Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2012

Vahepealsed seiklused alligaatoritega ja ilma

Veidi pikem vahe on kirjutamisesse sisse jäänud ja juba vaikselt hakkavad pisiasjad meelest minema. Enne küsisin Karelilt, et mis kohtades me peatunud olemegi ja tal tuli ainult paar tükki meelde 😀 Sama siin. Pidin kaardi pealt üle vaatama linnade nimed ja täpsemalt meelde tuletama, mis kus asus. Seega viimane aeg ennast kokku võtta ja jälle natuke kirjutada 😛

Oleme kõike hästi vabalt võtnud. Nii meil oligi kohe alguses plaanis ja nii ongi täpselt läinud. Kindel oli ainult see, et tänaseks (reedeks) on vaja jõuda Orlandosse, sest autorent saab otsa 😀 Muu oli aga meie vaba valik, kus täpselt peatume, kui kaua ja kui pikalt viitsime autoga edasi vurada. Seega pidime läbima u 500 miili ja seda vist 10 päevaga. Tegime nii, et valisime kaardi pealt suvaliselt mõne koha välja, mis umbes trajektoorile peaks jääma ja ööbisime seal kas ühe või kaks ööd. Ühe ööbimisega peatused olid suhteliselt mõttetud – pärast mitmetunnist teekonda autoga ei viitsinud me sel päeval enam mitte midagi teha ega kuhugi uudistama minna. Tavaliselt olid kõhud päris tühjad ja siis kulus tund-paar söögikoha otsimisele ja söömisele ja siis peaaegu oligi juba õhtu käes. Ja järgmisel päeval pidime juba edasi sõitma… Seega seda ühe öö peatumist tegimegi vist ainult ühe korra, selgus kohe, et mõttetu ja ümbruskond jääb avastamata.
Paar päeva tagasi jõudsime Orlandosse ja seda nii, et ei pidanud kordagi väga pikalt sõitma. Seega ei jõudnud autoistme maitset suhu tekkida (nagu meie Euroopa tripil juhtus) ja saabusime rõõmsate ja õnnelikena minu unistuste linna Orlandosse 😛 Miks unistuste linn, sellest varsti lähemalt… Ja kõigest muust ka järjekorras.

Üks koht, kuhu kindlasti minna tahtsime, oli Everglades National Park. See on üks hiiglasuur rahvuspark. Seal kasvab üle tuhande erineva taimeliigi, üle 300 linnuliigi ja ma isegi ei mäleta, kui palju seal erinevaid loomi oli. Peamiseks kiskjaks on selles tohutus soos alligaator ja just alligaatorite pärast me sinna läksimegi. Reisi planeerides leidsime vahvad retked, mille käigus saab näha alligaatorite elupaiku ja neile suhteliselt lähedale minna. Natuke hirmus, aga samas äge ka 😛
Kui Evergladesi poole sõitma hakata, leidub neid erinevaid alligaatoriuudistamisretkede pakkujaid ikka kümnete kaupa. Meil ei olnud aimugi, millist eelistada. Küsisime hotellist, et kuhu võiks minna ja see naine seal ütles, et ausalt öeldes väga vahet pole, eks nad on kõik enam-vähem samasugused 😀 Me tegime siis otsuse nii, et vaatasime, millises kohas kupongiga kõige suuremat allahindlust saab ja läksime sinna 😀 Ameerika on ju täielik kupongimaa, igas hotellis on seinaäärsed kupongiriiuleid täis ja sealt võib leida mida iganes. Söögikohas teine pitsa tasuta, juukselõikuselt -10 dollarit, autovaruosade ostmisel -10% jne jne 😀 Evergladesi kandis olid muidugi kõik voldikud nende tuuride kuponge täis, nii et võta, millist tahad. Pea kõik kohad pakkusid hinnaalandust 1-2 dollarit. See, mis me välja valisime, pakkus 20 dollarit. Päris suur vahe.
Koha peal selgus muidugi, et see kehtib ainult siis, kui osta terve nende pargi pilet, mitte ainult selle alligaatoriretke oma. Täishind oli üle 100 dollari 😛 Aga võtsime ikka siis kõik korraga, saime rohkem näha ja kuulda 😛

Sellise sõidukiga läksime alligaatoreid vaatama

Päris äge oli 🙂 See sama mees, kes pildil on, oli meile giidiks ja selle laeva juhiks. Uhh, kuidas ta kihutas seal vee peal, ikka üks külg ette ja teine külg ette. Vahepeal oli selline tunne, et varsti käime küll kummuli. Aga ei käinud ja tegelikult oli hästi vinge. Hullumeelselt kuum päev oli ka, umbes 35 kraadi, ja selline kimamine jahutas päris hästi. Eriti kui vett igast kaarest pritsis 😀

Päris tihti peatas ta sõiduki ja hakkas kisama (hästi kõva häälega mees oli) ja näpuga näitama, et vaadake, alligaator! No vaadake ometi, näete, seal, noh, vaadake, kamoon, näete või, no sealt paistab ju, no, nüüd näete? Me kõik vaatasime silmad punnis peas, aga ei näinud midagi 😀 Kuni siis lõpuks märkasime, et tõesti, kellegi silm paistab sealt põõsa varjust 😀

Noh, näete või? Kamoon, vaadake tähelepanelikumalt siis! 🙂
Siit on tegelt päris hästi näha, üsna lähedal olime 🙂

Selle kihutamise ajal lõi Krennul hinge kinni pidevalt, kui õhk vastu nägu vuhises. Karel hoidis tal siis kätt suu ees 🙂
Onu tegi meist pilti ka 🙂

Kui see osa läbi sai, liikusime edasi selle pargi nö loomaaiaosasse. See oli küll jama 🙂 Tõesti, üks kõige igavamaid loomaparke, kus me kunagi üldse käinud oleme. Suur osa puuridest olid tühjad ja me ei näinudki seal suurt mitte midagi. Leidsime koha, kus pisikeste alligaatoritega pilti saab teha ja ootasime seal põrgukuumuses ikka päris pikalt, aga kedagi ei tulnud ja nii jäi see pilt ka tegemata…

Uhh, hea, et neid seal nii palju polnud, kus me ringi sõitmas käisime 😀

Ning siis ootas meid ees kolmas osa sellest kohast. Läksime jälle ringi sõitma. Natuke kuivemasse kohta ja natuke teistsuguse masinaga 😛

