Arhiiv kuude lõikes: august 2012

München ja London ühe nädalavahetusega – tehtud!

Kõik sai alguse sellest, et pidime minu vanematega enne meie seekordet suuremat talvist reisi (kes teab, see teab) ühe nädalase sutsaka kuhugi soojemasse Euroopa paika tegema. Midagi a’la Korfu või mõni Itaalia linn. Nädal enne minekut õnnestus aga isal korralikult jalg välja väänata ning plaan jäi katki (või noh – lükkus kevadesse).
Mõtlesime siis, et kui reisile ei lähe, siis teeks hoopis midagi kultuurset ja läheks teatrisse. Ja et asi huvitavam oleks, siis Londonisse 🙂 Ja et natuke linna ka näha, siis oleks terve nädalavahetuse seal. Selline mõnus lühireis – kaasa ainult hädavajalik.
Aga mida Kreniga teha? Väikesed arvutused ja asi lihtne: laupäev + pühapäev + riigipüha esmaspäev = Kreni mõnus pikendatud nädalavahetus lahkelt nõus olnud vanavanemate juures.
Järgnevalt paar päeva kestnud hea hinnaga lennupiletite otsingut. Kuna ainult nädal aega, siis väljavaade eriti hea polnud. Sobival ajal ainuke otselend Estonian Airilt – masendava hinnaga. Riiast väljuvad lennud huvitaval kombel kallimad kui Tallinnast. Lõpuks lootusekiir – Lufthansal mingi kolmanda osapoole pakkuja kaudu päris mõistlik pakkumine. AGA, läbi Müncheni ja ooteaeg seal 7 tundi. Pärast pikka vaidlust otsustasime siiski selle kasuks, kolame siis niikaua linna peal. AGA, vaidluse aja jooksul müüdi see lend välja ja tekkis uus – ooteaeg 10 tundi! Oeh, tuli hädaga kiiresti ära osta. Väljalend kell pool 7 hommikul Tallinnast tähendas küll Kreni jaoks veel ühte lisaööd vanavanemate seltsis 🙂
Mida siis Londonis vaadata? Kuna ainuke täispikk vaba päev oli meie jaoks pühapäev, siis see kahandas valikut kõvasti. Peale mõningat kaalumist valisime sellise etenduse, nagu STOMP. Olin sellest ka varem kuulnud (vist isegi kunagi Eestis esinenud?) ja peale paari klipi vaatamist tundus hea. Leidsime veel hea hinnaga pakkumise ka (tõsi, me polnud absoluutselt kindlad kui head kohad me selle hinna eest saame ja kas sealt üldse midagi näha on).
Siis veel hotell. Peale pikki otsinguid otsustasime kesklinna kasuks ja tundus, et tegime päris hea valiku.
Ja juba oligi käes reede õhtu. Sõitsime Kreniga vanavanemate juurde ja kõik kolm olid enne magamaminekut lahkelt nõus jalutama minema. Et meie saaks ilma suure draamata minema hiilida 🙂
Kodus seejärel kiired pakkimised. Kolaka kaamera otsustasime maha jätta ning minu telefoni kaamerale loota (ärge siis Kadri pildistamisoskuste üle nende piltide järgi otsustage :)). Umbes 12 ajal õnnestus lõpuks pikali visata, et siis kell 2 uuesti ärgata. Ei läinud niigi hästi – peale tundi mõtlesin, et ei viitsi enam lage passida.
Seejärel väike “hommikukohv” ja Tallinna poole minema. Seal auto lennujaama parklasse ja juba istusimegi lennuki peal. Ja juba tulime lennukilt maha, kus tervitas meid idamaine 30-kraadine kuumus.
Seal tuletasin meelde S- ja U-bahni (loe: metroo) toimimissüsteemi ja põrutasime Olympiazentrumi poole, kus pidavat sel ajal üht-teist toimuma. Oligi, aga varase kellaaja tõttu veel mitte kuigi palju.

