Veneetsias

Alguses oli meil plaan Itaalias olla 4 ööd ja 3 päeva, seal Garda järve ääres, millest paar postitust tagasi rääkisin. Me sattusime aga Itaaliast nii vaimustusse, et kuidagi ei raatsinud ära minna… Ning mul oli ammu-ammu juba soov Veneetsiasse minna. Kui me juba nii lähedal olime, siis kuidas me ei lähe…

Niisiis, otsisime uue hotelli, mis oleks Veneetsia lähedal ja otsustasime Itaalias veel 4 päeva veeta. Nii me sinna Dolosse jõudsimegi, millest eelmine postitus oli. Mõtlesime ka, et äkki paneks hotelli ikka täitsa Veneetsiasse, aga nüüd tagantjärele on ikka väga hea meel, et Dolo kasuks otsustasime.

Niisiis. Teisel Dolos viibimise päeval võtsime ette ja käisime vaatasime Veneetsia üle. Karel tegi enne kodutööd ja otsis netist, et kuidas sinna üldse pääseb. Nii palju luges ta välja, et kui tõesti väga vaja on või niisama natuke hull oled, siis võid autoga minna 🙂 Ja auto saarele jõudes parkimismajja panna. Või siis teine võimalus on parkida auto mandrile ja kasutada laevade abi. Otsustasime viimase kasuks.

Laevasõit läks kähku ja vaatamata kõigutamisele (lisaks mägedes ronimisele olen ma endale ka lubanud mitte kunagi enam pisikeste laevadega sõita, sest mul hakkab nii meeletult paha, kui nad loksutavad) jõudsime heatujuliselt kohale. Ilus oli…

Olen kuulnud selliseid jutte, et seal haiseb kohutavalt, vesi on väga must jms. Vesi tõesti jah just suplema ei kutsunud, aga minu nina küll mingit haisu ei tundnud 🙂

Kuna ainsaks liikumisvahendiks on veesõidukid, siis kiirabiautode asemel sõidavad Veneetsias kiirabipaadid. Mitu korda pani selline paat meist sireenide üürates mööda.

Tänavad olid tohutult kitsad, kohati oli hea, kui 2 inimest kõrvuti mahtusid. Seega oli täielikult labürindis liikumise tunne, lihtsalt läksime aina suvaliselt edasi ja lootsime, et jõuame kuhugi välja. Mis asja raskeks tegi, olid trepid. Neid on seal meeletult… Seega lapsevankriga liiklemiseks on see koht küll täiesti vastunäidustatud 🙂 Me vist rohkem tõstsime käru treppidest üles ja siis jälle alla, kui üldse sõitsime. Sellepärast ekslesime ka rohkem ringi – meil oli küll mingi pisike kaart kaasas, aga valisime tänavaid selle järgi, kust vähemalt sel tänava valimise hetkel treppi ei paistnud 😀 Eks see enesepettus oli, sest siis oli see trepp kohe järgmise nurga peal olemas.

Ma tõsimeeli mõtlesin seal ringi jalutades pidevalt, et kuidas need inimesed siin elavad. Kui kasvõi neid kahte esiplaanil olevat maja vaadata – millal nende akendesse päike paistab? Mitte kunagi?

Lõpuks jõudsime San Marco platsile. See on kõige avaram koht Veneetsias, kui seal just nii palju inimesi ei oleks 😛 Hullumeelne rahvamass. Ja lisaks inimestele ka meeletu hulk tuvisid. Kuna rahvast oli tohutult, siis oli meeletu järjekord ka uhke St Marki kiriku ees, nii et sinna me sisse saada ei üritanudki. Nautisime lihtsalt õhku ja tuvisid ja istusime niisama platsil.

Päeva lõpuks sõime pitsat ja pastat (nagu kogu ülejäänud Itaalias viibimise ajagi 😛 ) ja maiustasime Tiramisuga. Sel ajal, kui arutasime, kas minna gondliga sõitma või mitte, uinus Kren õhtuuinakusse ja kui juba niisama lapsega koos tundus see minek keeruline, siis magava lapsega ei hakanud me seda seekord ette võtma. Ehk järgmine kord… või…

Veneetsia on kahtlemata väga eriline koht. Aga minu jaoks oli see koht, kus hea, et sai ära käidud, aga rohkem nagu väga ei tõmbagi. Kui ülejäänud Itaalia jäi mulle väga südamesse, siis Veneetsia kuidagi mitte. Kuidagi hea tunne oli jõuda tagasi Dolosse, kus kõik oli roheline, lilled õitsesid, oli avarust ja õhku.
Aga ehk peabki siis veel ühe võimaluse andma, äkki oleks just gondlisõit olnud see, mis puudu jäi? 😉 Eks paistab, kuidas elu läheb ja kas me sinna veel satume või ei…