Nii palju toredaid inimesi minu ümber…

Olge valmis kõige pikemaks postituseks üldse, mis siin blogis on ilmunud  :D

Mul on pidevalt süümekad sellepärast, et ma ei jõua kõiki pilte siia blogisse üles panna. Mind kutsutakse pildistama, mis on hiiglama tore… Pildistamisel on samuti alati nii tore ja inimesed on toredad ja pildid tulevad toredad välja ja kõik on üldse nii tore… Ainuke mittetore asi on see, et blogisse pildid hästi jõuda ei taha, sest kogu aeg on järgmine töö ees ootamas ja kuna ma tean, kui raske on pilte oodata, siis hakkan kohe ikka järgmisi tegema, et need toredad inimesed pildid ruttu kätte saaks.

Selle blogipostituse jaoks valmistasin ma pilte ette 4 tundi. 4! Töödeldud olid nad juba kõik varem, lihtsalt valisin, mida siia panna, tegin väiksemaks jne… Pluss siis veel kirjutamine, mis võtab ka tavaliselt tunni-paar aega. Aga kirjutamata ka ei taha jätta, sest iga pildistamisega on mul ju seotud mingid mälestused ja mälestuste jagamine annab ka teile palju juurde, kui pilte vaatate. Nüüd teengi ühe mammutpostituse ja näitan terve ära terve portsu peresid, kellega pildistamas oleme käinud. Üks toredam kui teine, ausalt ka!  :)

 

Liis

Liisiga kohtusime ühel palaval päeval juulis. Kutsus ta mind Võrru ja pildistasime tema vanematekodu aias. No vaadake ise, milline imeilus ümbrus ja kui ilusas kohas mõned inimesed elavad…  :)  Ning millised armsad tüdrukud mind ees ootasid. Need õekesed saavad vist kogu aeg hästi läbi ja terve elu ongi täpselt nii ilus, kui piltidelt paistab. Eiei, Liis, ära ütle, et see on petlik, ma niikuinii ei usu  :)

Sellesse postituseossa oli mul kõige raskem pilte valida, sest üliarmsaid pilte oli lihtsalt nii palju! Hea meelega oleks neid pilte siia kolm korda rohkem veel valinud, aga siis oleks see postitus ka kolm korda pikemaks veninud… Kuidas nad kallistasid ja üksteist hoidsid, paitasid ja tegid musi ja olid lihtsalt võrratud… Tõesti jäi väga soe tunne südamesse pärast sealt lahkumist  :)  No vaadake ise…

 

Lagle

Lagle perega kohtusime lausa mitu korda. Esimest korda kutsus ta mind enda juurde külla. Ülenurmele… Alati, kui mul “matahankoheomamajjaelama!”-tuhin peale tuleb, siis unistan Ülenurmest – poleks nagu linnas, aga poleks ka päris maal, kõik oleks käe-jala juures… No tundub selline mõnus koht elamiseks. Ja kui ma veel nägin, kui sõbralik ja lasterohke ümbruskond neil seal on – hõigatakse üle aia tere ja räägitakse juttu, terve tänava lapsed mängivad koos. No nii kihvt… Ja täpselt sobiv elukoht sellisele päikselisele perekonnale nagu Lagle perekond oli  :)

Kaks korda kohtusime sellepärast, et lastel ei olnud väga suurt pildistamistuju. Mõtlesime, et äkki teisel korral on. Ei olnud ka, hehe  :)  Aga mis seal ikka, raskused on ületamiseks ja rõõm ilusatest piltidest seda suurem, kui ei osanud üldse oodatagi, et mis sealt tulla võiks. Selles mõttes on isegi äge, kui vanemad kardavad, et midagi ei tulnud välja, aga tegelikult hiljem näevad, et ikka tuli :) Kui esimesel kohtumisel oli tõesti ülipalav ilm, selline tunne, et sulad üles, siis järgmisel kohtumisel oli täielik sügis väljas – brrrr… Ja nende kohtumiste vahele jäi vaid paar nädalat. Kui mina lõdisesin paksus pusas, siis nemad üritasid külmast mitte välja teha, suvel tehakse ju ikka suviseid pilte. Sellised need suvised pildid said  :)