Kui see esimene osa pühendus täielikult alligaatoritele, siis siin kuulsime tervest rahvuspargist lähemalt. Kes siin kõik elavad ja on kunagi elanud, ajaloost jne. Vaatasime, kus ja kuidas elasid Evergladesi indiaanlased ja saime teada, et need majakesed on selleks ööks meile broneeritud 😀 Hehehe, see maja nägi välja selline, et neli tokki olid maa sees püsti, katus peal ja keskel väike lavats, mille peal siis magati. Maja ees oli lõkkease, kus alati põles tuli. Kui see mingil põhjusel siiski kustus, pakiti asjad kokku ja liiguti edasi, kuna arvati, et sellel kohal on nüüd needus peal.
Kuna meil oli privaatekskursioon (selle hetkel ei olnud lihtsalt kedagi teist, kes oleksid meiega koos järjekorras oodanud, järgmisel reisil oli näiteks see masin täiesti rahvast täis), siis sõitsime rahulikus tempos, rääkisime ka muid jutte (näiteks lastest 😀 ) ja peatusime pikemalt just nende asjade juures, mis meile põnevad olid. Näiteks erinevad loomad 🙂 See naine, kes ekskursiooni tegi, oli hästi lahke ja sõbralik ja meelitas loomi igat pidi, et ma ikka pildistada saaks 😀

Kui see loomapargi osa vahele jätta, siis oli küll hästi kihvt päev meil ja nägime palju uut ja huvitavat.

 

Evergladesist sõitsime edasi Fort Myersisse. Ilma mingi kindla põhjuseta, lihtsalt mõtlesime, et vaatame, mida see linn pakub. Leidsime sealt ühe võrratult ägeda pargi 🙂 ja mis kõige parem, see oli täiesti tasuta! Hullumeelne, kui palju tegelikult reisil raha kulub…

Tegu oli Lakes Regional Pargiga ja see oli täpselt selline park, milline üks park olla võiks 🙂 Ideaalne koht, kus perega päev veeta. Pikad rajad, kus jalutada või jalgratastega sõita (neid sai laenutada ka, armsad tandemrattad olid), järved, mille peal paadiga sõita, laste mänguväljakud ja veeplatsid, söögi- ja piknikukohad jne jne. Me tõesti veetsime seal terve päeva ja kõigil oli tõeliselt tore.

Salapärased pargirajad

Sellise rongiga sai ka pargile tiiru peale teha. Päris äge 😀 Aga me ei viitsinud hiigelpikas järjekorras seista ja käisime jala kõik läbi.
Sellised sildid olid pargis üleval. Alligaatoreid ei tohi sööta, neid ei tohi segada ega neile läheneda. Karistuseks 500 dollarit rahatrahvi ja 60 päeva vanglas.
Lastele oli tõeliselt palju lõbustusi, suured mänguväljakud, kiiged, batuudid ja mida kõike veel.
Veeplatsid olid ka. Tõeline värskendus meeletult kuumal päeval (jälle oli üle 35 kraadi kindlasti). Kren oli alguses väga umbusklik ja ei julgenud ühelegi vett pritsivale asjale läheneda. Karel aina kirus, et see oli tema unistuste mängumaa, kui ta väike oli ja kuidas Kren saab selline pidur olla 😀
Lõpuks sai ka Kren oma kartusest jagu ja otsustas lõbutsema hakata 🙂 Hea meelega oleks ise ka mõne purskkaevu all end veidi värskendanud…
Kuna kohe-kohe tuleb Halloween, siis pargis oli ka päris mitu platsi, kus müüdi kõrvitsaid ja kus sai hääletada kõige ilusama (või siis hirmsama) hernehirmutise poolt 😀

 

 

Kuna me polnud tükk aega randa saanud, siis otsustasime järgmise hotelli võtta mõne ranna lähedale. Peatusime Sarasotas. Muid lõbustusi ei hakanudki üldse seal olemise ajal otsima ja veetsime aega rannas.

Imeilusad rannad olid seal kandis küll… Liiv oli imepeenike, pehme ja võiks öelda, et isegi selline sametine.
Vesi oli kahjuks jahe, aga polnud hullu. Ilm oli jälle megakuum ja jahe vesi kulus ära küll 🙂

Need valged täpikesed on kajakad. Neid oli seal lausa hirmutavalt palju. Kui ujuma läksid, siis pidevalt panid sinu lähedalt viuhh! ja viuhh! vette, kalu püüdma.
Karpe oli seal veel rohkem kui kajakaid. Nii palju ja nii ilusaid… Paljud käisid väikeste ämbrikestega ringi ja otsisid ilusaid karpe. Me otsisime ka, päris põnev oli aaretejahti mängida. 🙂
Aaretejahist rääkides, siis sõitsime ka saarele nimega Treasure Island (Aarete saar), sest Karel luges netist, et sealsest rannast võib igasuguseid aardeid leida, näiteks haihambaid 😀 Selle pildi pealkiri pidi olema “äkki see on haihammas?” 😀

 

Ja nii me vaikselt Orlandosse välja jõudsimegi… Peatusime veel päris mitmes kohas ja hotellis, aga seal me midagi väga põnevat ei teinud, puhkasime reisiväsimust välja.

Niisiis, Orlando… Täielik Disney-maailm ehk siis minu unistustemaailm 😀 Mulle väga meeldivad muinasjutud ja Disney filmid, nii et Orlando on oma kümnete (Disney)teemaparkidega ideaalne koht, kus peatuda. Paraku mitte hetkel, sest tulime siia vaid korraks, juba homme lendame Californiasse. Aga Californiast tagasi tulles peatume jälle Orlandos ja siis juba pikemalt… Palju pikemalt. Ma ei imestaks, kui pea terve ülejäänud aja. Siin on lihtsalt nii palju teha ja vaadata.

Seega üheski Disney-pargis me veel ei käinud, aga natuke saime juba maitset suhu ikka. Nimelt käisime ühel õhtul Disney Boardwalkil jalutamas. See on nagu selline pisike külake vee ääres, kus on palju kohvikuid, restorane, poode, hotelle… Läksime just meelega õhtul, et oleks juba hämar ja salapärasem ja see tasus ennast täiesti ära. No juba see oli täiesti lummav ja armas koht, ma ei tea, mis ma veel päris Disney parkides teen 🙂 Ausalt, mul oli seal kogu aeg tunne, et see koht on lihtsalt niiiiii armas ja küll mul ikka veab, et saan siin just praegu olla… 🙂

 

Nii palju siis hetkel meie senistest seiklustest.

