Arhiiv kuude lõikes: aprill 2012

Austria

Täna jõudsime Austriasse. Siin viibime 2 ööd ja seejärel põrutame jälle edasi 🙂

Vapustav, milline loodus siin on ja no millised mäed. Lihtsalt vaata ja imesta – seda ma aina tegingi, kui siiapoole sõitsime. Meie hotell asub mäe küljel, nii et terve Innsbrucki linn on kui meie ette laiali laotatud. Päeval nii ilus pilt ja öösel… Ohh, ma armastan öist linna ja tuledesära. Ehk siis kõik on imeilus 🙂

Päeval, kui kohale jõudsime, võtsime kerge lõuna ja otsustasime siis väikesele jalutuskäigule minna. Imetleme vaadet ja uurime niisama, mis ümbruskonnas on.

Mööda kõnniteed jalutades avastasin järsku ühe metsaraja. “Ohh, lähme vaatame, mis seal on,” tirisin Karelit kaasa. Mõnus salapärane metsarada, mulle meeldib selliste teede peal ekselda ja nurgataguseid avastada. Läksimegi. Päris järsud laskumised olid kohati ja Kren + käru + mäest laskumine kõlasid kokku natuke ebamugavalt. Aga pole hullu, olime entusiastlikud ja läksime aina edasi.

Järsku jõudsime imeimerohelisele aasale, no silmipimestavalt heleroheline oli kõik 🙂 Lisaks tõeliselt lummavale rohelisusele olid seal ka mägiveised – täpselt midagi sellist, mida oodata ja loota oskasime.

Nii mõnedki korrad tekkis õhku mõte, et ehk läheks üles tagasi, aga ei, arvasin mina, küll me oleme kohe linnas, küll see tee saab kohe otsa, ei enam pole mõtet küll alla anda…

Jõudsimegi lõpuks majadeni ja asfaldini. Lõpuks ei pidanud enam turnima, ühe käega Kreni  ja teise käega tasakaalu hoides. Jalad andsid ka kergelt tunda. Tee aina keerutas ja iga kord, kui tundus, et no nüüd oleme all linnas väljas, siis ikkagi sellel hetkel veel päris ei olnud 🙂

Aga no lõpuks jõudsime! Jalutasime veidi ringi ja endalegi üllatuseks jõudsime üsna peagi selle koha juurde, kust enne autoga mäkke üles sõitsime. Otsustasime sealt tuttava tee pealt siis üles tagasi keerata, küll homme jõuame ka linnaga lähemalt tutvuda.

Kõndisime ja kõndisime… Ohhh, pagan, üles on ju veel poole raskem minna. Ohkisin nii mõnigi kord, et ma tahaks puhata ja prantsatasin pingile. Aiai, kuidas sääremarjad kippusid krampi kiskuma…

No polnud hullu. Kõndisime mööda kõnniteid, kuni neid järsku… enam ei olnud. Oli ainult sõidutee ja selle ääres koos käruga kõndida ei tundunud nagu väga turvaline. Seda enam, et teed olid kitsad ja käänu-väänulised. Vaatasime ringi, et mis värk siis nüüd on ja avastasime, et… oleme täpselt selle sama koha peal, kus metsarada lõppes!

Arutasime veits aega, et mis nüüd saab. Mul hakkas tuju alla kiskuma, sest suht jube tundus sealt metsarajalt uuesti üles rühkida. No aga muud üle ju ei jäänud… Eks asusime siis teele. Alguses üritasin käru ise vedada, käes tassida oli raske ja järsust nõlvast üle puuokste üles lükata oli päris hea katsumus. Mitu korda oleks tahtnud selle käru sealt mäest tagasi alla virutada ja ise ennast järgi veeretada. Oiiiiiiiiiii, äüäüääüää, kui vastik see mägi oli! Oi, kui koledad rohelised niidud ja nõmedad mägiveised, kes meid vahtisid ja kindlasti tasakesi muhelesid. Et asi ikka dramaatilisem oleks, tegi Kren mõnusat taustamuusikat röökimise näol. Tõesti nagu halba filmi oleks sattunud, koos halva soundtrackiga, mis kuidagi lõppeda ei tahtnud. Alles mõned aastad tagasi me ju käisime Saksamaal samamoodi mäe otsas ja pidin otsad andma ning palusin Karelit, et ta mulle hoogu takka annaks ja veerema lükkaks. Alles see ju oli, kuidas ma selle olin juba unustanud! “Oi, milline vahva metsarada, lähme vaatame, mis seal on!” No mida veel, Kadri?! Oleks tahtnud endale virutada.