Olümpiatornis olime mõlemad juba käinud, seega jalutasime niisama ringi.

Kui kõik asjalik vaadatud, siis põrutasime edasi kesklinna suunas.

Marienplatzile jõudsime täpselt kuulsa kellamängu ajal. See koht on niigi Müncheni süda ja alati ülerahvastatud, aga nüüd oli peaaegu võimatu liikuda – kõik vaatasid-filmisid-pildistasid tornis ringi sõitvaid kujukesi.

Kellamäng nähtud, jalutasime (just jalutasime, kuna vajalik metroolõik oli remondis) edasi Saksa muuseumi suunas. Kuna mälu pole enam endine, siis tuli abiks võtta sõber GPS. See aga pole eriti jalutamise jaoks mõeldud (või kõndisime me liiga aeglaselt?) ning õige suuna kätte saamiseks tuli aeg-ajalt tuldud teed uuesti tagasi tulla 🙂 Suure rahvamassi sees ei olnud eriti võimalik nii kiiret tempot teha, kui GPS meilt ootas 😀

Müncheni Saksa muuseum on üks ilmatuma suur hoone, mida ka parima tahtmise juures ühe päevaga läbi ei vaata.


Kui muud põnevad asjad (lennukid, laevad, autod) Kadrile kuigi suurt huvi ei avaldanud, siis nende nuppude peale läks ta päris hulluks. Nimelt avastasime järsku, et paljude atraktsioonide juures on nupud, mis midagi põnevat teevad. Kadri otsustas kõik läbi proovida ja mul tekkis ka huvi. Tegime kohati lausa võidu, et kumb enne vajutada saab. Lastekari noh.
Sattusime peale kuidas külastajatele parasjagu temperatuuri mõjusid näidati. Kes teab, mis juhtub, kui kriiditükk vedela lämmastiku sisse pista ja seejärel lauale panna? Päris huvitav oli.

Veetsime seal päris mitu tundi ja juba tiksuski aeg täis. Hakkasime tagasi lennujaama poole minema, kotid muutusid aina raskemateks ja tundus, et jalgade asemel on pakud all. Õnneks lennujaamas väga kaua ootama ei pidanud ja saime kiirelt hakata Londoni poole liikuma. Poolteist tundi hiljem (pool 8 õhtul kohaliku aja järgi) astusimegi Londonis maa peale – tervitamas juba tuttav 30-kraadine kuumus.
See oli meie jaoks juba täiesti uus koht ning kuidagi tuli hotelli jõuda. Eelnev eeltöö kahjuks eriti abiks ei osutund – välja valitud bussini oli üle tunni aega. Seega otsustasime ikkagi metroo ära proovida.
Kui Müncheni metroo on tuttav ja hästi avar, siis Londoni oma ootamatult kitsas ja rusuv. Olime nagu mutid, kes peavad veel sadade omasugustega sama käiku jagama 🙂 Ka vagunid on erinevalt Müncheni omades suhteliselt kitsad ning torukujulised. Lisaks täiesti tundmatu liinide ja piletite süsteem. Peale pisikest paanitsemist sai siiski kõik selgeks ja tundus täiesti loogiline.
Ja juba me loksusimegi sihtkoha suunas ning astusime 45 minutit hiljem Victoria jaamas maha. Peale lühikest peataolekut õnnestus paarsada meetrit eemal olev hotell üles leida.