Kõik on väga-väga hästi ja oleme reisiga tõeliselt rahul. Kõik kohad on nii ilusad ja inimesed nii sõbralikud. No mulle tõesti väga meeldib, kuidas näiteks pargis jalutades kõik teretavad ja räägivad, et hirmus kuum ilm täna 🙂 Või siis foori taga alustavad juttu, et need tsüklid on küll siin ikka hiiglama pikad ja me ei saagi vist kunagi üle tee. Kren on ka täielik magnet ja teda ikka nunnutatakse päris palju, enamasti kiidetakse, kui kena väike poiss ta on, küsitakse vanust ja naeratatakse, kui ta mööda tänavat mõnda tuvi taga ajab 🙂 Ühel õhtul, kui väljas söömas käisime, oli seal ka pehmete loomadega mänguautomaat (teate küll, paned raha sisse ja siis saad kombitsatega mõne looma välja tõmmata). Seal oli üks suur noorteseltskond ja nad käisid seal kordamööda mängimas. Kren käis ka aina piilumas, mida nad seal teevad ja naeris nendega kaasa. Kui üks poiss oli elevandi välja tõmmanud, tuli ta otse Krennu juurde ja ulatas selle talle. Kren oli väga üllatunud, meie niisamuti ja kõik sõbrad ka ümberringi 🙂 Aga see oli tõeliselt armas. Kren kusjuures hoiab ka seda elevanti päris kõvasti, iga päev kallistab mitu korda ja tahab kaasa võtta, kui kuhugi välja läheme. Kihvt 🙂

Tõeliselt soojad inimesed, tõeliselt soe ilm ja tõeliselt soe ja hea olemine meil siin. Nii mõnus! 🙂

West. Key West

Veel kodus olles ja reisiplaane tehes oli esimene ära broneeritud asi autorent. Nimelt tahtsime nädala jagu Miami kandis olla ja seejärel edasi põrutada. Kuhu – ainult ähmane ettekujutus oli.

Kuna meie esimene peatus oli South Beach, siis valisime ka auto kätte saamise koha sinna. Aga et South Beachi ja Sunny Isles’i vahel on 11 miili, selle peale me muidugi ei mõelnud 🙂
Hotelli jõudes tabas meid aga meeldiv üllatus – nimelt asus ka siin rendifirma kontor (ainuke selles piirkonnas). Küsima minnes tundus kõik väga roosiline – jah, saab ikka siit ka kätte, tulge ainult igaks juhuks päev varem veel läbi ja vaatame üle kas autosid ikka on.
Rõõm oli aga lühike – hiljem uurima minnes anti teada, et ühtegi autot pole saadaval ning peame ikkagi kuidagi South Beachi minema.

Mis seal siis ikka – asjad kokku, checkout ja taaskord bussi peale (eelnevalt muidugi Interneti kaudu eeltöö tehtud ja paberile pandud). Siis kuuma käes 15 minutit ootamist ja bussi. Sõit laabus hästi, ainult et bussijuht oli ameerikalikult (üli)temperamentne – pidevaid signaalitamisi saatis sõim kaasliiklejate suunas. Ja kui vastavaid kaasliiklejaid enam silmapiiril polnud, siis sai niisama omaette ikka edasi sõimata. Kadri hakkas juba kahtlema, et kas me üldse kohale jõuame või viiakse kogu bussitäis rahvast hoopis kurjade plaanidega kuhugi tühermaale 🙂

Jõudsime siiski õnnelikult kohale ja rendiauto kontor sai ka kiiresti üles leitud. Paberite ajamine ei võtnudki üle mõistuse kaua ning isegi deposiiti ei nõutud. Teenindaja imestas ainult, et meile hotelli juurest autot ei antud ning heastas selle broneeritust klassi võrra parema autoga 🙂

Nurga tagant auto juurde minnes ei tahtnud alguses uskuda, et see meie oma on. Broneeritud sai ikka oluliselt väiksem masin. Aga nagu tänaseks selgunud, ikka ülimugav. Lisavarustust ka päris korralikult peal 🙂

Meie Dodge Caravan. Sees saab tantsu lüüa kui tahtmist on 😀

Ja algaski meie esimene autosõit USA pinnal – lõunase tipptunni ajal Miamis, taustaks Kreni röökimine, kes arvas, et rihmadega väikses toolis kinni olemine ei ole hea alternatiiv autos ringi jalutamisele. Läbi kisa üritasin aru saada kaardilugeja Kadri GPSilt saadud juhendamisest. Üllatus-üllatus – nii mõnigi teeots sai teede peal valesti võetud. Mina läksin närvilisemaks, Kadri läks närvilisemaks, aga Krenil polnud enam võimalik rohkem närvi minna 🙂 Ja kõige tipuks sattusime lõpuks ikkagi tasulisele teele, kuigi olime need alguses GPSis ära keelanud (meil oli nimelt vastav tasuliste teede eest automaatselt maksmise jubin küll ostetud, aga aktiveerimata. Kuna selleks oli vaja teada nii auto numbrit kui Internetti, millele me enam peale auto kätte saamist ligi ei pääsenud. Sularahas maksmise võimalust aga osadel teedel pole).

Linnast välja jõudes olukord õnneks rahunes – sadakond miili enamvähem sirget maanteed. Tee peal kokku 42 silda (nagu hiljem teada saime), ning kahel pool kas troopiline soo (ise leiutasin selle termini) või rohekas-sinakas-lilla ookean.

Pikim, “7 miili sild”, mis on tegelikult küll ainult 6,9 miili pikk

Ahjaa, siinkohal võiks ära mainida kuhu me üldse läksime 🙂 Selleks oli paljukiidetud (ja õigustatult!) Key Westi saar. Florida Key’d on sildadega ühendatud väiksed korallisaarekesed. Asuvad kontinentaal-USA kõige lõunapoolsemas piirkonnas ning on seega ka kõige soojema kliimaga. Key West on neist tuntuim ja ka viimane, milleni autoga pääseb.

Ja kohal me olimegi.