 

Liina

Liinaga kohtusime Vabaõhumuuseumis. Ma tõesti ei tea, kuidas ma sinna varem sattunud ei olnud… See koht oli lihtsalt nii ilus, eriti pildistamise jaoks. Kui palju erinevaid kohti ja võimalusi ja millised ilusad vaated. Kõik nö vanaaegne läheb mulle väga peale, nii et no ideaalne koht ja kutsuge mind sinna veel pildistama, palun :)

Liina tuli pildistama koos kahe tütre ja ühe pojaga  ;)  Kes poja piltidelt üles leiab, sellele 10 punkti  :D  Kui vanem tütar oli ideaalses poseerimiseas ja tegi täpselt kõike, mida ütlesin, siis väiksemaga nii lihtne polnud  :P  Ta oli täpselt Krennu vanune ja no ma näen ju siin koduski, kui kaua nad on võimelised paigal püsima. Palun seisa korr……Ei, okei  :D  Umbes nii. Nii ma siis aina jooksin temaga kaasa ja üritasin liikumise pealt midagi kaadrisse saada. Jälle kartis ema, et midagi ei tulnud välja, aga näed, tuli ikka  :)  See seelik, mis väiksemal piigal seljas oli, oli lihtsalt nii armas ja lisas piltidele nii palju särtsu juurde, suurepärane riidevalik ema poolt  :)

 

Kadri

Kadriga kohtusime jälle Võrumaal. Kareli vanaema juures  :P  Nimelt on tegu Kareli onutütrega ja Kadri on minu täielik nimekaim ehk siis meie ees- ja perekonnanimed on täpselt ühesugused  :)  Aga ehk millalgi varsti enam mitte ja ma saan jälle pulma pildistada… Hehehee  ;)

Kadri kirjutas mulle ühel päeval ja ütles, et nad sõidavad vanaemale külla. Äkki me läheks ka ja siis teeks ühtlasi ka pilti… Muidugi, mul oli selle ettepaneku üle väga hea meel, seda enam, et Kareli vanaemal polnud me külas käinud oi kui kaua. Ilm oli tõeliselt kõle ja pärast pikka mõtlemist otsustasime ikka pilti teha. Laps jälle sellest muidugi midagi ei arvanud, nagu traditsiooniks hakkab juba saama ja teda pidi ikka kõvasti meelitama, et ta mõnelegi pildile tuleks  :D  Aga mis siis ikka, tegime emmest-issist ilusaid pilte. Neid kipubki alati vähe olema…

Kareli vanaema aed on alati väga ilus ja seega raskusi pildistamiskohtade leidmisega ei olnud. Kaugel nägime isegi ühte kitsekest, kahjuks liiga kaugel, et head pilti saada.

 

Agni

Agniga kohtusime alles paar nädalat tagasi ja jälle Tallinnas, Tornide väljakul. Tuli ta pildistama koos kahe pojaga, üks neist küll alles kõhus  :)

Ilmaga vedas meil meeletult, terve eelmise õhtu-öö lödistas akna taga vihma ja ka hommik oli suhteliselt kahtlase olemisega. Pildistamise ajaks tuli aga päike välja ja läks lausa palavaks. Pildistamise lõppedes hakkas tibutama ja kui autosse istusime, tuli jälle mõnuga…

Agni oli kohe tõeliselt armas rase  :)  Mu meelest kui talle otsa vaadata, siis kohe on esimene pähetulev sõna armas. Ka poeg oli tal armas, aga jälle täpselt Krennuga sama vana ja mida see tähendab… Jookse, Kadri, jookse :D Kui vahepeal Agniga kahekesi pildistasime, pidi Karel kahe poisi järel jooksma – üks pani ühes suunas ja teine teises. Aga mis ikka parata, meie saime vähemalt nii kaua ilusaid pilte teha, sorry, Karel  :)

 

Hästi suur aitäh teile kõigile  :)  Neile ka, kes selle postituse lõpuni vaatasid!