii hull, kui tundus… Kõikvõimalikud rihmad tõmbasin küll aga Krenile kärus peale, siis oli kuidagi kindlam tunne 😛

Jõudsime kohale. Pime oli, vaid üks sildadest oli värviliselt valgustatud. Tegin siis sellest kaks samasugust pilti.

Ja rohkem ma seal olla ei tahtnud 😀 Pöörasime siis otsa ringi ja hakkasime tagasi tulema…

Tilk. Tilk. Tilktilktilk. Esimene. Teine. Kolmasneljasviieskuues. Vihma hakkas tibutama! Esimesest vihma kätte jäämise korrast on meil meeles, kuidas siin vihmasadu algab. Nii, et tuleb paar tilka ja seejärel juba kõva sadu. No tore, see oligi täpselt puudu 😀 Mis teeme nüüd? Kas üritame jooksuga koduni jõuda? Kahtlane, et jõuaksime… Aga siia tänavale jääda… Ei, palusin Karelit. Ma ei julge siia jääda!

Seisime natuke kõige turvalisemana tunduva poe katuse all ja mõtlesime, mida peale hakata. Ikka ei olnud veel sadu kõvemaks läinud… Lähme! Jooksuga! Ja läksimegi. Ikka nunnuplunnutati ja hüüti meid baaridest. Selle peale lisasin ma vaid sammu juurde 😀 Jooksime ja kiirkõndisime vaheldumisi, piisad aina tugevnesid. Oma hotelli ette jõudes oli vaja vaid tee ületada. See viimane ja kõige keerulisem ülesanne! Mõelda vaid, kui nüüd padukas hakkaks, milline ebaõnn… Aga õnnestus! Saime üle. Ja jõudsime kuivalt hotellini! Uhhhhhhhhhhhhhhh…

Krenil oli küll selline nägu peas, et mis toimus. Mul vist ka… No tõesti poleks osanud oodata, et romantiline jalutuskäik selline saab olema 😀