Väga eriline pildistamine… Kadri ja Kristjan

Ühel päeval avastasin postkastist väga ootamatu kirja. Saatja oli minu jaoks täiesti võõras ja kirja sisu veidi hirmutav… Nimelt kirjutas mulle Kadri ja küsis, kas ma tuleksin nende pulmapäeva jäädvustama.

Kõik, keda siiani pildistanud olen, on olnud mingitki pidi tuttavad. Olen kasvõi teadnud vaid nende (neti)nime, on nad olnud kellegi tuttava tuttava tuttavad või midagi taolist. Midagigi olen neist inimestest varem teadnud ja osanud ette kujutada. Nüüd aga – täiesti võõrad ja täiesti hirmus situatsioon, ma pole just osavaim uute tutvuste looja… Võtsin kohe terve õhtu mõtlemiseks aega :) Karel muidugi utsitas, et mine-mine ja kuna me parasjagu mu vanemate juures Kehras olime, oli neid utsitajaid teisigi. Aga mis mul kaotada on, nad on ju mu eelmisi pilte järelikult näinud ja need on neile meeldinud ja pean ju oma hirmudest üle olema… Ükskord on ikka esimene kord ja kui see esimene kord on ära olnud, saavad ka järgmised tulla :) Niisiis kirjutasin, et olen nõus.

Kui paar päeva varem Kadriga kokku saime, ohkasin mõtetes kergendatult :) Hirmud kadusid kohe – polnud üldse sellist tunnetki, et me kunagi varem kohtunud pole. Sain teada, et ta käib meie blogi lugemas ja kuidas ta sinna sattus ning milliseid pilte nad soovivad ja ette kujutavad. Õnneks kujutasin ka mina neile täitsa samasuguseid pilte ette ja üldse tekkis tunne, et tegu on täitsa meie moodi inimestega :)

Pulmapäeval see tunne veelgi kasvas. Kõik läks hästi, palju pareminigi kui ma oskasin loota :P Aitäh teile, et julgesite mind kutsuda ja tore, et julgesin kutse vastu võtta :)

Kõike kõige-kõige paremat teile ja ehk kohtume varsti jälle. Mõni tähelepanelikum ehk sai aru, miks ;) Olgu teie ülejäänud elu sama kihvt kui pulmapäev – seda see ju tõesti oli… :)