Hotelli esine tänav

Kui eelnevalt olime lootnud siin ehtsat inglise külalislahkust kogeda ning ilusat aktsenti kuulda, siis tegelikkus oli natuke teine. Valvelauas trellide taga olev hindu ands järgevad juhised – tuba asub 2 maja eemal keldris, checkout tuleb teha siin majas ning hommikusööki saab keskmise maja keldrist. Võtmekaardid ja WIFI kood käes astusime siis paarkümmend meetrit tagasi ja tuvastasime oma toa. No tõesti keldris. Ja tuba nii kitsas, et välis- ja vannitoauks käisid vastu voodit. Konditsioneeri polnud ja toas oli nagu saunas. Õnneks sai akna lahti teha – selle taha välja poole koguti kottides hotelli prügi 🙂 Tõsi küll, hiljem selgus, et see siiski ei haisenud. Nojah, vähemalt asukoht oli hea.
Siis käisin 2 korda õiget WIFI parooli küsimas. Kolmandat korda minnes vandus juba tuttav hindu, et ausõna neil on ainult see üks ja kuna parool on õige, siis peab olema mingi muu jama .. aaa ei, sorrri … see pole mitte H vaid 4 .. ja mitte L vaid 1 .. ja üldse peab 100 ka veel lõpus olema. Kui esialgu pidi paroolis vaid üks number olema, siis selgus, et tegelikult on kõik peale ühe tähe numbrid. Saimegi tööle ja pärast tükk aega itsitada.
Õnneks olime voodisse ronides umbes 40 tundi jalgadel olnud, nii et vaatamata kuumusele õnnestus täitsa magada.
Hommikul jalutasime raudteejaama ning ostsime bussituuri, mis on parimaks võimaluseks tutvuda linnaga, eriti, kui sul on väga vähe aega. Näiteks nagu meil – 1 päev 😀 Tuur kestab u 3 tundi ja selle käigus näeb ära kõik tähtsamad vaatamisväärsused Londonis. Kõrvaklappidest sai kuulata tutvustavat teksti ning kui parasjagu midagi tutvustada ei olnud vaja, kostus kõrvaklappidest muusika. See tegi selle ringi sõitmise kuidagi hoopis teistsuguseks ja eriliseks – tekkis tunne, et oled sattunud mõnda Londonit tutvustavasse filmi või muusikavideosse. Kõik tundus muusikaga hoopis teistsugune… Hea asi selle bussituuri juures oli veel see, et igas peatuses sai soovi korral maha hüpata ning hiljem järgmisele bussile jälle peale hüpata. Bussid käisid 15-30 minutiliste vahedega.

Piccadilly Circus – pole mitte tsirkus vaid ristmik, mis on eelkõige tuntud oma neoonreklaamide pärast.
Trafalgar Square – skulptuuride ja purskkaevudega täidetud suur väljak. 1820. aastast.
Tower Bridge – suur rippsild 1886. aastast on üks Londoni sümbolitest.
Kohustuslik punase telefoniputka pilt.

Eelnevalt olime otsustanud, et ühes kohas peame Londonis kindlasti ära käima – Madame Tussaud vahakujude muuseum. Hüppasimegi bussilt maha, otsisime maja üles ja ootasime kannatlikult järjekorras.
Rahvast oli nii sees kui väljas meeletult. Kõigepealt tuli tungeldes kohustuslikud pildid ära teha.



