Viuhhh!

Nii kiiresti see aeg lendabki, kui pealkirjas kirjas on. Lihtsalt uskumatu. Kohe saab nädal Saksamaal täis ja me liigume edasi… Broneerisime juba kahe järgmise sihtkoha piletid ära. Kuhu täpsemalt, sellest siis, kui kohal oleme 😉

Ilm pole meid kahjuks üldse hellitanud. Umbes ülepäeva on olnud veidi soojemad ilmad, paar sellist täitsa mõnusat sooja ka. No mitte päris selline kevad, nagu me siit leida lootsime, aga eks selle kevade häda selles olegi, et ta selline salakaval on…

Oleme lihtsalt… puhanud. Ringi jalutanud, ümberkaudseid linnu imetlenud, käinud vaatamas, kas siinsed mökitajad-mäkitajad on sama nägu, mis meil koduski. Oleme imetlenud võimsaid mägesid ja pikutanud rohelistel aasadel võilillede keskel. Oleme söönud currywursti ja wiener schnitzelit. Aiad on lilli täis, puud on õisi täis. Mõnus on ja ilus on…

Vaade elutoa aknast:Nädalavahetusel külastasime loomaparki. Olemuselt üpris sarnane meie Elistvere omale, kus me korduvalt käinud oleme. Loomad olid sarnased, no mõne erinevusega. Näiteks põdra asemel olid laamad 😀 Ja see ala, kus loomad elasid, oli ikka nii mõnedki korrad suurem. Lisaks olid seal veel seikluspark, kus sai puude otsas turnida ja julgust katsetada, ning suur mänguplats lastele, batuutide, kiikede, liivakasti ja muu ägedaga.

Kui teised lapsed kohe batuutide poole jooksu panid, siis õnneks sel aastal on Kren veel nii pisike, et emme-issi suunamisel valib alati turvalise liivakasti 😀

Ühel teisel ilusal päeval käisime järve ääres jalutamas. Tegelikult küll käisime õhtusööki söömas, aga kui ära hakkasime tulema, pakkus Karel, et läheks teeks pisikese tiiru. Tegimegi järvele ringi peale. Mitte kedagi teist ei olnud, meie õnneks, nende kahjuks 😛
Ja siis käisime me ühel ilusal päeval veel ka Wasserburgis. Värviline linnake, kitsaste ja salapäraste tänavate ja käikudega. Ümbritseb seda linnakest Inni jõgi, väga kihvt, ma pole sellist asja varem näinud 😛 Üks pildike internetist ka:

Parkisime auto ära ja hakkasime lihtsalt kõndima. Suvalises suunas, sinna, kust midagi ilusat paistis. Igasugused majade alt läbi minemised ja käigud olid eriti põnevad.

Et me tagasi ei oleks niikuinii osanud sama teed minna, siis valisime ühe salapärase trepi, mille lõppu ei paistnud. Pikk oli ta tõesti, jõudsime Kreniga selle trepi peal lausa 3 fotosessiooni korraldada. Karel aina niuksus kõrval, kui Krennu jälle mõnele astmele istuma või seisma panin. Ta ju kukub alla, ma ei saa vaadata, kindlalt kukub alla, tee nüüd kiiresti. No minu arust need olukorrad päris nii kohutavad ei olnud ja näed, ei kukkunudki 😛

Wasserburgist Rott am Inni (siin me hetkel peatume) poole tagasi sõites jäävad tee peale imeilusad rohelised aasad. Olime seda rohelust ja võilillemerd juba mitu korda autoaknast imetlenud, seekord otsustasime peatuse teha.

Selle südame ostsime Wasserburgist. Ma lihtsalt nii täpselt kujutasin ette, kuhu ma selle meie uues kodus paneksin. Selles majas, mis kunagi linnast välja tuleb… Alles paar postitust tagasi unistasin 🙂

Selline pisike kokkuvõttev postitus siis hetkel Saksamaast. Ilmselt siinolles ma enam ei kirjuta, eks järgmine kord kohtume juba järgmises riigis 😉

Tschüß!