Hotelli (loe: motelli) üles leidmine läks valutult ning kui lärmav kliimaseade kõrvale jätta, siis jäime sellega suhteliselt rahule.

Seejärel algas meile juba traditsiooniks saanud “kust me süüa saame?” retk. Igal reisil peab see vähemalt 1 kord juhtuma – saabume näljasena kohale ja mitte ei leia sobivat söögikohta. Key Westil on neid kusjuures piisavalt ning saar on kõigest 15m2 suur. Meie aga oskasime ainult valedes piirkondades ringi kooserdada. Kuni jõudsime kogemata Duvali tänavale, mis, nagu hiljem teada saime, on saare meelelahutuskeskus. Kõigest 2 miili pikkuse tänava peal on umbes 200 baari (vahel 3 tükki samas väikses majas), hunnik söögikohti  ja poode. Seal saimegi lõpuks kõhu täis.

Saare üks vaatamisväärsusi on igal pool ringi ukerdavad kuked-kanad. Need toodi siia kunagi kuubalase poolt kukevõitluste tarbeks. Aga kui USA selle spordiala ära keelustas siis jäid nad lihtsalt siia. Ja kuna tervel saarel kehtib linnukaitse tsoon, siis ei tohi siin ühtegi lindu, kaasa arvatud neid, tappa.
Veel üks stiilinäide.
Rahvusloom number 2 on sisalik. Neid leidub vist igal pool Floridas ämbrite viisi. Kadri väitis, et nägi tee peale autoga sõites paari hiigelsuurt ka. No ma ei tea..

Seejärel vaikselt tuppa tagasi ja magama (Kadri tuletas tegelikult selle koha peal meelde, et ta lubas mulle kõrvitsaga pähe virutada, kui me 100 korda olime juba GPSi tõttu ära eksinud).

Järgmine päev möödus saarega tutvumise tähe all. Kõigepealt üks bussituur.

Istusime sellisesse bussi ning tegime enamvähem tervele saarele tiiru peale. Meile sattus huumorisoonega bussijuht, kelle programm koosnes näiteks merearbist pasunaga möödujate ehmatamisest. Tutvustati erinevate hoonete ja saartega seotud legende ning räägiti naljalugusid. Ilmestamaks näidet, et Key West on USAs abiellujate seas kohe Las Vegase järel teisel kohal, sõitsime mööda päris mitmest pulmatseremooniast. USAs on kombes igal pool jootraha anda ja see oli üks kohti kus seda kohe hea meelega andsime 🙂
Kren sai bussituuriga teemakohase kaabu ka pähe

Seejärel sattusime muuseumi nimega  “Believe it or not!” (Usu või ära usu!). Kui tuuribussid olid rahvast täis, siis muuseumis olime ainult meie kolmekesi.
Eksponaatide puhul oli tegemist uskumatute ja veidrate olendite ning asjadega. Näiteks mitme peaga loomad, erinevad piinamisriistad ja hõimude kultusobjektid.

19. sajandist pärit Hiina naise sussid. Ideaalne jalg oli siis nii suur.
Maailma vanim sünnitaja oli 101-aastane. Abiellus 100 ja suri 120-aastaselt.

Kohustusik programm läbi, asusime omal käel saarega tutvuma.

Key Westi kunagine peamine tüüstusharu oli käsnade püüdmine ja kuivatamine. See suri aga eelmisel sajandil välja, kuna mingi haiguse tõttu kahanes nende populatsioon peaaegu olematuks. Nüüdseks on see taastunud, nii et kui head käsna vaja, siis käige läbi! Hinnad on küll soolased 🙂
Midagi kodumaist ühel Key Westi poeaknal.
Kõikjal (mitte ainult sel saarel) on näha peatset Halloweeni saabumist. Poed on täis kõrvitsaid ja kollikostüüme ning paljud majad on vastavalt “kaunistatud”. Mõned näiteks üleni ämblikuvõrkudes ja päris stiilsed. Kahjuks sattusime nende juurde aga ainult ilma kaamerata, ainult üks hädine nõid jäi pildile.
Õhtune tänav.
Kren sai endale veel ühe kaabu. Ma oma väikeste näppudega meisterdasin.
Lihtsalt ookeanivaade
Tõestus, et olin ka kohal. Need ägedad plätud ostsin olude sunnil (vanad viskasin Eestis minema) hädavariandiks Miamist. Siiani pole korralikke (loe: hea hinnaga) leidnud. Kadri arust on need nii koledad, et ta vist tahaks mind iga kord kõrvitsaga visata, kui neid kannan.
Lillekesed.
Hawai tüdrukud.
Väidetavalt kontinentaal-USA kõige lõunapoolsem punkt. Tegelikult siiski mitte, kuna ainuüksi sel saarel on mingi mereväebaas veel rohkem lõunas. Ja üks väike erasaareke pidavat veelgi rohkem lõunas olema. Aga uhke ikka 🙂
Justnimelt sellest baasist jutt.
Veel lillekesi.

Ja oligi õhtu käes, aeg tagasi orienteeruda. Kui eelmine kord õnnestus ära eksida, siis nüüd läksime ekstra suure ringiga kõrvalisi tänavaid pidi. Kui ameerikalik “keep smiling” on eemalt vaadates kuidagi võlts tundunud, siis meil on küll siiamaani ainult positiivsed kogemused. Kren on muidugi paras naeratusemagnet ka 🙂 Igatahes saare peal ringi jalutades hüüdsid nii mitmed vastutulijad kui aias askeldades “Tere! Kuidas läheb?” Eriti jäid meelde oma aias lamamistoolidel lösutavad 3 tumedanahalist vanatädikest, kes just kui kooris meil “Hellõu, hau aar juu” hüüdsid. See oli nii ootamatu ja armas 🙂

Hotelli juurde tagasi minnes peesitasime natuke katusel 🙂

Ja sellega saigi meie kahepäevane Key Westi külastus läbi. Muljed on äärmiselt positiivsed, ikka ülimõnus koht. Võib-olla üldse üks mõnusamaid reisisihtkohti, kus kunagi käinud oleme. Ei oskagi kohe öelda, et miks konkreetselt, lihtsalt see õhkkond vist.

