Arhiiv kuude lõikes: juuli 2012

Väga eriline pildistamine… Kadri ja Kristjan

Ühel päeval avastasin postkastist väga ootamatu kirja. Saatja oli minu jaoks täiesti võõras ja kirja sisu veidi hirmutav… Nimelt kirjutas mulle Kadri ja küsis, kas ma tuleksin nende pulmapäeva jäädvustama.

Kõik, keda siiani pildistanud olen, on olnud mingitki pidi tuttavad. Olen kasvõi teadnud vaid nende (neti)nime, on nad olnud kellegi tuttava tuttava tuttavad või midagi taolist. Midagigi olen neist inimestest varem teadnud ja osanud ette kujutada. Nüüd aga – täiesti võõrad ja täiesti hirmus situatsioon, ma pole just osavaim uute tutvuste looja… Võtsin kohe terve õhtu mõtlemiseks aega 🙂 Karel muidugi utsitas, et mine-mine ja kuna me parasjagu mu vanemate juures Kehras olime, oli neid utsitajaid teisigi. Aga mis mul kaotada on, nad on ju mu eelmisi pilte järelikult näinud ja need on neile meeldinud ja pean ju oma hirmudest üle olema… Ükskord on ikka esimene kord ja kui see esimene kord on ära olnud, saavad ka järgmised tulla 🙂 Niisiis kirjutasin, et olen nõus.

Kui paar päeva varem Kadriga kokku saime, ohkasin mõtetes kergendatult 🙂 Hirmud kadusid kohe – polnud üldse sellist tunnetki, et me kunagi varem kohtunud pole. Sain teada, et ta käib meie blogi lugemas ja kuidas ta sinna sattus ning milliseid pilte nad soovivad ja ette kujutavad. Õnneks kujutasin ka mina neile täitsa samasuguseid pilte ette ja üldse tekkis tunne, et tegu on täitsa meie moodi inimestega 🙂

Pulmapäeval see tunne veelgi kasvas. Kõik läks hästi, palju pareminigi kui ma oskasin loota 😛 Aitäh teile, et julgesite mind kutsuda ja tore, et julgesin kutse vastu võtta 🙂

Kõike kõige-kõige paremat teile ja ehk kohtume varsti jälle. Mõni tähelepanelikum ehk sai aru, miks 😉 Olgu teie ülejäänud elu sama kihvt kui pulmapäev – seda see ju tõesti oli… 🙂

Me ise

Üldiselt kui ma arvuti taga istun, siis ma töötlen pilte. Või siis vahel kirjutan blogi, kui vaim peale tuleb. Praegu järsku tuli 🙂

Endast pole tükk aega midagi kirjutanud. Kuidagi palju tegemist on ja kui uued pildid valmis saan, siis tahaks ju neid kohe võimalikult ruttu näidata ja jagada ning enda tegemised ja käimised vajuvad jälle tagaplaanile – ah, küll varsti jõuan ka meie enda piltidega tegeleda ja jutud kirja panna. Varsti jõuab kätte siis, kui pooled asjad on juba ununenud ja jääbki kirjutamata. Aga ma luban, et meie Taevaskojas käimise pildid võtan järgmisena ette ja siis näete üle pika aja, kui suureks Kren juba kasvanud on 🙂

Mida me siis veel teinud oleme – seda kõike, mida kõik ülejäänudki inimesed, kellel parasjagu puhkus on 🙂 Iga päev käime jalutamas, varbaid vette pistmas, turult maasikaid ja värsket hapukurki ostmas… Nädalavahetustel sõidame maale, Karel käib saunas (mina ei käi pea kunagi ja tundub, et Kren on minusse läinud 😛 Paar korda on proovitud teda sauna viia, aga asi on alati kisaga lõppenud 😀 ), grillime pere ja sõpradega ja tunneme lihtsalt suvest ja elust mõnu 🙂

Uued reisimõtted on juba peas olemas. Ka see sügis-talv viib meid kaugele ja jälle pikemaks ajaks 🙂 Aasiasse seekord mitte, hoopis teise suunda. Sealt tuleb jälle üks unistuste reis, kujutan seda juba oma peas täpselt ette…

Krenist veel – ta on niii asjalik! Lihtsalt ülivahva väike tegelane. Kõike paneb tähele ja tahab meie järgi teha – nii keeras üks päev pliidi tööle (kusjuures meil on nupud ära võetud ja sahtlisse ära pandud!), õnneks ei olnud midagi parasjagu pliidil ja Karel märkas üsna ruttu… Või siis tahtis ise nuga teritada… Või võtab ise nõusid masinast välja, nii et taldrikud pudenevad pisikeste näppude vahelt. Ja nii edasi ja nii edasi 🙂
Telefoniga lobisetakse kogu aeg, kusjuures telefoniks kõlbab ka Kareli suss. Suss sobib hästi jalga ka, nii ta torkab need jala otsa ja sahistab mööda tubasid ringi, endal nii rõõmus ja uhke nägu peas. Pesu tuleb kindlasti võimalikult ruttu nöörilt ära korjata, mis siis, et see ehk 10 minutit tagasi alles masinast võetud sai – pesu koht on kapis! Prahi koht on ka kapis, prügikastikapis muidugi, kõik tuleb ruttu sinna viia, mis prahi moodi välja näeb. Näiteks klotsid ja pliiatsid ja külmkapimagnetid on ilmselge prügikastikaup. Ma ei kujuta ettegi, mida me kõike oleme äkki ära visanud…