Kui algselt arvasime, et tegemist ongi lihtsalt vahakujude muuseumiga, kus koos kuulsate inimestega pilte saab teha, siis tegelikkus oli palju huvitavam. Mööda nooli edasi liikudes oli kõik teemadeks jagatud. Kõigepealt lihtsalt kuulsad inimesed (kes omakorda jagatud filmimaailma, muusika, poliitika ja muu järgi). Kui see läbi, siis terendas õuduste ala. Alguses elutruud erinevad ajaloolised piinamismeetodid. Ja seejärel õuduste rada kood elusate näitlejatega. Mulle selline asi tegelikult üldse ei meeldi ja ma ei saa kuidagi aru, miks inimesed seda naudivad, aga Kadri mahitusel võtsime selle siiski ette. Juba oma järjekorda oodates kostus eestpoolt kurjakuulutavat kiljumist. Sisse astudes ootas meid pime rada trellide ning puuridega. Saatjaks vastavad helid, valgusefektid ning aegajalt puhuv ootamatu tuul. Ning muidugi rida koledaid inimesi kes ootamatudes kohtades välja hüppasid ning karusid või lihtsalt tere ütlesid. Lõpus oli mu käsivars Kadri küünejälgi täis 🙂
Seejärel saabus meie jaoks kõige huvitavam ala – Londoni ajalugu tutvustav tuur. Mõtlesime pärast, et kui see oleks lahendatud nii, et lihtsalt jalutad nendest erinevatest ajajärkudest mööda, ei oleks me ilmselt üldse väga viitsinud neid nukke vaadata. See oli aga tehtud hoopis teisiti – istusime taksodest moodustatud rongi, mis tegi pika tiiru läbi selle linnaga seotud sündmuste. Sõjad, kuningad, suur tulekahju ja linna ülesehitamine jne. Kõikjal sündmusi ilmestavad liikuvad elutruud vahakujud ning audiogiidi jutt. Tõesti väga hästi tehtud!
Edasi minnes sattusime 4D kinosse. Neid ka Eestis juba paras ports, aga see siin oli hiigelsuur, 3D efektid olid ülihead ning lisaks juba tuttavale tuulele ja veele torgiti sind ka läbi istme. Päris hea elamus.
Kuna aeg surus peale, siis kiirustasime nüüd juba käigele suuremat tähelepanu pööramata väljapääsu poole. Kui kellelgi kunagi Londonisse asja, siis igatahes see on küll koht kust tasub läbi hüpata 🙂
Peale väljumist õnnestus ilma raskusteta bussipeatus jälle üles otsida ning tuur võis jätkuda. Sõitsime veel umbes poolteist tundi bussiga, tutvusime vaatamisväärsustega ja tegime pilte.
Siis jõudsime tagasi tuttavasse kanti ja hüppasime bussilt maha, et kiirelt riideid vahetama minna. Nimelt ootas meid ees etendus Ambassadori teatris – STOMP.
Suutsime muidugi jälle natuke paanikat tekitada, et kuidas me sinna kohale saame – jala ei osanud minna ja oli kaugel ka (eriti arvestades, et kella viieks oleks pidanud me oma piletid sealt ära tooma ja kell oli juba umbes 16.40) ja bussi peale minek ja õiges peatuses väljumine (polnud aimugi, mis seal lähedal ju peatuma peaks) tundusid võimatud. Muidugi paanitsesime taaskord üle ja polnud mingeid probleeme… Google Maps ütles ilusasti ära, kus peale minna ja kus maha tulla ja nii tehes sattusimegi täpselt õigesse kohta.


Etendus oli lihtsalt suurepärane! Meile väga-väga-väga-väga meeldis! Siit saate vaadata, kuidas see pihta hakkas. Üliäge, kuidas nad mitte millestki ja mitte millegagi tegid sellise muusika kokku, et vaatad suu lahti. Ja seal sai naerda! Nii, et pisarad tulid silma. Nad ei rääkinud seejuures ühtegi sõna kuid publik aina naeris ja plaksutas. Tõesti väga hea elamus ja soovitame nii soojalt, kui üldse saab! 🙂
Teatrist tagasi hotelli otsustasime jalutada. Enam ei olnud nii kiire ja umbes jäi meelde ka, kust buss sõitis. Sama numbriga bussid tiirutasid seal kogu aeg ringi ka, nii et sai jalutades vaadata, kuhu ta järgmisena keeras. Ja GPS oli ka veel kaasas, nii et ei olnud ära eksimist väga karta. Möödusime uuesti paljudest vaatamisväärsustest ja saime need natuke aeglasemas tempos uuesti üle vaadata.

London Eye. Kadri tahtis sellega kindlasti sõitma minna ning vedasime ennast läbi tohutu rahvamassi kohale. Aga 30 naela ühe inimese eest tundus isegi Londoni kohta masendavalt palju, nii et jätsime selle plaani katki.

Lõpuks hotelli lähedale tagasi jõudes sai täidetud kindel eesmärk – Fish and Chips inglise õluga. Kahjuks küll mitte pubis.