Mõtlesime alguses, et äkki jääks siia üldse pikemaks, aega meil ju on. Aga kui siinse ühe ööbimise hinna eest saaks mujal 4 ööd olla, siis see pani asja paika. Meil ju vaja kokku 2 kuud vastu pidada 🙂

Igatahes soovitame vägagi soojalt seal ära käia. Meil on natuke kahju, et seal Sunny Isles beachil nii pikalt peatusime, oleksime võinud juba varem suuna Key Westile võtta. Aga me ei osanud seda enne teada ja vigadest õpitakse. Teie õppige meie omast 😀

 

Sunny Isle beach ja Miami tuur

Viimases postituses jäi asi lahtiseks, et kuidas me järgmisesse hotelli saame. Sellel hetkel uuris Karel ühistranspordi kohta ja selle variandi kasuks otsustasimegi. Õigesti tegime 🙂

Pakkisime kohvrid kokku ja asusime teele. Bussipeatus oli mõni tänavavahe edasi ja selle leidmisega ei olnud probleeme. Buss tuli üsna ruttu ja saime ilusasti peale. Kartsin veidi, et kuidas me kohvrite ja lapsekäruga peale saame, aga polnud mingit probleemi. Bussipiletid maksid vaid 2 dollarit, 4 siis kokku – taksoga oleks läinud vast pea 10 korda kallimaks, nii et päris hea kokkuhoid 🙂  Kui esimene hotell asus 8. tänaval, siis see uus 185. tänaval, nii et sõit oli päris pikk. Lausa nii pikk, et Kren suutis turnimisest ja naeratavatest tädidest nii ära väsida, et jäi meie üllatuseks lõunaunne 😀  Seda lihtsamini meil see pea tunniajane sõit läks 😛
Varasemalt linnas jalutades jäid meile silma busside ees olevad suured rauad. Mõistatasime mitmel korral, et mille jaoks need vajalikud peaksid olema… Bussiga sõites saime asjale selgust – sinna asetati jalgrattad. Kui bussi peale tulijal oli jalgratas kaasas, läks ta ja asetas lihtsalt oma jalgratta sinna raudade peale. Päris geniaalne ja lihtne võimalus, kuidas bussis ruumi kokku hoida 🙂
183. tänava peatuses tulime maha ja leidsime kohe hotelli üles. Tavaliselt on uues linnas ühistranspordi kasutamisega meil alati hull peavalu ja jõuame enne bussile-rongile minekut 5 korda tülli minna 😀  Aga seekord mitte, nii lihtsalt läkski. Me ei suutnud seda kuidagi uskuda…

Astusime rõõmsalt hotelli sisse ja ulatasime lehe oma broneeringuga. Üle leti oleva naise nägu läks aina tõsisemaks… Otsis ja soris oma paberites, aga kuidagi ei leinud. Neil ei olnud mingit paberit selle kohta, et meie sinna täna tulema peaks. Küsis nime mitu korda üle ja otsis ja otsis, aga ei midagi. Ütles, et käib korra ära. Noojah…
Kui tagasi tuli, siis näitas näpuga kuupäeva peale ja ütles, et täna ei ole ju veel reede. Mmmmmhhhhhhh? Mingil seletamatul põhjusel olime me hotelli broneerinud alates reedest, kuigi eelmisest kohast pidime juba neljapäeval ära tulema. Küsisime kurbade nägudega, et mis nüüd saab. Õnneks ei saanud midagi, tehti lihtsalt asi ümber ja meilt kasseeriti lisaraha. Tuba aga arusaadavatel põhjustel meile kohe pakkuda ei olnud, nii et pidime umbes tunnikese ringi jalutma, kuni tuba korda tehti. Polnud probleemi, peaasi, et öösel rannas ei pea magama 😀

Hotell on palju hotellim, kui eelmine hotell 😀  Ilus lause, eksole 😛 Eelmist hotelli võis vist pigem hosteliks nimetada, see siin on ikka suure uhke fuajee, basseini, restorani ja privaatrannaga.

Aga… mis on nendel piltidel valesti? Kus on rahvas?

See on täiesti kohutav, milline tuul siin on! Nii basseini ääres kui ka rannas. Seega on ujumiskohad täiesti tühjad… Lihtsalt ei ole võimalik seal tuule käes eriti kaua olla. Kui South beachil tegime pikki jalutuskäike, siis siin ei ole me eriti kaugele jõudnud. Kui ise veel jalutad ja kohati on see tuul ka isegi värskendav, siis Kren teeb mõned sammud ise ja siis küsib sülle. Ta lihtsalt ei jõua sellele tuulele kuidagi vastu seista.

Arvake ära, mis mõni minut pärast selle pildi tegemist juhtus. Jah, saime läbimärjaks 😀

Üks miinus on sellel kandil veel. Nimelt on siin väga igav… Kui South beachil käis elu ja melu, igalt poolt kostusid muusika, hääled, igal tänavanurgal toimus midagi, siis siin on vaikus. Selliseid tänavavõrgustikke siin üldse pole, et lähed ja keerad nüüd ühest tänavast ja siis mõnest teisest ja vaatad niisama, kuhu välja jõuad. Siin on suur tee ja ühel pool on taevasse kõrguvad hotellid ja teisel pool mõned poed ja söögikohad. See on täiesti selline piirkond, et lesid rannas või basseini ääres ja võtad lihtsalt päikest. Ja nüüd pole isegi seda võimalust! 😀  Tuul on nii tugev ja lained nii suured, et me pole nende päevade jooksul ühtegi vees olevat inimest näinud. Täna lehvisid ka punased lipud ja väljas olid hoiatavad sildid, et lained võivad kaasa viia…

Kuna siin suurt midagi teha pole, siis otsustasime väikesele ekskursioonile minna. Fuajees on lett, kus pakutakse igasuguseid erinevaid lõbustusi ja otsustsime Miamit tutvustava tuuri kasuks. Eile siis käisimegi 🙂

9.15 sõitis hotelli ette pisike must buss. Millegipärast ootasime midagi suuremat ja uhkemat 😛  Buss tegi palju peatuseid ja korjas hotellide juurest rahvast kokku ja nii meie pisike reis algaski.

