Arhiiv kuude lõikes: september 2012

Amerika ist wunderbar

Uhh .. pole ammu reisul käinud  😛

Ilmad kisuvad jälle külmemaks ja meie perel on aeg jälle sääred teha. Eelmisel aastal saime ju Tais maitse suhu.
Otsus sai vist juba kevadel tehtud, ainult sihtkoha otsing võttis päris mitu kuud aega. Aasias juba käidud, Euroopas on külmavõitu, Aafrikasse väikse lapsega natuke keeruline, Lõuna-Ameerika pole juttude järgi kuigi turvaline, Austraalia kant väga ei tõmba. Seega jäime lõpuks USA juurde pidama.

USA teemaga hakkas tegelikult Kadri juba varakult pihta, enne kui muid riike väga uurinudki olime. Peale kiiret uurimist mulle see idee aga väga ei meeldinud – talvel natuke külmavõitu ja kallis ka. Aga peale igavese hunniku riikide välja praakimist ning USA kohta täpsemalt lugedes hakkas plaan ka mulle meeldima. Eriti trip.ee’st reisikirju lugedes.
Taiga võrreldes on muidugi sigakülm – aga on ka soojemaid paiku. Floridas nimelt november-detsember väidetavalt ikka üle 20 kraadi.

Seega Florida. Aga millal minna? Kadri pani kohe jõulude ja uusaasta ajale veto peale  🙂  Eelmisel aastal kiskus see periood natuke kurvaks (võib-olla natuke seotud ka sellel ajal läbi põetud kohutava kõhugripiga). Ja kuna Kreni sünnipäev jääb veebruari, siis ei mahu reis ka sinna vahele ära. Seega ainuvõimalik variant oktoobri algusest detsembri alguseni. Jube kaval ju kõige külmemaks ajaks tagasi tulla  🙂

Sihtkoht ja aeg paigas – nüüd tuli kontrollida kas meid riiki ka lastakse. Eestil küll USAga viisavabadus, aga eelnevalt tuleb läbida väike elektroonilione kontroll. Kreni vastus küll natuke viibis (ta meist ju kõige kahtlasem ka), aga lõpuks saime ikkagi kõik loa kätte.

Siis lennupiletid. Eestis muidugi ühtegi otselendu ei lähe, nii et tuli kombineerida ja head pakkumist oodata. Kunagi suve keskel ühe sellise leidsimegi ning ei hakanud kauem venitama. Marsruut siis Helsingi – Frankfurt – Miami. Ainult 1 ümberistumine ja ka pikem ots natuke lühem kui Taisse minnes. Helsingisse läheme laevaga päev varem (kuna väljalend varahommikul). Kadri onu oli lahkelt nõus meid sõidutama ja majutama ning lisaks saab Kreni vanatädi meiega korrektselt hüvasti jätta  🙂

Edasi tuli juba natuke konkreetsemaks minna. Kus me siis oleme ja mida teeme? Kõike väga paika ei tahaks panna ning plaane oleme juba nii umbes 20 korda ümber mõelnud.
Kuna maandume Miamis, siis umbestäpselt esimese nädala oleme seal kandis.

Esimesed 3 ööd South Beachil.
Järgmised 3 ööd Sunny Isle Beachil.

Need on ka ainsad hotellid mis me ära oleme broneerinud, edasi vaatame juba kohapeal. Peale esimest nädalat on meil ka juba autorent broneeritud ja vähemalt esialgu on plaanis Miamist otse Key Westile põrutada. Sealt ilmselt Everglades rahvusparki ning sealt vaikselt Orlando poole, kus igavene hunnik erinevaid lõbustusparke (Disney, here we come!).

Tõenäoliselt tuleb ka 1 siselend läänekaldale. Mõtlesime algul autoga selle põneva teekonna ette võtta, kaardi pealt ei tundunud üldse nii pikk maa  🙂  Lähemal uurimisel aga selgus, et ainuüksi sinna ja tagasi on üle 5000km, suur osa sellest läbi kõrbe. Meie kevadine Euroopa ringreis oli kokku umbes 4500km  🙂
Seal ootavad meid ees LA ja Hollywood, Las Vegas, Grand Canyon ja Kadri onutütar  🙂   Võib-olla ka San Francisco, see jääb küll natuke eemale, aga oleme liiga palju head kuulnud. Eks paistab, kuidas ja kui palju jõuame. Kui väga hästi läheb, siis mahub reisi sisse veel ka üks Kariibi mere kruiis.