Koerapildiga tuli see veel meelde, et pidev haukumine käib. Kui Kren nägi, et ma selle pildi siia panin, siis haukus nii kaua, kuni selle edasi sain keritud 🙂 Iga koer, koerapilt, koeravideo või isegi kass ajab haukuma. Täna haukus ka iga aia peale – linnas elavad ju koerad tavaliselt aia taga 🙂

Ja tantsib… Ta aina tantsib 🙂 Niisama muusikast pole mõtet rääkidagi, see ajab niikuinii alati jala tatsuma. Aga seda teevad ka kapsa riivimise rütm, pudeli loksutamine, vihmasabin, noaga hakkimine, koputamine, plaksutamine ja tundub, et ükskõik milline muu heli 🙂
Väike tantsuvideo, pange tähele, kuidas endale tuleb ikka tantsu lõppedes plaksutada 😉

 

Ehk siis meil on kõik jätkuvalt väga hästi 🙂 Küll on ikka hea, et Karel isapuhkusele jäi… Tehke teie ka nii, kui vähegi võimalik, te ei kahetse, ma luban seda!

Õhtupoolik Hannamayga

Kui eelmises postituses külastasin esmakordselt Luke mõisa, siis seekord kutsus Hannamay mind Kohilasse, Tohisoo mõisa. Sinna ma päris esmakordselt ei sattunud, mälu kõvasti pingutades nagu oleksin kunagi seal vist juba käinud… Aga toimus see siis aastaid tagasi ja peale nime ning ühe albumis oleva pildi, mis vist on seal tehtud, mul mälestusi pole. Nüüd natuke on ja taaskord imeilus koht, kuhu sattuda.

Mul kuidagi ei vea väga ilmadega, kas tahab tuul ära viia või vihm üleni märjaks kasta. Sel korral tibutas pea terve aja, õrnemalt ja tugevamalt… Nii tore oli märjas rohus püherdada, Hannamayl ikka muidugi 😉 Ma ise pidin seda ka natuke tegema, aga pääsesin vist kuivemalt. Aga Hannamay – piisas mul mõtliku ja kahtleva pilguga mainida, et ma hirmsasti tahaks, et sa sinna kõhuli viskaks või istuks, kui ta seda kohe tegigi. Ilus pilt nõuab ohvreid 😉

Nii me siis klõpsisime, ühest kohast teise aina edasi liikudes. Või peaks ma ütlema ühe lille juurest teise juurde – lilli oli seal paljuuu ja ma olen hästi suur lillefänn. Puud meeldivad mulle ka väga, nii et need, kes minuga pildistama tulevad, siis teavad, et iga lille ääres peab kükitama ja iga puu najale nõjatuma 🙂

Igatahes oli mul vaatamata vihmale hästi tore õhtupoolik ja aitäh Hannamayle, et ta mind kutsus 🙂

Angela ja Eduard. Veel natuke ootamist…


Pildistamise juures on ägedaid asju palju. Kõigepealt muidugi inimesed, kes kaamera ette tulevad. Nad võtavad kätte ja jäädvustavad olulisi hetki oma elus – suurepärane võimalus ka hiljem neid hetki taas kogeda. Teiseks kohad, kuhu satun. Tänu pildistamistele olen ma nii mitmetesse uutesse ja imeilusatesse kohtadesse sattunud, millest enne aimugi polnud või millest teadsin, et jajah, kuskil… eee… Põlvamaal ta vist asub. Või oli see Võrumaa…

Ühel ilusal päeval sattusin nii koos Angela ja Eduardiga Luke mõisaparki. Koht oli lihtsalt võrratu, lillede meri ühel pool, vanade puude allee teises suunas, lisaks vesi ja kenasti korda tehtud hooned… No ei tea, millises suunas joosta ja klõpsutama hakata, kõike tahaks pildile püüda, iga sammu järel leiab pildistamiseks jälle uue koha. Nii me seal siis mitu tundi veetsimegi, aina uusi kohti avastades. Ja tuult trotsides – tuul oli meeletu, üks kõige tuulisemaid päevi üldse sellel suvel. Juuksed lendasid suhu ja silmadesse ja pildilt välja… Aga saime hakkama, modellid olid kannatlikud – just sellised, nagu ühed tulevased lapsevanemad olema peavadki 🙂

Pisikese saabumine on nüüdseks vaid päevade küsimus. Kannatlikku meelt teile ka veel nendeks viimasteks päevadeks ja kohe-kohe ongi ta siin…. Teie maailma kõige kallim…