Seejärel tagasi hotelli, asjad kokku ning magama.
Hommikul laabus kõik valutult – checkout ning metrooga lennujaama. Aga lennujaamas läks asi huvitavamaks. Olime nimelt checkini teinud Interneti teel, nii et pardakaardid mobiilis.

Väravat polnud veel avaldatud ning pardaleminekuni oli veel jäänud alla poole tunni. Järsku sain Lufthasalt sõnumi, et värav on muutunud ning uus värav on 47B. Ning kuna Londoni Heathrow lennujaam on hiigelsuur ja meie värav kuskil täiesti lõpus teises otsas, siis andis ikka astuda. Kohale jõudes leidsime ennast täiesti tühjast piirkonnast suletud väravatega. Hmm … täis müüdud lennu kohta kuidagi vähe rahvast. Peagi astus meie juurde üks inglise noormees ja küsis, et kas me saime ka sõnumi. Ja et ta lendab seda liini iga nädal ning selles kohas pole veel kunagi väravat olnud. Kahtlane. Peagi õnnestus kinni pidada üks lennujaamatöötaja, kes mainis, et tema arvates peaks õige värav olema hoopis 5 ning et me igaks juhuks nurga taga olevast Lufthansa infoletist küsiks. Nujaa .. jäänud veel alla 15 minuti ja meil minna sisuliselt terminali teise otsa. Asusime siis kolmekesi kiirkõndi tegema ja noolte abil orienteerumismängu mängima 🙂 Mainitud Lufthansa infolett oli küll nurga taga, terminali teises otsas. Aga selleks ajaks olime tabloolt juba ise ka näinud, et värav 5 on õige. Õnneks väljalend hilines ning saime ilusasti lennuki peale.
Edasi oli kõik juba sündmustevaene. Franfurdis vahemaandumisel oli aega vaid tund, saime rahulikult lennule ning 2 tundi hiljem olime õnnelikult Tallinnas. Veel samapalju autosõitu ning olimegi juba kodus, kus ootas juba Kren koos vanavanematega.
London on nüüd meie nimekirjas selline koht, kuhu kindlasti tasub tagasi minna (kui kõik muud kohad on läbi reisitud)!

PS: Kadril on praegu lihtsalt “Minust pilti ei tee!” periood, tegelikult oli ta ka kaasas.

Krennu jalutuskäik – video!

Ükskord rääkisime, et peaks Krenist rohkem videosid tegema. Nii kihvt on juba praegu neid täitsa tita-ajal tehtud klippe vaadata, mis siis veel aastate pärast… 🙂

Ühel õhtul jalutuskäigule minnes võtsime fotoka kaasa. Tavapärase pildistamisrežiimi vahetasime filmimise vastu ja välja tuli selline pisike video 🙂

PS! Palun muutke kvaliteeti selle mutrikese pealt all ääres, pange vähemalt 720p!

Laglega põllu pääl

Põllul olemine on minu jaoks siiani alati seostunud mingi väga vastiku asjaga… Näiteks kartulivõtmisega 🙂 Küll on tore, et ma neid põldusid nüüd ka teise pilguga oskan vaadata. Ja seda ma teen palju – vaatan. Aina vaatan, kui ilus oleks selle põllu peal pildistada ja selle põllu peal ja seal oleks ka no nii ilus…

Kahjuks magasin selle õige aja maha, kus värvilised õied kõrrepõlde vallutasid. Polnud sobivat modelli võtta 🙂 Kuni selle ajani, kui Lagle mind oma perekonda pildistama kutsus. Kohe lõi tuluke põlema, et tema oleks täpselt ideaalne modell selliseks sessiooniks. Lagle on nii vahva inimene ja oli kohe rõõmuga nõus tulema ja nii me paar nädalat tagasi käisimegi. Õnneks leidsin ühe enam-vähem sobiva koha ka ja kõik tulemus tundus juba ette suurepärane. Särasin ja mõtlesin, mis pildid ma kõik nüüd seal ära pildistan 🙂

