Jaan saab venna!

Marisest ja tema perekonnast olen siin blogis rääkinud varemgi, alles oli postitus sellest, kuidas nende juures maal külas käisime. Reisilt tagasi jõudsime me nädal aega tagasi ja mulle tundub, et suurema osa ajast oleme kodusolemise asemel nende juures veetnud 🙂 Alles eile olime seal terve päeva ja juba igatsen tagasi. Sest lisaks sellele, et neil on nii mõnus ja hubane kodu, on nad ka ise nii-nii toredad!

Lisaks Marisele, Mihklile ja Jaanile elavad neil kodus veel koer Sonja ja… päris mitu kassi 🙂 Mul läheb alati silme ees kirjuks – üks tuleb uksest sisse, teine parasjagu hüppab aknast välja ja nii pidevalt, no nad ainult ise suudavad vist järge pidada 🙂 Kuna elanikke mahub ühte mõnusasse majasse ja peresse palju, siis varsti kolib sinna veel üks tegelane juurde. Nimelt saab Jaan suureks vennaks ja Maris ja Mihkel saavad kahe lapse vanemateks. See ootus on nii oodatud, loodetud ja palutud ning see teeb selle kõik nii võrratuks, helgeks ja kauniks. Ma olen selle lapse tuleku üle nii rõõmus, et toob pisara silma… Küll see lapsuke varsti näeb, millise imelise koha ta endale valis 🙂

Oeh, kui raske on ühel pildistamishimulisel seda kõhu kasva(ta)mist oodata 🙂 Tahaks ju juba kõike pildile püüda, tahaks proovida, katsetada, ilu luua… Kuigi Marise rasedusest on möödas alles veidi üle poole, on kõht lõpuks pildistamiskõlbulikuks kasvanud 🙂 Ühel järjekordsel külasolemise päeval võtsime asja ette ja vaatasime, kas õnnestub. Kahjuks oli Mihkel haige ja teda piltidel eriti pole, aga teades mind, siis seebitan neid varsti jälle, et ehk teeks mõned pildid veel 😛 Maris pole päris “kõhupildistajatüüpi”, aga pärast mõtlemispausi on üldiselt nõus. Pildid ei tohi olla ninnunännud ja kõht pildi keskpunktiks 😀 Sellised need seekordsed pildid said 🙂