Armsal Saksamaal

Mulle väga-väga meeldib Saksamaa. Ma ei oska täpselt öelda, miks. Saksa keelt ma ei oska ja Saksamaaga pole mul mingeid kokkupuuteid nagu väga olnudki… Aga millegipärast on see koht, kuhu ma igatsen reisile tulla ja saksa keele kõla on ka nii kihvt. Ma olen mitu korda mõelnud, et selgeks pean ma selle õppima. No ehk kunagi… Teel siia lõbustasin ennast ja Karelit suunaviitade ja muude tee ääres leiduvate kirjade lugemisega – Karel lihtsalt naeris omal pisarad silmast välja minu pusserdamise peale. Nii et eeldused on mul olemas 😀 Hahaha, või ka mitte 😛

Juba siis, kui alles Tais olime, planeerisime oma järgmist reisi. Pidi see toimuma maikuus Saksamaale. Üleeelmisel nädalal kodus olles tundsime aga äkki, et no ei viitsi enam kodus passida, kevad meieni jõuda ei taha ja lähme juba Saksamaale! Kui kevad meieni ei tule, läheme ise 🙂

Niisiis, saigi piletid ostetud, sõbrad kodu valvama palutud ja siin me siis nüüd olemegi. Lõppsihtpunkt on Baierimaa ehk siis Saksamaa lõunaosa. Läheme tuttavatele külla, kes nii ootavad, et saaks juba Kreniga tutvust teha (kusjuures Kren on baieri keeles mädarõigas 😀 ). Eelmine kord, kui seal käisime, oli Kren alles tibatibatillukesena kõhus. Hetkel oleme pisikeses külakeses Mottenis, kus tegime ühe ööbimispausi. Pea 1000 km ühe päevaga sõita on väsitav nii meile kui ka Krenile, nii et otsustasime ühest Saksamaa otsast teise sõidu kahte osasse jagada.

Tulema hakkasime esmaspäeva õhtul kell 7 ning pidime Lätti, Ventspilsi sadamasse jõudma kella kaheks öösel. Läti piirist veidi edasi tervitas meid politsei, keda me üldse oodata ei osanud. Nii et võttis natuke jala värisema, kui ta meid kinni pidas ja eriti siis, kui Karel autodokumente ei leidnud 🙂 Õnneks pika otsimise peale ikka leidis ja edasine sõit möödus ilma eriliste vahejuhtumiteta.

Laeva peale saime juba 1 paiku ja keerasime kohe magama. Kui järgmisel hommikul 10 ajal ärkasime, olime juba päris kaugele jõudnud ja ümberringi loksus ainult meri… Kusjuures, kümneni! Kren ei maga kodus pea kunagi nii kaua. Laeva mürisemine, vibratsioon, lainete loksumine ja ülipimendavad kardinad mõjusid Kreni magamisele ülihästi. Karel pakkus mulle lausa lahkesti, et äkki koliksimegi laeva 😀

Laev ise oli üliigav. Peale söögikoha, baarileti, parfüümipoe ja paari mänguautomaadi ei olnud seal mitte midagi… Õnneks olime mingil määral sellest teadlikud ja oskasime arvestada, seega filme oli meil terve hunnik kaasas. Niisiis möödus see üle 24 tunnine laevasõit filme vaadates ja toiduaegasid oodates 😛

Siiski, väljas sai ju ka käia. Ühe korra käisimegi.

Tuul oli suuuuuur ja puhus igal pool, nii et Kren pea terve aja ainult puhkis ja nuttis, sest tal lõi hinge kinni. Nii et eriti kaua me väljas ka ei saanud olla…

Täna hommikul siis jõudsime lõpuks Saksamaale ja siin keset Saksamaad me nüüd olemegi. Kren on sõitudel harukordselt tubli olnud (sülitan 3x üle vasaku õla) ja nutnud väga vähe. Tänased 500 km möödusid küll nagu lennates ja loodame homselt sama.

Muideks, täna kordus sarnane situatsioon Tai esimese päevaga, ehk mäletate veel, kuidas me süüa tahtsime, aga üle tee ei julgenud minna ja meie pool ei olnud ühtegi normaalset poodi 🙂 Siin külakeses saime me küll üle tee vabalt, aga ühtegi poodi ikkagi ei leidnud 😀 Olgu, tegelikult leidsime, aga mis poed? Jalgrattapoe, põrandamaterjalidepoe, jookide poe… Söögipoe ka, aga see oli juba alates jaanuarist suletud 😀 Õnneks päästis väike pagariäri hädast välja. Huvitav, kas see söögiotsimine saabki meil nüüd iga reisi alguse traditsiooniks 🙂