Need olid siis hästi lühidalt meie järgmise kahe kuu plaanid. Peaaegu nädala pärast kimame juba mööda USA maanteed ja kuulame kantrit, OH YEAH!  🙂

Õnneks on meil ikka veel titake

Küll need lapsed ikka kasvavad ruttu… Nii on vist pea iga lastega kokkupuutuv inimene ohanud. Muidugi meie ka. Kuhu meie pisike beebike kadus, kuidas ta küll nii suur juba on… Eelmine nädal nägime päris pisipisikest beebit ja saime jälle ohata, et Kren pole küll kunagi nii väike olnud… No ei ole ju!

Õnneks vähemalt Kren arvab teisiti. Tema arust on meil täitsa titake kodus olemas, nii et pole mõtet meilgi enam põdeda, ma arvan. Terve õhtu on ta seda siin agaralt kinnitanud. Meie väike titake 🙂

(võite vabalt volüümi põhja keerata, sest ma suutsin alguses näppu mikrofoni peal hoida 😛 )

 

Uus tita tulemas…

Noo, kes avas selle blogi praegu selle mõttega, et me ootame uut beebit?  😉  Ehhee, siiski mitte  😀  Aga ärge nüüd blogi kohe kinni pange, ma arvan, et tasub vaatamist ikka  😉

Uue tita saab hoopis minu armas Anu. Anust olen siin blogis varem mitu korda rääkinud ja nüüd siis räägin jälle  🙂  Või pigem näitan pilte.

Rabasse pildistama minemise peale olen ma mõelnud oi, kui kaua. Ma arvan, et juba kevadel oli mul see mõte. Aga kellega ja millist sessiooni täpsemalt… Need küsimused said vastuse, kui saime teada, et Anu saab uue tita. Nüüd pidime ainult ootama, et kõht kasvaks. Eelmisel nädalal hindasin lõpuks kõhu kõhuvääriliseks ja panime lõpuks minekukuupäeva paika  🙂

Ühel õhtupoolikul pakkisime hunnikutes asju kaasa (Anul oli vähemalt 10 erinevat kostüümi kaasas) ja sõitsime rabasse. Eelmisel päeval olin usinalt googeldanud ja Tartumaa rabasid otsinud, õnneks kandsid otsingud vilja ja lõpuks ikka leidsin ka. Natuke kehv lugu oli sellega, et Anu mees sai alles 6 ajal töölt lahti ja rabasse pidi üle 30 km veel sõitma… Nii et jõudsime natuke hiljem, kui oleksime tahtnud ja liiga kärmelt läks pimedaks, pooled Anu kleidid jäid kasutamata  😛  Kaamera seaded olid päris viimse piirini viidud ja üritasin võimalikult vähe kätt väristada. Kohati õnnestus ja kohati kahjuks mitte  😛

Ja nüüd pildid. Esimest korda siin blogis tegin ka slide-show, mis asub postituse lõpus. Ma olen viimased nädal aega iga päev vähemalt 50 korda seda laulu kuulanud, mis seal taustalooks on. Nii et mu täielik lemmik hetkel… Ning sobis nendele piltidele taustaks ka väga hästi  🙂


Ja slide-show. See laul on juba väärt kuulamist… Seal on natuke rohkem pilte ka 😉

Vaiko Eplik – Soorebased

Leidub ikka ilusaid inimesi siin ilmas. Imeilusaid nii seest kui väljast…

Nii palju toredaid inimesi minu ümber…

Olge valmis kõige pikemaks postituseks üldse, mis siin blogis on ilmunud  😀

Mul on pidevalt süümekad sellepärast, et ma ei jõua kõiki pilte siia blogisse üles panna. Mind kutsutakse pildistama, mis on hiiglama tore… Pildistamisel on samuti alati nii tore ja inimesed on toredad ja pildid tulevad toredad välja ja kõik on üldse nii tore… Ainuke mittetore asi on see, et blogisse pildid hästi jõuda ei taha, sest kogu aeg on järgmine töö ees ootamas ja kuna ma tean, kui raske on pilte oodata, siis hakkan kohe ikka järgmisi tegema, et need toredad inimesed pildid ruttu kätte saaks.