Siis kuulsime järsku autode põrinat. Olime kohe kohal! Karel pani peaaegu jooksuga üles, ei tea, kust tal need uskumatud jõuvarud tulid. Ma lonkisin aeglasemalt, polnud enam kuskilt midagi pigistada, tühi…

Kui üles jõudsime, tegime paar sammu ja hakkasime naerma. Kohe mõnuga. Naljakas, et mõni situatsioon tundub ühel hetkel kõige kohutavam maailmas ja järgmisel kõige naljakam maailmas. Kuidagi tobedalt naljakas oli see kõik, see, kuidas oleks tahtnud mõned minutid tagasi alles otsad anda.

Mäed on ikka mõnusad. Aga pildilt vaadates 😉

 

Viuhhh!

Nii kiiresti see aeg lendabki, kui pealkirjas kirjas on. Lihtsalt uskumatu. Kohe saab nädal Saksamaal täis ja me liigume edasi… Broneerisime juba kahe järgmise sihtkoha piletid ära. Kuhu täpsemalt, sellest siis, kui kohal oleme 😉

Ilm pole meid kahjuks üldse hellitanud. Umbes ülepäeva on olnud veidi soojemad ilmad, paar sellist täitsa mõnusat sooja ka. No mitte päris selline kevad, nagu me siit leida lootsime, aga eks selle kevade häda selles olegi, et ta selline salakaval on…

Oleme lihtsalt… puhanud. Ringi jalutanud, ümberkaudseid linnu imetlenud, käinud vaatamas, kas siinsed mökitajad-mäkitajad on sama nägu, mis meil koduski. Oleme imetlenud võimsaid mägesid ja pikutanud rohelistel aasadel võilillede keskel. Oleme söönud currywursti ja wiener schnitzelit. Aiad on lilli täis, puud on õisi täis. Mõnus on ja ilus on…

Vaade elutoa aknast:Nädalavahetusel külastasime loomaparki. Olemuselt üpris sarnane meie Elistvere omale, kus me korduvalt käinud oleme. Loomad olid sarnased, no mõne erinevusega. Näiteks põdra asemel olid laamad 😀 Ja see ala, kus loomad elasid, oli ikka nii mõnedki korrad suurem. Lisaks olid seal veel seikluspark, kus sai puude otsas turnida ja julgust katsetada, ning suur mänguplats lastele, batuutide, kiikede, liivakasti ja muu ägedaga.

Kui teised lapsed kohe batuutide poole jooksu panid, siis õnneks sel aastal on Kren veel nii pisike, et emme-issi suunamisel valib alati turvalise liivakasti 😀

Ühel teisel ilusal päeval käisime järve ääres jalutamas. Tegelikult küll käisime õhtusööki söömas, aga kui ära hakkasime tulema, pakkus Karel, et läheks teeks pisikese tiiru. Tegimegi järvele ringi peale. Mitte kedagi teist ei olnud, meie õnneks, nende kahjuks 😛
Ja siis käisime me ühel ilusal päeval veel ka Wasserburgis. Värviline linnake, kitsaste ja salapäraste tänavate ja käikudega. Ümbritseb seda linnakest Inni jõgi, väga kihvt, ma pole sellist asja varem näinud 😛 Üks pildike internetist ka:

Parkisime auto ära ja hakkasime lihtsalt kõndima. Suvalises suunas, sinna, kust midagi ilusat paistis. Igasugused majade alt läbi minemised ja käigud olid eriti põnevad.

