Elevantsi otsas

Oeh, millal see veel oli… Ammu-ammu 🙂 Vahepeal oli meil blogimises täielik mõõn ja kuidagi ei viitsinud midagi siia kirjutama tulla. Aina suskisime üksteist, et “no mine kirjuta täna sina, teised ju ootavad”, aga kumbki siiski vedu võtta ei tahtnud… Nüüd siis tuleb tagantjärele tähtsamad asjad kirja panna.

Tähtis see tõesti oli, sest see oli meie MidameTaiskindlastiärateeme-listis väga olulisel kohal. Elevantidega sõitma, ooo, kui lahe! Eriti äge oleks muidugi džunglis, hiljem veel elevantidega koos ujuma minna ja… Aga kuna see on praeguses olukorras (ehk siis Kren on veel täitsa tita) suhteliselt raskendatud, siis olime valmis leppima ka natuke lahjema programmiga 🙂 Ära aga pidime selle tegema, kindlasti!

Tegelikult ei olnud meil sellel päeval plaanis üldse elevantide juurde minna. Meil polnud aimugi, kus elevantidega üldse sõita saaks. Olime mõned päevad tagasi rolleri rentinud ja otsisime hoopis randa, otsimise käigus aga suutsime mitmest teeotsast valesti keerata ja sattusime järsku ühele vaateplatvormile. Vaade oli muidugi ilus… aga rand?

Äkki ujus meile külje alla üks mees, kes hakkas elevantidest rääkima ja pakkus spessial praiss onli for juuu (eriti madal hind just teile!). Ohoo, elevandid. Ohoo, odavam hind? Ooo, beebielevantsid ka? Ohoo, viib meid ise elevantide juurde (me ju ei teadnud, kust me neid täpselt leida võiks). Hmm… no olgu. Onu vuras ees minema ja meie vurasime järele.

Jõudsime üsna ruttu kohale ja üsna kohe saime ka sõitma minna.

Selliselt platvormilt ronisime elevandile selga

Elevant hakkas minema tiira-taara-tiira-taara. Väga kõikuv tunne oli 🙂 Tegi mõned sammud, siis peatus, siis jälle sammus veidi. Mäest üles minnes oli küll tunne, et ei tea, kas ta ikka läheb üles ära. Kui ma sellise arvamusega lagedale tulin, siis Karel julges vastu arvata, et meie raskused on küll tema jaoks täitsa köki-möki.

 

Meie ees mäest üles rühkiv elevant, turistid seljas. Eks me nägime selja tagant üpris sarnased välja 🙂

Elevandimees juhtis elevanti osavalt ja vahepeal võttis ka lauluviisi üles. Järsku viis elevandi vee äärde jahutusse. Ma julgen arvata, et ega elevandil seda jahutust nüüd nii väga vaja ei olnudki, see oli lihtsalt äge, kuidas ta seljale vett pritsis ja meie ka märjaks saime 🙂 Kilkamist oli sealt veenurgakesest päris palju kuulda.

Elevant viis meid mäe otsa ilusat vaadet nautima

Kui vaade nauditud, hüppas elevandimees maha ja pakkus, et teeb meist pilti. Seda me salaja lootnud olimegi 🙂 Kui pildid tehtud ja ta elevandi selga tagasi ronis (sellest ma parem ei räägi, kuidas ta elevandil lasi seal mäeveerekese peal üksinda, st meie seljas, kõndida ja ise vaatas eemalt pealt…), siis ilmus kuskilt kui imeväel väike mapike, mis sisaldas igasuguseid põnevaid suveniire. No äkki me ikka tahame midagi… Ehk siiski. Võtsime siis ühe käepaela, mille küljes olev elevandike oli tehtud pisikese elevandi piimahambast. Nii ta meile pühalikult lubas…

Siis hakkasime mäest alla tulema. Kuna Krennu hakkas aina suuremaid tuure üles võtma ja väga enam ei viitsinud, käis allatulek 3x kiiremini, kui ülesminek. Ei ole need elevandid nii aeglased loomad midagi, kui üles minnes tundus.

Alla jõudes saime veel pisikesi elevandijuntsusid nunnutada ja neile banaani-maiuspalasid pakkuda. Paisid armastasid nad ka väga…

Vat selline tore äraeksimine meil. Homme kirjutan veel, kuhu me ringi sõites “ära oleme eksinud”.

2 arvamust “Elevantsi otsas” kohta

  1. Ilusad pildid ja tore jutt! Seiklusi jagub vist igasse päeva… Kaua teie puhkus veel kestab?

    1. Kahjuks väga vähe. Pühapäeval hakkamegi juba kodu poole tulema. Uskumatult kiiresti läks küll see 2 kuud…

Kommenteerimine on suletud.