Selle blogipostituse jaoks valmistasin ma pilte ette 4 tundi. 4! Töödeldud olid nad juba kõik varem, lihtsalt valisin, mida siia panna, tegin väiksemaks jne… Pluss siis veel kirjutamine, mis võtab ka tavaliselt tunni-paar aega. Aga kirjutamata ka ei taha jätta, sest iga pildistamisega on mul ju seotud mingid mälestused ja mälestuste jagamine annab ka teile palju juurde, kui pilte vaatate. Nüüd teengi ühe mammutpostituse ja näitan terve ära terve portsu peresid, kellega pildistamas oleme käinud. Üks toredam kui teine, ausalt ka!  🙂

 

Liis

Liisiga kohtusime ühel palaval päeval juulis. Kutsus ta mind Võrru ja pildistasime tema vanematekodu aias. No vaadake ise, milline imeilus ümbrus ja kui ilusas kohas mõned inimesed elavad…  🙂  Ning millised armsad tüdrukud mind ees ootasid. Need õekesed saavad vist kogu aeg hästi läbi ja terve elu ongi täpselt nii ilus, kui piltidelt paistab. Eiei, Liis, ära ütle, et see on petlik, ma niikuinii ei usu  🙂

Sellesse postituseossa oli mul kõige raskem pilte valida, sest üliarmsaid pilte oli lihtsalt nii palju! Hea meelega oleks neid pilte siia kolm korda rohkem veel valinud, aga siis oleks see postitus ka kolm korda pikemaks veninud… Kuidas nad kallistasid ja üksteist hoidsid, paitasid ja tegid musi ja olid lihtsalt võrratud… Tõesti jäi väga soe tunne südamesse pärast sealt lahkumist  🙂  No vaadake ise…

 

Lagle

Lagle perega kohtusime lausa mitu korda. Esimest korda kutsus ta mind enda juurde külla. Ülenurmele… Alati, kui mul “matahankoheomamajjaelama!”-tuhin peale tuleb, siis unistan Ülenurmest – poleks nagu linnas, aga poleks ka päris maal, kõik oleks käe-jala juures… No tundub selline mõnus koht elamiseks. Ja kui ma veel nägin, kui sõbralik ja lasterohke ümbruskond neil seal on – hõigatakse üle aia tere ja räägitakse juttu, terve tänava lapsed mängivad koos. No nii kihvt… Ja täpselt sobiv elukoht sellisele päikselisele perekonnale nagu Lagle perekond oli  🙂

Kaks korda kohtusime sellepärast, et lastel ei olnud väga suurt pildistamistuju. Mõtlesime, et äkki teisel korral on. Ei olnud ka, hehe  🙂  Aga mis seal ikka, raskused on ületamiseks ja rõõm ilusatest piltidest seda suurem, kui ei osanud üldse oodatagi, et mis sealt tulla võiks. Selles mõttes on isegi äge, kui vanemad kardavad, et midagi ei tulnud välja, aga tegelikult hiljem näevad, et ikka tuli 🙂 Kui esimesel kohtumisel oli tõesti ülipalav ilm, selline tunne, et sulad üles, siis järgmisel kohtumisel oli täielik sügis väljas – brrrr… Ja nende kohtumiste vahele jäi vaid paar nädalat. Kui mina lõdisesin paksus pusas, siis nemad üritasid külmast mitte välja teha, suvel tehakse ju ikka suviseid pilte. Sellised need suvised pildid said  🙂

 

Liina

Liinaga kohtusime Vabaõhumuuseumis. Ma tõesti ei tea, kuidas ma sinna varem sattunud ei olnud… See koht oli lihtsalt nii ilus, eriti pildistamise jaoks. Kui palju erinevaid kohti ja võimalusi ja millised ilusad vaated. Kõik nö vanaaegne läheb mulle väga peale, nii et no ideaalne koht ja kutsuge mind sinna veel pildistama, palun 🙂

Liina tuli pildistama koos kahe tütre ja ühe pojaga  😉  Kes poja piltidelt üles leiab, sellele 10 punkti  😀  Kui vanem tütar oli ideaalses poseerimiseas ja tegi täpselt kõike, mida ütlesin, siis väiksemaga nii lihtne polnud  😛  Ta oli täpselt Krennu vanune ja no ma näen ju siin koduski, kui kaua nad on võimelised paigal püsima. Palun seisa korr……Ei, okei  😀  Umbes nii. Nii ma siis aina jooksin temaga kaasa ja üritasin liikumise pealt midagi kaadrisse saada. Jälle kartis ema, et midagi ei tulnud välja, aga näed, tuli ikka  🙂  See seelik, mis väiksemal piigal seljas oli, oli lihtsalt nii armas ja lisas piltidele nii palju särtsu juurde, suurepärane riidevalik ema poolt  🙂

 

