Esimesed päevad Itaalias

See pilt on tegelikult hoopis Austrias tehtud. Teisel sealolemise päeval külastasime loomaparki. Mulle tundub, et nendest loomaparkide külastustest olen ma siin juba nii mitu korda rääkinud, et enam rohkem ei viitsi 🙂 Aga mulle meeldis see pilt ja täitsa sobilik on sellega ka Itaaliajutte alustada.

Niisiis, oleme Itaalias. Tegelikult oleme siin vist juba 5 päeva olnud, aga eelmises hotellis oli netiga kehvasti ja nii jäidki esimeste päevade muljed kohe kirja panemata. Teen seda siis nüüd tagantjärele.

Esimesed päevad veetsime imelise Garda järve ääres. Ma ei olnud sellest järvest midagi kuulnud (geograafia on mul alati nõrk koht olnud) ja sealsetest puhkamispiirkondadest samuti mitte. Kui Saksamaal olles mõtlesime, kuhu edasi minna, sattusime soodsatele Garda järve äärsete piirkondade pakkumistele. Sakslastelt uurides saime teada, et see on wunderschön ja fantastisch 😀 Tegu on nimelt sakslaste seas popi suvituskohaga. Sellele viitasid ka saksakeelsed viidad, menüüd, meie poole saksa keeles pöördumine jne.
Otsustasime siis vaatama minna, mis koht see selline on.

See on lihtsalt… Ausalt, mul jäi hing kinni ja pisarad tahtsid silma tulla, kui sinna Garda järve äärde jõudsime. Ma olen üldse suur pillija ja ilusad asjad toovad mulle tihti pisara silma, aga no see oli nii-nii võrratult ilus. Suur sinine järv, päikesekiired sillerdamas… Garda järv on ka purjetajate paradiis ja neid oli seal tõesti ohtrasti. Ja need purjed sobisid sinna nii hästi… No see oli tõesti fantastiline, haarasin lausa telefoni, et saaks kellegagi oma muljeid jagada, aga keegi ei võtnud vastu 😀 Ebaõnn. Aga imetlesime siis lihtsalt Kareliga koos ja õhutasime Kreni ka autoaknast välja vaatama, millisesse kohta me sattunud oleme.

Hotell aga vaimustusest kiljuma ei ajanud 😀 Ütleme nii, et oli oma hinda väärt 😛 Kui alguses kohale jõudsime, oli terve suur maja (4-kordne) täiesti tühi, uksed olid kinni, kedagi ei liikunud… Jõudsime juba ringi uurides mõelda, et oleme tünga saanud ja see koht on maha jäetud 🙂 Kõrvalolevast hotellist aga saime toa võtme kätte ja juhatati meid tuppa, nii et õnneks ikka tüng jäi saamata. Õhtu poole ilmusid mõned külalised veel ja ei pidanud üksinda ööd seal veetma 😛

Kui hotell ise ei olnud suurem asi, siis ümbrus oli ikka… super, nagu ma juba ütlesin. Mööda rannajoont sai pikalt jalutada ja nii me õhtuti kilomeetreid maha kõmpisimegi.

Lisaks rannajoonel jalutamisele ja kividest tühjaks söömisele (kes seda meist küll teha võis, huvitav-huvitav 😛 ) külastasime veel lähedal asuvaid kohtasid, suurimaks neist linn Verona.

Kahjuks oli see päev päris vihmane ja Veronasse kohale jõudes mõtlesime lausa, et peame vist otsa tagasi keerama, mida me seal võõras linnas vihma käes teeme. Õnneks me siiski seda ei teinud, vihm jäi natuke õrnemaks ja üsna parkla lähedalt saime endale ka vihmavarju soetada. Millegipärast käis seal leti juures üsna tihe sebimine 😛

Veronas külastasime vanalinna ja Verona Arenat. Verona Arena on suur amfiteater, mis on üks maailmas paremini säilinud ehitisi omataoliste seas. Tänapäeval korraldatakse seal suuri ja uhkeid etendusi.

Ülemisel pildil on tegu.. hmm.. tänavakunstnikuga? 😛 Igatahes väga vahva mõte ja tähelepanu ning naerupurskeid teenis ta palju. Viisin talle mõned mündid ja üritasin pilti teha, Kren aga kaamera poole vaatamisest midagi teada ei soovinud.

Lisaks sõitsime veel funiviaga. Internetist võetud pilt:

Sõitsime sellega umbes 1600 m kõrgusele või veidi kõrgemale. Kabiin keerles-pöörles ja vaadata sai vaadet iga külje pealt. Ainult oli kaks aga 😛 Nimelt oli taaskord vihmane päev ja eriti midagi vaadata ei olnud, kõik oli ühtlaselt hall ja udune. Teine aga oli selles, et need kabiinid pressiti ülitäis ja kui just akna äärde ei jõudnud ennast kärmelt pressida, pidid leppima kõrvalseisva inimese vaatamisega…

Mäe peal oli külllllmmm. Ma ei tea, kuidas me ei osanud sellele nagu mõeldagi ja see sõitma minek tuli üldse nii järsku, et meil polnud eriti pakse riideid kaasaski. Niisiis läksime üles nagu suvitajad ja hakkasime kohe kabiinist väljudes lõdisema. Vapralt tegime aga ikka tiiru ära, kui juba üles tuldud sai 🙂 Vaade (nii palju kui seda läbi udu nautida sai) oli muidugi ilus…

Et seal oli ka suhteliselt tuuline ja vihma tibutas, siis Krenile ei meeldinud üldse. Niisiis puges tema kookonisse 😀 Ainult silmad paistsid välja 😛

Mõnes soojemas kohas sai ikka kookoniväliselt ka poseerida ja Kren seda ka uhkelt tegi. Tõeline moepoos on sisse võetud 😀 Ma tean, et oma lapsed on ikka kõige nunnumad-paremad-naljakamad, aga no see pilt on lihtsalt nii naljakas 😀

Lõpetuseks veel üks pilt meie privaatpiknikust järve ääres. Sinna Garda järve äärde läheme me veel kunagi tagasi…