Et me tagasi ei oleks niikuinii osanud sama teed minna, siis valisime ühe salapärase trepi, mille lõppu ei paistnud. Pikk oli ta tõesti, jõudsime Kreniga selle trepi peal lausa 3 fotosessiooni korraldada. Karel aina niuksus kõrval, kui Krennu jälle mõnele astmele istuma või seisma panin. Ta ju kukub alla, ma ei saa vaadata, kindlalt kukub alla, tee nüüd kiiresti. No minu arust need olukorrad päris nii kohutavad ei olnud ja näed, ei kukkunudki 😛

Wasserburgist Rott am Inni (siin me hetkel peatume) poole tagasi sõites jäävad tee peale imeilusad rohelised aasad. Olime seda rohelust ja võilillemerd juba mitu korda autoaknast imetlenud, seekord otsustasime peatuse teha.

Selle südame ostsime Wasserburgist. Ma lihtsalt nii täpselt kujutasin ette, kuhu ma selle meie uues kodus paneksin. Selles majas, mis kunagi linnast välja tuleb… Alles paar postitust tagasi unistasin 🙂

Selline pisike kokkuvõttev postitus siis hetkel Saksamaast. Ilmselt siinolles ma enam ei kirjuta, eks järgmine kord kohtume juba järgmises riigis 😉

Tschüß!

Armsal Saksamaal

Mulle väga-väga meeldib Saksamaa. Ma ei oska täpselt öelda, miks. Saksa keelt ma ei oska ja Saksamaaga pole mul mingeid kokkupuuteid nagu väga olnudki… Aga millegipärast on see koht, kuhu ma igatsen reisile tulla ja saksa keele kõla on ka nii kihvt. Ma olen mitu korda mõelnud, et selgeks pean ma selle õppima. No ehk kunagi… Teel siia lõbustasin ennast ja Karelit suunaviitade ja muude tee ääres leiduvate kirjade lugemisega – Karel lihtsalt naeris omal pisarad silmast välja minu pusserdamise peale. Nii et eeldused on mul olemas 😀 Hahaha, või ka mitte 😛

Juba siis, kui alles Tais olime, planeerisime oma järgmist reisi. Pidi see toimuma maikuus Saksamaale. Üleeelmisel nädalal kodus olles tundsime aga äkki, et no ei viitsi enam kodus passida, kevad meieni jõuda ei taha ja lähme juba Saksamaale! Kui kevad meieni ei tule, läheme ise 🙂

Niisiis, saigi piletid ostetud, sõbrad kodu valvama palutud ja siin me siis nüüd olemegi. Lõppsihtpunkt on Baierimaa ehk siis Saksamaa lõunaosa. Läheme tuttavatele külla, kes nii ootavad, et saaks juba Kreniga tutvust teha (kusjuures Kren on baieri keeles mädarõigas 😀 ). Eelmine kord, kui seal käisime, oli Kren alles tibatibatillukesena kõhus. Hetkel oleme pisikeses külakeses Mottenis, kus tegime ühe ööbimispausi. Pea 1000 km ühe päevaga sõita on väsitav nii meile kui ka Krenile, nii et otsustasime ühest Saksamaa otsast teise sõidu kahte osasse jagada.

Tulema hakkasime esmaspäeva õhtul kell 7 ning pidime Lätti, Ventspilsi sadamasse jõudma kella kaheks öösel. Läti piirist veidi edasi tervitas meid politsei, keda me üldse oodata ei osanud. Nii et võttis natuke jala värisema, kui ta meid kinni pidas ja eriti siis, kui Karel autodokumente ei leidnud 🙂 Õnneks pika otsimise peale ikka leidis ja edasine sõit möödus ilma eriliste vahejuhtumiteta.