Kadri

Kadriga kohtusime jälle Võrumaal. Kareli vanaema juures  😛  Nimelt on tegu Kareli onutütrega ja Kadri on minu täielik nimekaim ehk siis meie ees- ja perekonnanimed on täpselt ühesugused  🙂  Aga ehk millalgi varsti enam mitte ja ma saan jälle pulma pildistada… Hehehee  😉

Kadri kirjutas mulle ühel päeval ja ütles, et nad sõidavad vanaemale külla. Äkki me läheks ka ja siis teeks ühtlasi ka pilti… Muidugi, mul oli selle ettepaneku üle väga hea meel, seda enam, et Kareli vanaemal polnud me külas käinud oi kui kaua. Ilm oli tõeliselt kõle ja pärast pikka mõtlemist otsustasime ikka pilti teha. Laps jälle sellest muidugi midagi ei arvanud, nagu traditsiooniks hakkab juba saama ja teda pidi ikka kõvasti meelitama, et ta mõnelegi pildile tuleks  😀  Aga mis siis ikka, tegime emmest-issist ilusaid pilte. Neid kipubki alati vähe olema…

Kareli vanaema aed on alati väga ilus ja seega raskusi pildistamiskohtade leidmisega ei olnud. Kaugel nägime isegi ühte kitsekest, kahjuks liiga kaugel, et head pilti saada.

 

Agni

Agniga kohtusime alles paar nädalat tagasi ja jälle Tallinnas, Tornide väljakul. Tuli ta pildistama koos kahe pojaga, üks neist küll alles kõhus  🙂

Ilmaga vedas meil meeletult, terve eelmise õhtu-öö lödistas akna taga vihma ja ka hommik oli suhteliselt kahtlase olemisega. Pildistamise ajaks tuli aga päike välja ja läks lausa palavaks. Pildistamise lõppedes hakkas tibutama ja kui autosse istusime, tuli jälle mõnuga…

Agni oli kohe tõeliselt armas rase  🙂  Mu meelest kui talle otsa vaadata, siis kohe on esimene pähetulev sõna armas. Ka poeg oli tal armas, aga jälle täpselt Krennuga sama vana ja mida see tähendab… Jookse, Kadri, jookse 😀 Kui vahepeal Agniga kahekesi pildistasime, pidi Karel kahe poisi järel jooksma – üks pani ühes suunas ja teine teises. Aga mis ikka parata, meie saime vähemalt nii kaua ilusaid pilte teha, sorry, Karel  🙂

 

Hästi suur aitäh teile kõigile  🙂  Neile ka, kes selle postituse lõpuni vaatasid!

Minu esimene beebi

Lõpuks see õnnestuski – ma sain esimest korda pildistada päris pisikest beebit 🙂 Jehuu, olin seda tõeliselt kaua oodanud 🙂

Terve see suvi on olnud väga töine ja olen saanud pildistada rohkem, kui loota-unistada julgesin. Rasedaid on mu kaamera ette sattunud üksjagu ja vist kõik on lubanud mind jälle külla kutsuda, kui beebi käes on. Peaaegu kellelgi veel pole, nii et olen pidanud kannatlikult ootama… Kuni me kohtusime ühel kokkutulekul pisikese Lenna emmega ja leppisime kokku, et lähen paari päeva pärast pilti tegema.

Läksingi, hirmus närv oli sees 🙂 No mul on peaaegu alati sabin sees, aga kui selline täitsa esmakordne asi on, siis on kohe topelt. Pakkisin oma peapaelakesed kaasa, mille olin ammu beebisid oodates ära tellinud (tegi need Maris Puust, Facebookis Murka käsitöö) ja lootsin kõige paremat.

Läkski hästi, beebi oli imearmas ja rahulik 🙂

Kui ärkvelolekupildid tehtud, oli aeg hakata beebit tudule uinutama. Kui emme tehtud mõnus kombekas selga sai, uinus ta küll hetkega.

Aga… tahtsime ta ju paljaks koorida. See ajas muidugi kohe jälle üles ja enam see uni nii kergelt ei tulnud. Aega võttis, aga asja sai ja lõpuks see pisike ime uinus 🙂


Hakkasime aga igasuguseid lillekesi-peapaelu sättima.

Kuna see täitsa esimene kord oli, siis väga teda liigutada ei julgenud. Ärkab veel üles 😛 Kui lõpuks seda teha julgesime ja ta laua peale kausi sisse tõstsime, tegigi silmad lahti ja avaldas arvamust, et tema rohkem ei viitsi 🙂 Siin vaikselt piilub:

Nii armas oli see pisike Lennake, et makoheeivõi 🙂