Väike jalutuskäik

Ühel heal päeval otsustas Kadri, et tal on igav ja peab jalutama minema. Kuna ma ei ole eriti spontaanne jalutama mineja, siis puiklesin alguses natuke ja üritasin vastuargumente leida. Isegi “Kuhu meil siin jala minna on?” ei aidanud. Nimelt oli tal ükskõik.

Tuli alla anda. Oli suhteliselt pilvine päev ja kuulutasin nii pooleldi protesti mõttes, et ma küll päiksekreemi ei viitsi peale panna. Kadri ühines mu protestiga, aga Kreni mäkerdasime igaks juhuks siiski kokku.

Kuna vasakul olime juba käinud, siis hakkasime mööda hotelli eest mööduvat ülitiheda liiklusega 4-realist tänavat paremale poole astuma. Olgu mainitud, et kõnniteid siin eriti ei tunta. Ja kui ongi mõni joonega eraldatud riba, siis on see olenevalt kellaajast kas autosid või rollereid täis pargitud. Lisaks liiguvad seal tipptunnil nii päri- kui vastassuunas rollerid.

Tee peal midagi väga huvitavat ei näinud. Tai nagu Tai ikka: palmid, tihe liiklus ja hunnik erinevaid putkakesi ja poode väga kirju kaubaga. Lisaks veel Tai variant autolavkadest: rollerlavkad. Need on tavalise rollerid, mille külge keevitatud külgkorv. See on kohandatud olenevalt müüdavast kaubast. Jäätiselavkal külmkapp letiga. Grill-lavkal uhke lett toidukraami ja suitseva ahjuga (kusjuures ka sõidu ajal käib grillimine). Variatsioone on palju.

Mõne aja pärast ilmus kõrvetav päike välja. Ja just vastavalt meie liikumissuunale otse näkku. Kuna ka Kreni käru oli avatud just sinna poole, siis asusime pääseteed otsima.
Tagasi pöördumisele oli Kadri kategooriliselt vastu. Hakkasime otsima vasakule suunduvat tänavat, et mereni jõuda. Lõpuks see saabuski, ning tänu meie kasvavale osavusele (natuke ka keskpäevasele hõredamale liiklusele) õnnestus enamvähem mõistliku ajaga tee ületada.

Peale väikest Kreni ja ka enda veega turgutamist liikusime edasi. Kuidagi kahtlaselt kitsas eratee moodi asi tundus. Iga nurga peal tundus, et nüüd lõpebki kellegi hoovis ära. Õnneks pole siin sel juhul eriti kellegi kurja sõimu karta. Hoopis lehvitatakse ja naeratatakse ja kui veel Kren nähtavale ilmub on raskusi tulema saamisega 🙂

Ühe nurga tagant ilmus välja kurjakuulutav silt:
Seega pidi meri lähedal olema 🙂

Järgmise juures askeldas kamp kohalikke inimesi rollerite vahel mingite kastidega. Lähemalt uurides selgus, et tegemist on kalaga. Käis agar kauplemine.

Aga mis peamine, nende selja taga paistis meri.

Vahepalaks niipalju, et elame piirkonnas nimega Chalong, milles on küll Phuketi kõige uhkem ja suurem jahtide ja väikelaevade sadam, aga kus kahjuks supelranda pole. Väga suure tahtmise korral saab küll ujuda: liiva on, vesi on soe ja kõik ilus. Aga: 1) siin on väga tugevad tõusud ja mõõnad, 2) liiv on natuke mudane ja 3) teravad korallitükid.

Kohale jõudes oli parasjagu mõõn. Sadu meetreid eemal merel jalutavatel paadi- ja kalameestel ulatus vesi vaevalt üle jalalaba.

Tirisime käru raskustega liivale, Kadri asus pilte klõpsima ning mina otsustasin jalgupidi vette solistama minna. Paar meetrit mindud, otsustasin plaanist siiski loobuda. Nimelt käis madalas sogases vees mingit sorti tihe elu. Asja lähemalt uurides selgus, et tegemist on väikeste krabidega. Need vudisid rõõmsalt ringi ja kaevasid ennast siis muda sisse. Ei tahtnud eriti peale astuda, nii et suundusin mudaste varvastega tagasi.

Aga ega kuival maalgi ei pääse. Terve rand oli kahtlaseid suuremaid ja väiksemaid auke täis. Alguses mõtlesin, et paatide kinnitamise vaiadest tekkinud. Aga sel juhul ju ei jääks märja liiva kuhjasid nende äärde. Meenus, et Tais pidi palju usse olema. See mõte ei meeldinud meile eriti 🙂
Siis aga pistis ühest august liivakarva krabi oma peanupu välja. Ja selle pilguga ringi vaadates avastasime neid mustmiljon. Sellised eri suuruses ja ülikiired tüübid, nii et peale astumist polnud vaja karta.

Kolmandat tüüpi krabi avastasime veel. Nimelt hakkas kohe meie juures üks teokarp kuidagi kahtlaselt edasi liikuma. Ja oligi üks krabi teolt karbi ärandanud. Tegime pilti ka.
Kadri oli vahepeal ülikavalale mõttele tulnud ja pistis Kreni koos riietega liivale mängima. Noh, Krenile meeldis see väga. Sai ennast pealaest jalatallani liivaseks teha ja paar peotäit ära ka süüa. Mingi ainepuudus vist 🙂
Puhastamine ei olnud eriti mõnus ning toa põrand oli hiljem veel mitu päeva liivane. Rääkimata voodist.

Vaatamata Kadri protestile hakkasime tagasi jalutama mööda rannaliiva. Käruga. Hea mõte, eks. Eriti teades, et peagi tuleb tõus ning teises otsas betoonsein 🙂

Lõpuks õnnestus ennast ühest teeotsast siiski üles vedada ning asusime tagasiteed otsima. Ilus maatee muidu. Kõver ja kitsas ja igasugust rohelust täis. Ääristatud kohalike rohkem või vähem tagasihoidlike häärberitega.

Ainsaks probleemiks see, et kas see tee kuhugi ka välja viib. Peale igat käänakut läks tee järjest edasi ja lõppe ei kuskil. Kui veel betoonmüürid ka tekkisid, siis hakkas vaikselt selline labürinti meenutav tunne peale tulema.
Peale lõputuna tunduvat astumist hakkas suur tee siiski paistma. Kuna veevarud olid just lõppenud, asus üks müügiputka just mugavalt tee peal. Valida oli kas külma veel, või külma kookospähkli vahel. Kuna kookospähkel tundus eksootilisem, siis valisime selle. Kumbki polnud varem proovinud ka.
Ootasin kuuldu põhjal midagi hullemat, aga olgem ausalt, teist korda enam ei võtaks 🙂

Tagasi koju jõudes tabas kahte kolmest ebameeldiv üllatus ka. Kreniga kõik korras. Minul natuke kaela ja käed kõrbenud. Kadril kael, õlad, selg ja käed kõrbenud. Märkus tulevikuks: alati kreem peale 🙂