Peamiselt tiirutasime downtownis ehk Miami kesklinnas, kus nägime tervet hunnikut suuri hooneid 😀  ja South beachil, millega olime niivõrd-kuivõrd juba tuttavad. Bussijuht rääkis aina, kui palju mõni korter mõnes majas maksab või kui palju mõni öö mõnes hotellis maksab jne… Vahepeal aeglustas bussi ja näitas, et siin filmiti näiteks Kiireid ja vihaseid ja siin CSI Miamit jne. Siis kõik muidugi hullusid ja klõpsutasid läbi bussiakna telefonidega pilte 😀  Me ei teinud bussis ühtegi pilti.
Esimese peatuse tegime Little Havanas ehk Kuuba linnaosas. Seal lasti meid pooleks tunniks bussi pealt maha ja võisime ise natuke ringi vaadata. Enne peatust sõitsime nii paljudest ilusatest poekestest ja söögikohtadest mööda, aga kahjuks peatusime MacDonaldsi kõrval… Ja poole tunniga me eriti palju näha ei jõudnud. Aga veidi siiski 🙂

Nii, kui bussist maha astusime, sattusime kohe ühe abielupaari lauakese juurde. Nad valmistasid palmilehtedest lillekesi ja jagasid neid kõigile. Meid peatati kohe, sest Kren oli lihtsalt nii armas ja see naine tahtis nii väga talle palmilehest kala meisterdada. No ikka võib. Mulle kingiti lill. Kui ta natuke Kreniga mänginud oli, siis ulatas ta kala Krenile ja ütles, et kui me nii lahked oleme, siis äkki me annetaks nende kirikule nüüd natuke raha. Hehehe, no muidugi 😀  Aga tegelikult olid tõesti toredad inimesed ja eks me siis ikka natuke andsime 🙂

Üks Little Havana sigarivabrikutest. Tahtsin küll, et Karel ostaks ja prooviks, aga ta ei võtnud vedu 😛

Sealt edasi sõitsime sadamasse, et teha paadireis ja vaadata linna hoopis teise külje pealt. Jõudsime sinna umbes tunniajase ajavaruga ja saime seal ringi jalutada ja lõunat süüa. Seda me siis ka tegime 😛

Meie laev

 

Põhilise aja otsisime pangaautomaati ja wc-d, nii et tund läks liigagi kiirelt. Ja juba läksimegi laevale…

Vaatasime küll linna ja tutvustati kõike, mis parasjagu kuskilt paistis, aga põhirõhk sellel reisil oli pandud millelegi muule. Star Islandile – saarele, kus elavad rikkad ja kuulsad. Ja meist said paparatsod.. 😀

Paistab kaugelt koos Gloria Estefani majaga

Need summad, millest giid rääkis, olid uskumatud. Nii palju miljoneid, et silme eest läks kirjuks ja meelde ei jäänud midagi 😀  Ka nende kuulsuste hulk, kes seal elavad või kunagi on elanud, oli päris suur. Mõned valikud siia ka, kes mul meelde jäid 😛

Selles majas elas Elizabeth Taylor. Giid rääkis, et vanasti, kui nad sealt mööda sõitsid ja ta aias oli, siis ta lehvitas neile 🙂
Üks uhkemaid ja suuremaid maju, mille ees olevad palmid maksid igaüks juba tuhandeid dollareid. Omanikuks arst, kes on seotud Viagra leiutamisega 😛
Julio Iglesiase maja
Kunagi Al Capone-le kuulunud maja valvurite maja
Vabu platse on ka veel saadaval, kui kellelgi huvi tekkis 😀 Karel mäletas, et üks lapike maksis vist 7 miljonit dollarit

Läbi käisid veel nimed Sylvester Stallone, Shaquille O’Neal, Shakira, Vanilla Ice, Puff Daddy ja kes kõik veel… Iseasi, kui palju selles kõiges tõtt oli 😀  Aga põnev ikka 😉

Laevalt tagasi tulles pidid meil bussid vastas olema. Mida aga ei olnud, olid bussid… Kõik olid sellest segadusest veidi häiritud ja ootasime seal treppidel istudes neid busse tükk aega. Lõpuks nad siis tulid. Kõik läksid kiirelt peale, aga millegipärast buss sõitma ei hakanud. Mõtlesime, et äkki on keegi puudu ja bussijuht läks otsima või midagi sellist… Tüki aja pärast tuli aga bussijuht ühest söögikohast karbiga välja, ju siis käis endale õhtusööki ostmas. Päris vahva käitumine, päris suur ports jootraha jäi tal küll nüüd saamata, vähemalt meie ei andnud küll midagi 😀

 

Homme on viimane päev selles hotellis ja ülehomme saame ka auto. Kuhu me täpselt edasi läheme ja millisesse hotelli, pole veel aimugi. Peaks vist otsima hakkama 😛

 

Esimesed päevad South Beachil

Esimesed päevad siin kõige esimeses hotellis on kohe läbi (täna lõuna ajal peame lahkuma) ja mõtlesin, et paneks paari lausega kirja ka muljed esimestest päevadest.

Üks suurimaid märksõnasid meie jaoks on uni. Kuidagi liiga raske on ajavahega hakkama saada. No tegelikult läheb juba paremaks küll vaikselt, iga päev saame juba tunnikese hiljem Kreni magama ja seega tund hiljem ärgata  🙂  Praegu on kell pool 7 ja ta polegi veel ärganud, mul läks varem uni ära. Aga päeval ei saa me keegi ilma lõunauneta hakkama ja õhtul vajume hiljemalt kell 8 ära. (Kren ärkaski, sõnusin vist ära  😛  )

Teine märksõna on ilmselgelt rand. Seal oleme me päris palju aega veetnud ja no oleks imelik ka, kui me South Beachil olles seda teinud ei oleks  🙂  Lisaks ujumisele, päikse käes lösutamisele ja liivaga mängimisele oleme palju ka jalutanud. Rannajoon on siin hästi pikk, nii et annab ikka mõnuga jalutada. Kuna oleme hommikuti nii vara üles tulnud, on just hommikud need ajad olnud, kui oleme need rannajalutuskäigud ette võtnud. Siis ei ole veel nii kuum ja nii kihvt on vaadata, kuidas päike tõuseb ja linn vaikselt ärkab…
Vesi on siin soe, väga-väga soe. Meile tundub, et isegi soojem, kui Tais. Pole sellist lõdisemist üldse, kui vette minna… Ainuke asi, mis mulle ja Krennule ei meeldi, on lained ja need on siin siiani päris suured olnud. Kren ei julge väga lähedalegi minna, see lainekohin juba hirmutab teda. Vahel mõne nipiga saab meelitada, näiteks pannes midagi põnevat lainepiirini vms  🙂  Siis ikka läheb, aga tuleb muidugi kiirelt tagasi ka. Ma ise tunnen samuti mingit laine-kartust või siis pigem aukartust, ma ei teagi. Mulle ei meeldi, kuidas need kaasa veavad ja ise ei saa selle vastu midagi teha  😛  Karel on aga hoopis teisest puust ja ta jumaldab laineid, mida suuremad on, seda parem. Nii ta aina ulbib seal lainetes ja mõnuleb. Esimesel päeval jooksis vahepeal paar korda lainetest meie juurde, et öelda, kui väga ta oma elu armastab  😀

