Austria

Täna jõudsime Austriasse. Siin viibime 2 ööd ja seejärel põrutame jälle edasi 🙂

Vapustav, milline loodus siin on ja no millised mäed. Lihtsalt vaata ja imesta – seda ma aina tegingi, kui siiapoole sõitsime. Meie hotell asub mäe küljel, nii et terve Innsbrucki linn on kui meie ette laiali laotatud. Päeval nii ilus pilt ja öösel… Ohh, ma armastan öist linna ja tuledesära. Ehk siis kõik on imeilus 🙂

Päeval, kui kohale jõudsime, võtsime kerge lõuna ja otsustasime siis väikesele jalutuskäigule minna. Imetleme vaadet ja uurime niisama, mis ümbruskonnas on.

Mööda kõnniteed jalutades avastasin järsku ühe metsaraja. “Ohh, lähme vaatame, mis seal on,” tirisin Karelit kaasa. Mõnus salapärane metsarada, mulle meeldib selliste teede peal ekselda ja nurgataguseid avastada. Läksimegi. Päris järsud laskumised olid kohati ja Kren + käru + mäest laskumine kõlasid kokku natuke ebamugavalt. Aga pole hullu, olime entusiastlikud ja läksime aina edasi.

Järsku jõudsime imeimerohelisele aasale, no silmipimestavalt heleroheline oli kõik 🙂 Lisaks tõeliselt lummavale rohelisusele olid seal ka mägiveised – täpselt midagi sellist, mida oodata ja loota oskasime.

Nii mõnedki korrad tekkis õhku mõte, et ehk läheks üles tagasi, aga ei, arvasin mina, küll me oleme kohe linnas, küll see tee saab kohe otsa, ei enam pole mõtet küll alla anda…

Jõudsimegi lõpuks majadeni ja asfaldini. Lõpuks ei pidanud enam turnima, ühe käega Kreni  ja teise käega tasakaalu hoides. Jalad andsid ka kergelt tunda. Tee aina keerutas ja iga kord, kui tundus, et no nüüd oleme all linnas väljas, siis ikkagi sellel hetkel veel päris ei olnud 🙂

Aga no lõpuks jõudsime! Jalutasime veidi ringi ja endalegi üllatuseks jõudsime üsna peagi selle koha juurde, kust enne autoga mäkke üles sõitsime. Otsustasime sealt tuttava tee pealt siis üles tagasi keerata, küll homme jõuame ka linnaga lähemalt tutvuda.

Kõndisime ja kõndisime… Ohhh, pagan, üles on ju veel poole raskem minna. Ohkisin nii mõnigi kord, et ma tahaks puhata ja prantsatasin pingile. Aiai, kuidas sääremarjad kippusid krampi kiskuma…

No polnud hullu. Kõndisime mööda kõnniteid, kuni neid järsku… enam ei olnud. Oli ainult sõidutee ja selle ääres koos käruga kõndida ei tundunud nagu väga turvaline. Seda enam, et teed olid kitsad ja käänu-väänulised. Vaatasime ringi, et mis värk siis nüüd on ja avastasime, et… oleme täpselt selle sama koha peal, kus metsarada lõppes!

Arutasime veits aega, et mis nüüd saab. Mul hakkas tuju alla kiskuma, sest suht jube tundus sealt metsarajalt uuesti üles rühkida. No aga muud üle ju ei jäänud… Eks asusime siis teele. Alguses üritasin käru ise vedada, käes tassida oli raske ja järsust nõlvast üle puuokste üles lükata oli päris hea katsumus. Mitu korda oleks tahtnud selle käru sealt mäest tagasi alla virutada ja ise ennast järgi veeretada. Oiiiiiiiiiii, äüäüääüää, kui vastik see mägi oli! Oi, kui koledad rohelised niidud ja nõmedad mägiveised, kes meid vahtisid ja kindlasti tasakesi muhelesid. Et asi ikka dramaatilisem oleks, tegi Kren mõnusat taustamuusikat röökimise näol. Tõesti nagu halba filmi oleks sattunud, koos halva soundtrackiga, mis kuidagi lõppeda ei tahtnud. Alles mõned aastad tagasi me ju käisime Saksamaal samamoodi mäe otsas ja pidin otsad andma ning palusin Karelit, et ta mulle hoogu takka annaks ja veerema lükkaks. Alles see ju oli, kuidas ma selle olin juba unustanud! “Oi, milline vahva metsarada, lähme vaatame, mis seal on!” No mida veel, Kadri?! Oleks tahtnud endale virutada.

Siis kuulsime järsku autode põrinat. Olime kohe kohal! Karel pani peaaegu jooksuga üles, ei tea, kust tal need uskumatud jõuvarud tulid. Ma lonkisin aeglasemalt, polnud enam kuskilt midagi pigistada, tühi…

Kui üles jõudsime, tegime paar sammu ja hakkasime naerma. Kohe mõnuga. Naljakas, et mõni situatsioon tundub ühel hetkel kõige kohutavam maailmas ja järgmisel kõige naljakam maailmas. Kuidagi tobedalt naljakas oli see kõik, see, kuidas oleks tahtnud mõned minutid tagasi alles otsad anda.

Mäed on ikka mõnusad. Aga pildilt vaadates 😉