Laeva peale saime juba 1 paiku ja keerasime kohe magama. Kui järgmisel hommikul 10 ajal ärkasime, olime juba päris kaugele jõudnud ja ümberringi loksus ainult meri… Kusjuures, kümneni! Kren ei maga kodus pea kunagi nii kaua. Laeva mürisemine, vibratsioon, lainete loksumine ja ülipimendavad kardinad mõjusid Kreni magamisele ülihästi. Karel pakkus mulle lausa lahkesti, et äkki koliksimegi laeva 😀

Laev ise oli üliigav. Peale söögikoha, baarileti, parfüümipoe ja paari mänguautomaadi ei olnud seal mitte midagi… Õnneks olime mingil määral sellest teadlikud ja oskasime arvestada, seega filme oli meil terve hunnik kaasas. Niisiis möödus see üle 24 tunnine laevasõit filme vaadates ja toiduaegasid oodates 😛

Siiski, väljas sai ju ka käia. Ühe korra käisimegi.

Tuul oli suuuuuur ja puhus igal pool, nii et Kren pea terve aja ainult puhkis ja nuttis, sest tal lõi hinge kinni. Nii et eriti kaua me väljas ka ei saanud olla…

Täna hommikul siis jõudsime lõpuks Saksamaale ja siin keset Saksamaad me nüüd olemegi. Kren on sõitudel harukordselt tubli olnud (sülitan 3x üle vasaku õla) ja nutnud väga vähe. Tänased 500 km möödusid küll nagu lennates ja loodame homselt sama.

Muideks, täna kordus sarnane situatsioon Tai esimese päevaga, ehk mäletate veel, kuidas me süüa tahtsime, aga üle tee ei julgenud minna ja meie pool ei olnud ühtegi normaalset poodi 🙂 Siin külakeses saime me küll üle tee vabalt, aga ühtegi poodi ikkagi ei leidnud 😀 Olgu, tegelikult leidsime, aga mis poed? Jalgrattapoe, põrandamaterjalidepoe, jookide poe… Söögipoe ka, aga see oli juba alates jaanuarist suletud 😀 Õnneks päästis väike pagariäri hädast välja. Huvitav, kas see söögiotsimine saabki meil nüüd iga reisi alguse traditsiooniks 🙂

Sõpradest ja kevadest

Viimaks ometi on kevad oma täie iluga kohale jõudnud. Õues puhub soe tuuleke, linnud siristavad, päike paistab, nii ilus ja mõnus on väljas. Koos kevade tulekuga tekib minus alati nii tugev soov – tahaks oma majja, tahaks maale, tahaks õue…

Meil on ühed hirrrrmus toredad sõbrad – Maris, Mihkel ja Jaan. No nad on lihtsalt nii meie 🙂 Meie unistused ja soovid on sarnased, meie huumor on sarnane ja väga tihti oleme ennast Marisega tabanud sellistelt hetkedelt, kui tahaks hüüda, et ei ole võimalik, mul oli täpselt samamoodi! Sarnaste mõtete mõtlemisest ja üksteise lausete lõpetamisest rääkimata.

Nendega koos aega viita on väga mõnus ja nii nad siis tulevadki meile külla ja meie lähme järgmine päev neile külla ja siis nemad jälle meile ja… Nende kodu suur miinus ja samas ka ülisuur pluss on selles, et nad elavad maal. Miinus sellepärast, et meil tuleb neile külla sõitmiseks umbes 40 kilomeetrit maha vurada. Pluss aga sellepärast, et maal! Lilled, heinamaa, päikesepaiste!

Eile käisimegi neil taaskord külas, et esimesed ilusad kevadilmad linnas majamürakate vahel kaotsi ei läheks. Tegime lõket, sussutasime viinereid ja lasime päikest põskedele.