Jalutanud oleme muul ajal ka, eriti õhtuti, kui Kren juba magab… Hea rahulik, püsib kenasti vankris ja me saame nii pikalt edasi minna, kui aga hetkel soovi on. Nii me täpselt teinud olemegi ja päris hästi kujutame juba ümbruskonda ette ja mis kus asub. Kahju, et me täna siit minema läheme ja peame uues kohas jälle otsast alustama  😀  Või siis just huvitav  😛

Päris mitme jalutuskäigu eesmärgiks on olnud leida poode. Ma olen poehaige (nagu enamus eestlastest vist) ja nii imelik on, kui ei saa minna normaalse kaubavalikuga poodi. Mingid väiksed poekesed leidsime juba esimesel päeval siit paar tänavavahet edasi ka, aga no ma ei taha süüa röstsaia ja kartulikrõpsu ja tuunikalakonservi… Sellised need valikud pisikestes poodides tavaliselt on. Lisaks söögile oli meil veel mitu põhjust mõni pood üles leida – Krenil oli ujumispükse vaja ja Karelil plätusid… Lisaks oli meil veel vaja USA adaptereid, et saaks arvuteid, telefone jms laadida, meie omadega need pistikud ju ei ühti… Räigelt vastu pükse oleme ka saanud  🙂  Näiteks selle sama adapteriga. Kui lõpuks ühe elektroonikapoe leidsime, siis seal oli täpselt 1 adapter ja maksis 30 dollarit. Tundus jõhker hind, aga no vaja ju oli. Pikkadel jalutuskäikudel leidsime ka suuri poode ja sealt oleks selle vidina 5 dollariga saanud… Ja veel poole asjalikuma. Vett ostsime ka siit meie hotelli alt poest (kus müüaksegi vett, kartulikrõpsu ja rannariideid) 5 dollarit pudel. Paar tänavavahet edasi saab vee kätte 1.60ga  🙂  Jnejne. Eks see on ikka teada värk, et ranna- ja turismipiirkonnas on hinnad mitmekordsed, aga kui parasjagu janu on ja mujalt ei oska osta, siis ei saa ju midagi parata. Eks me vaikselt õpime ja saame kogemusi juurde, kust mida osta tasub  🙂

Üldiselt oleme suhteliselt hästi sisse elanud juba vist, saame juba aru, kuidas siin asjad käivad ja toimivad. Kui Londonis käisime, tekitas segadust see, et keegi ei jälginud teest üleminekul foore. Me olime nagu ainukesed lollid, kes rohelist tuld ootasid ja üldse ei saanud aru, miks keegi teine nii ei tee… Siin on täpselt sama asi. Mõtlesime juba vahepeal, et äkki me mõistame foore valesti ja siin on asjad teistpidi  😀  Aga ei, siiski mitte, lihtsalt siin tehaksegi nii. Üldiselt me ikka ootame lubavat tuld (mis siin tegelikult polegi roheline vaid hoopis valge), aga kui pea ühtegi autot ei tule ja teised muudkui üle tee sibavad, siis ikka läheme ka. Eestis ei tee me seda kunagi  😛

Täna liigume 8 miili edasi teise hotelli. Pole veel päris kindel, kuidas me sinna saame. Taksodega me ju sõita ei saa, kui turvatooli pole  😀  Jala minekuks on tee liiga pikk, eriti mitme suure kohvriga. Karel pidi ühistranspordi võimalusi ka uurima… Eks siis paistab. Küll kuidagi ikka saab  😛  Õnneks on meil paari päeva pärast juba auto renditud ja selliste asjade pärast enam pead vaevama ei pea. Siis hakkame mõtlema, kuidas autoga liikluses hakkama saada…

Lõpuks. Ometi. Kohal.

Kuidagi hullult ruttu jõudis see meie selleaastane reis pärale. Asjade pakkimisele ei jõudnud varem mõtlemagi hakata, reisiärevus ei jõudnud tekkida… Lihtsalt järsku oli see hetk käes, et me nüüd homme hakkamegi minema  🙂  Pakkisime kiirelt kohvrisse mõned riided ja hunniku mänguasju Krenile (et lennud vastu pidada) ja tulimegi… Isegi siis, kui Miami juba väga lähedal oli, ei olnud tunnet, et nüüd kohe olemegi Ameerikas. Alles paar aastat tagasi ei oleks ma julgenud unistadagi, et ma kunagi sellisesse kohta jõuda võiksin…

Meie reis sai alguse pühapäeval, kui tulime laevaga Soome. Kuigi seal sai vabalt ringi liikuda, Kren sai mängutoas hullata ja laval toimus ka mingi spessial lasteshow, oli see sõit nii tüütu ja igav ja pikk, kuigi kestis vaid 2,5 tundi. Hirmuga mõtlesime, et mis siis veel homme saab, kuidas me selle täispika lennupäevaga hakkama saame. Üllataval kombel läksid aga lennusõidud kuidagi palju kergemalt ja kiiremini, ma ei tea, kuidas see võimalik on. Krenile meeldis ka lennukiga palju rohkem sõita. Seda ma ka ei tea, kuidas see võimalik on  🙂

Soomes tuli meile laeva vastu Kareli tädi ja kui temaga koos olime veidi aega veetnud, tuli minu onu ja viis meid enda juurde ööbima. Üsna kohe läksimegi magama ära, sest järgmisel hommikul oli kell 4 juba äratus ja aeg lennukile minna. Üllataval kombel saime kõik täiesti normaalselt magada, tavaliselt ikka keerab sees alati enne reisi, aga no ma räägin, et reisiärevust ei olnud üldse  🙂

