Õhtupoolik Hannamayga

Kui eelmises postituses külastasin esmakordselt Luke mõisa, siis seekord kutsus Hannamay mind Kohilasse, Tohisoo mõisa. Sinna ma päris esmakordselt ei sattunud, mälu kõvasti pingutades nagu oleksin kunagi seal vist juba käinud… Aga toimus see siis aastaid tagasi ja peale nime ning ühe albumis oleva pildi, mis vist on seal tehtud, mul mälestusi pole. Nüüd natuke on ja taaskord imeilus koht, kuhu sattuda.

Mul kuidagi ei vea väga ilmadega, kas tahab tuul ära viia või vihm üleni märjaks kasta. Sel korral tibutas pea terve aja, õrnemalt ja tugevamalt… Nii tore oli märjas rohus püherdada, Hannamayl ikka muidugi 😉 Ma ise pidin seda ka natuke tegema, aga pääsesin vist kuivemalt. Aga Hannamay – piisas mul mõtliku ja kahtleva pilguga mainida, et ma hirmsasti tahaks, et sa sinna kõhuli viskaks või istuks, kui ta seda kohe tegigi. Ilus pilt nõuab ohvreid 😉

Nii me siis klõpsisime, ühest kohast teise aina edasi liikudes. Või peaks ma ütlema ühe lille juurest teise juurde – lilli oli seal paljuuu ja ma olen hästi suur lillefänn. Puud meeldivad mulle ka väga, nii et need, kes minuga pildistama tulevad, siis teavad, et iga lille ääres peab kükitama ja iga puu najale nõjatuma 🙂

Igatahes oli mul vaatamata vihmale hästi tore õhtupoolik ja aitäh Hannamayle, et ta mind kutsus 🙂