Seiklemas

Peale kuu aega omapäi saare peal ringi tiirutamist otsustasime ühel päeval natuke rohkem organiseeritud kujul tripil käia. Kohalik eestlane Tarmo (www.phukest.com) suunas meid teise kohaliku eestlase Jensi (www.paradiisisaar.ee) poole ning oligi esimene väike ekskursioon eestlasest giidi ja kaaslastega broneeritud.

Kõik algas paaritunnise bussisõiduga saarelt välja (Phuketit ja mandrit ühendab sild), kuhugi sadamasse, mille nime olen unustanud. Seal päästevestid selga (Kreni oma küll umbes 3 numbrit liiga suur) ning kõik Phuketis levinud pikasabalise paadi jõeversiooni.

Kõigepealt liikusime mööda sopilist jõge läbi mangroovmetsade Phang Nga lahe poole.

Wikipedia ütleb, et mangroov on hingamisjuurtega, igihaljaste puude tihnik troopiliste estuaaride ja merede rannikul.

Möödusime kaluriküladest.

Tõusu ja mõõna tõttu kõigub veetase paari meetri võrra, seega on hooned kas puust või betoonist postide otsas.

Ja sõitsime mäe alt läbi.

"Laes" rippuvaid moodustusi nimetatakse stalaktiitideks. Kasvavad umbes 1cm 100 aasta jooksul, nii et võite aimata, kui vana see koobas on.

Kuni jõudsime lahele.
Seejärel natuke lahtisel merel sõitu, kuni jõudsime väiksesse lahesoppi, kus istusime ümber kajakitesse.

Paadimees Kreniga

Restoranpaadist sai vahepeal värskendavat kookosmahla osta. Just nimelt mahla. Kookospiim saadakse nimelt alles peale pähkli sisu jahvatamist ja pressimist.

Seejärel tagasi paati ning pool tundi hiljem väike peatus saarel nimega Khao Phing Kan. Kuna siin filmiti 1974. aastal osa filmist “Mees kuldse relvaga”, siis tuntakse seda rohkem James Bondi saare nime all.

Tai kõige kuulsam kalju kannab nime Ko Tapu.

Veel pool tundi sõitu ja saabus söögipaus. Aga mitte tavalises restoranis.
Nimelt asus meie restoran vee peal. Koh Panyee kaluriküla rajati 18. sajandi lõpus Malaisia kalurite poolt puidust vaiade peale. Täna on seal 1500-2000 moslemist elanikku.

Söök oli ülihea ning Kren võeti selleks ajaks kohalike tädide hoole alla.

Peatänav
Külas tegutseb moslemite kool

Kui meie koolimajja jõudsime, olid tunnid juba alanud
Ilmselgelt mõõn
Aga kui pall üle lendab?
Väike investeerimissoovitus: vabu krunte on veel saadaval!
Tänav sai otsa
Loomi oli ka

Küla vaadatud, ronisime jälle paati ning liikusime tagasi mandri poole.

Koolipaat tuli vastu

Mandril uuesti bussi ning järgmine peatus: Wat Suwannakuha.
Tegemist on koopasse rajatud Buddha templiga. Ja et asi veelgi huvitavam oleks: seal elavad ahvid.

Õnnistust saamas

Hirmuäratavalt palju pärdikuid

Ja siis algas ummikute ja vihma tõttu ülipikk tagasitee. Tais (vähemalt Phuketil) on asfalt mingist väga kahtlasest materjalist ja muutub vihma korral ülilibedaks. Hea kui jala käies siruli ei käi. Nüüd tagasi sõites jäi silma 6 avariid, neist nii mõnelgi auto üle katuse. Veidi hirmutav vaatepilt… Seetõttu me siin vihmaga rollersõitu väldime.

Väga põnev päev oli ja sattusime kohtadesse, kuhu oma peaga ja omal käel iialgi ei satuks. Vähemalt ühel sellisel tripil tahaks veel ära käia ja elamusi koguda 🙂

Üks arvamus “Seiklemas” kohta

  1. Ma oskan vaid VAUUUUU öelda, kui ilusasti kirjeldatud ja pidid sinna juurde, tekib tunne, nagu oleks ise ka seal just ära käinud 🙂 Fantastilised elamused ikka! Super lihtsalt!

Kommenteerimine on suletud.