Kren, linnapoiss, kahjuks aina pirises. Ei sobinud talle künkad ega mättad, märg muru ega päiksesoojad kivid, emme süli ega pingi peal istumine. Kui poisid pildile poseerima kutsusin, jäi Kren pildile alati äärmiselt heatujuliselt:

Õnneks oli Jaan natuke koostööaltim ja ei pannud igalt pildilt porisedes kohe plehku 🙂

Hiljem läksime väikesele jalutuskäigule, Marise ja Mihkli valduseid üle vaatama. Puude tagant paistis üks lagunenud maja, loomulikult läks jutt sellele, et kui tore oleks, kui meie seal elaks 🙂 Jah… Krenile vist ka meeldis see mõte, sest tuju läks tal jalutuskäiguga igatahes paremaks.

Kui hiljem tagasitulles liivakasti juurde maha istusime ja Kren Taist tuttava liivaga kohtus, sulas ka tema lõpuks täielikult ja nautis maaõhku ja väljasolemist. Kindlasti mõtles ta, et miks te mind ometi küll juba varem siia ei toonud 🙂

Õhtul koju tagasi sõites vaatasin jälle igatsusega iga teelejääva maja poole ja mängisin mõttega, et mis siis oleks, kui meie siin elaks. No kunagi me selle asja kindlasti ka ära teeme. Unistada ju tuleb 🙂

Traditsioonidest ja munadest

“Ma kingin selle punase muna sulle,” ütles Karel, kui mune värvisime.
“Miks?” küsisin imestunult.
“Oli ju nii, et punased munad kinkisid poisid tüdrukutele, et oma armastust näidata,” ütles Karel. “Kollased näitasid vist kadedust ja rohelised… Ma ei mäletagi, mida need rohelised tähendasid…”

Igal perekonnal on oma traditsioonid ja tavad. Kui noored inimesed koos pere loovad, ei ole nende pisikesel perekonnal veel oma traditsioone. On küll need, mis on vanematekodust kaasa tulnud, kui need ei ole päris selle pere omad. Ühised traditsioonid tekivad ajapikku ja tihti on vaja selleks mingisugust tõuget.

Selleks tõukeks võib olla ühise lapse saamine. Meie pole kunagi erilised pühade pidajad ja traditsioonide järgijad olnud. Tore, kui saab vaba päeva, aga no kes need munad kõik pärast ära jõuab süüa või mitu “I love you” kirjaga sõbrapäevajänkukest meile ikka koju mahub. Nüüd, kui meil on Kren, tunduvad pühad kuidagi hoopis teistsugused. Tahaks ju temale ka pakkuda ilusat lapsepõlve koos värviliste munade, päkapikkude ja vastlasõitudega. Nii me siis täna munade värvimise ette võtsimegi.

Kui Karel munavärvidega poest tagasi jõudis, lugesin pakilt, et munade värvi sees ujutamise topsikuteks sobivad kõige paremini jogurtitopsid. Külmkapis leidus parajasti kolm kohupiimakreemi ja nii sai igaüks ülesandeks üks topsikutäis nahka pista. Tundus, et kõigile see meeldis ja vähemalt värvimise algus oli mõnus.

Siis asusime mune värvide sees leotama.
Minuga kohtudes võib küll eksimatult väita, et ma täna mune värvisin 😀 Nimelt leotasin ma oma näppe ka natuke liiga usinalt ja pikk nühkimine erilist tulemust ei andnud. No täname siis õnne, et need on vaid minu näpud. Kren oleks ju võinud selle näiteks endale kaela tõmmata või sellega vaiba värve värskendada või… muud huvitavat 😛

Nii kaua, kuni munad värvivanni võtsid, lõbustas Kren meid kana mängimisega. Kas pole mitte uhke saba? 😛 Nalja pakkus küll palju.

Kui kana ringijooksmisest ära väsis, aitas ta munadele nägusid pähe joonistada.

Näod tulid… Kunstipärased 😀 Mul järsku meenus, et me vist ühe korra oleme siiski veel koos mune värvinud, sibulakoortega. Need on sellised ilusad munad, eksju, siiruviirulised. Seekord tulid hoopis teistsugused, kolemunad 😀

Lõunasöögiks sõime täna munavõid 😛 Või siis munapudi, nagu meie peres Kareli mõjutusel nimetatakse.