Kõrvenõgesed kõrvetasid, sääsed sõid, parmud puresid, sipelgad ronisid mööda jalgu üles (päris “mõnus” oli ennast järsku sipelgapesast avastada, jalgadel sibamas sada sipelgat – uhhh), aga ikkagi oli Laglega nii mõnus 🙂 Ta on nii särav ja armas ja no sobis piltidele kui valatult. Ja piltidega jäin ma ka ikka väga rahule 🙂 Tulid täpselt sellised, nagu olin ette kujutanud. Üleni päikest täis 🙂

Evelin + Ainar. Pulmapäev + trash the dress

Nii kaua, kui ma Evelini tunnen, tean seda, et tema kohe kindlasti tahab abielluda. Unistus ja plaan olid kogu aeg olemas, aga millegipärast lükkus asi aina kaugemale ning tihti oli jutt, et ehk kunagi ikka…

Järsku toimusid asjaoludes mingid müstilised pöörded 🙂 Ühel päeval tuli Evelin minuga lobisema ja ütles, et nad nüüd teevad asja ära. Minu jaoks täiesti üllatuslikult järsku. Evelin oli ka kogu aeg rääkinud, et mina kindlasti nende pulmas pildistan – et.. abiellutegi? Et… ma peangi nüüd pildistama? Eeehhheehhhhhh, kujutasin ette, et mul on veel aastaid aega ennast täiendada ja asja õppida, aga nemad siis nüüd järsku otsustasid nii. Noo… Muidugi olin nende üle väga õnnelik ja eks sain kiirelt ärevusest üle ja jäi ainult loota, et saan hakkama. Vist sain 🙂

Ühel hommikul helises mu telefon, helistajaks Evelin. Nemad käisid registreerimisaega kirja panemas ja 18. juuli paluti mul ära broneerida. Mind võttis kokutama… Eeee, hüüdsin Karelile, et mitmendal meie pulma-aastapäev oligi?! Karel kinnitas, et 18 jah. Nii et nüüd saame samal päeval pulma-aastapäeva tähistada, meie oleme lihtsalt 3 aastat neist ees. Seega kuidagi muudmoodi meil seda sel aastal tähistada ei õnnestunudki, aga see oli ka väga armas viis ja saime šampuseklaase kokku kõlistada ka natuke enda peale mõeldes 🙂

Pulmapäeval saime kokku juba varakult, lõuna ajal ilusalongis. Nii et tegu oli minu esimese täispika pulmapildistamisega, mis algas ettevalmistustega ja lõppes pärast tordi lahtilõikamist. Ilm oli kaunis nagu meie pulmapäevalgi ning vaatamata Simoni vastumeelsusele pulmade osas (ehk siis terve registreerimise aja ütles ta valjuhäälselt oma sõna sekka 🙂 ) läks päev kenasti ja kaunilt. Simon on ju harjunud, et emme ja issi on tema päralt, mitte kõikide külaliste ja valjuhäälse onu päralt, kes seal ees mingit tõsist juttu ajas 🙂


Aga ega pulmapäevaga asi ei piirdunud. Pildistada on ju äge ja teeme seda veel! Järgmisel päeval läksime pulmariietega vette ehk siis peenemalt öeldes trash the dressi tegema 🙂

Kui tavaliselt tehakse seda mere ääres, siis Tartus või Tartu lähedal on mere leidmine raskendatud 😛 Emajõgi ja Anne kanal pole ka nagu see, mida me ette kujutasime… Seega sõitsime mitu kohta läbi, et midagi sobivat leida ja peatusime lõpuks Tabiveres järve ääres. Pealtvaatajaid-ringiujujaid aeg-ajalt veidi oli, aga no mis parata 🙂 Saime küll palju uudishimulikke pilke. Üks vanaonu tuli lausa uurima, kas me oleme Tallinnfilmist 😀 Hehehee, no mitte päris 🙂

Ilusat abielu teile, Evelin ja Ainar! Kallistused teile 🙂