Lennuk viis meid Soomes Saksamaale. Millegipärast olime mõlemad täiesti veendunud, et lend sinna on vaevalt tunnike. Lennuki peal selgus aga, et 2,5 tundi. Ei tea, kust me selle tunni võtsime. Õnneks olid järgmise lennu piletid ikka ajavaruga võetud ja mingeid probleeme järgmisele lennule jõudmisega ei olnud. Kuna Krenile hetkel veel eraldi istekohta ostma ei pea (järgmine aasta juba peab), siis loodame alati, et ehk veab meil niisama ja saame kuidagi nii istuda, et Kren saab ka oma tooli. Seekord läks jälle õnneks ja Kren sai lausa mitmel toolil istuda (või pigem ronida  😛  ) Kuigi äratus oli varajane, ei tahtnud ta magamisest midagi kuulda. Vahetult enne maandumist otsustas aga siiski, et ta nüüd ikkagi tahab magada. Kui eelmine aasta võtsime käru igas vahepeatuses välja, siis see aasta otsustasime seda mitte teha, kuna nii palju oli jamamist, et see üles leida ja kätte saada. Lootsime, et suur poiss kõnnib juba ise ja pole seda käru vajagi… Ja nüüd jäi see suur poiss magama nagu nott ja ja meil oli 12 kilo lisaraskust, mida tassima pidi  🙂

USA lennule minnes pidi pikas järjekorras ootama ja suht aeglaselt venis see rida. Tekkis ka mingi segadus meie nimedega, see tädi vist vaatas, et me oleme kõik Karelid või midagi taolist  😀  K-tähed nime alguses ajasid teda segadusse  😛

USA lennukil panime omale kohad kolmesesse ritta ja lootsime, et üks neist jääb vabaks. 10 tundi Kreni süles hoida oleks olnud…. No mitte eriti tore variant  🙂  Seega ootasime kui hingeõnnistust sõnu “boarding completed” ja saime vaikselt oma kohtadel rõõmutantsu teha, jess, vedas, ei tulnudki kedagi. Seadsime ennast mõnusalt sisse ja läksimegi lendu…

Lend läks üllatavalt kiiresti. Olime ennast ikka palju hullemaks ette valmistanud. Kren vaatas rahulikult multikaid, turnis niisama ringi, vaatas aknast välja, mängis oma autoga ja mõned korrad jalutas vahekäigus ringi. Jorises suhteliselt vähe, siis, kui ei lubatud vajutada nuppe, mida ta tahtis või kui pidi turvavööga kinni olema. See viimane oligi tema jaoks kõige hullem asi üldse, ta tahtis ikka emme süles olla ja issi süles olla ja püsti olla ja pikali olla ja…. igatahes ükskõik mida muud peale turvavööga kinni olemise. Kaamera oli mul üles ära pandud ja sellepärast tegin ainult mõne pildi telefoniga.

Vaatasime kõik koos filme
Natukene veel…

Kui lennukist väljusime, hakkasid pihta hullud järjekorrad. Igal pool pidi aina ülipikas järjekorras seisma ja ootama-ootama-ootama. Krenile see ilmselgelt väga ei meeldinud. Kui alguses oli ta nõus ise seisma, siis üsna kohe tahtis sülle saada. Süles hakkas ta suure igavuse üles näitamiseks suuga plöristama  😀  No teate küll, nii, et teed suuga häält ja siis tõmbad näpuga üle huulte plönnplönnplönn. Alguses oli naljakas ja teised ka ümberringi naersid, a no üsna ruttu enam polnud  🙂  Kren muidugi ei tahtnud keelamisest midagi kuulda ja arvas, et hää küll, kui nii ei või teha, siis ta hoopis kisab. No las ta siis plärises… Õnneks saime varsti ta tähelepanu eemale juhtida telekatest tulevate õppefilmidega, kus kutsusid näidata. Siis ta hakkas hoopis haukuma…

Suhteliselt pikalt läks kõigil seal passikontrollis aega ja Kren muutus aina närvilisemaks. Lõpuks jõudis meie kord ka pärale. Kontrolliti passe ja mingeid tollipabereid, mis lennukis pidime ära täitma ning küsiti küsimusi. Miks me siin oleme; kuidas nii kaua saame olla; kas tööl ei pea käima; kuidas töölt ära lasti; vanemapuhkusel, mis see veel on; kuidas Karel seal saab olla; kus me ööbime; kas meil ikka nii palju raha on, et saame hotellides ööbida… Vist ei küsinud rohkem midagi  🙂  Võeti näpujäljed ja tehti pilti ka. Kren hakkas vaikselt pillima…

Siis liikusime edasi pagasilintide juurde. Seal läheb alati kaua aega ja meil on mingi needus ka peal, meie asjad tulevad pea alati viimastena  😛  Krenile valmistasid muidugi paigalseismine ja ootamine ületamatuid raskusi ja jalutasi temaga ringi. Ta leidis pagasikärud ja läks sinna otsa istuma. Soomes tegi ta lennujaamas sama asja ja ma väga mingit ohtu ei näinud, nii et lasin ronida… Ei tea siis millele või kellele ta seal istumisega kahju võis põhjustada, aga üks naine tuli meie juurde ja ütles, et ei tohi seal olla. Okei siis. Tõstsin Kreni maha ja siis hakkas pihta. Röökimine nimelt. Ta kisas ja kisas ja kisas. Tahtis nende kärude juurde tagasi minna, aga ma ju ei saanud lasta. Ta röökis, karjus, kisendas, püherdas maas, vehkis käte ja jalgadega, polnud rahul ei kärus, maas ega süles. Ei tahtnud kommi ega püreed, küpsist, juua, ühesõnaga ükskõik mida, mis meil kotis oli. Ta oli pöörane, segane, täiesti hullumeelne. Ta on varemgi näiteks maas püherdanud ja kisanud, aga tavaliselt läheb ruttu üle. Seekord ei aidanud mitte ükski asi, mitte ükski… Ma mõtlesin ise, et lähen ka hulluks kohe. Jõudsin Karelile öelda, et ma hakkan ka nutma, kui juba pisarad hakkasidki voolama. Kui kohvri ja käru kätte saime, liikusime edasi järgmisesse kontrolli, kuhu pidi need tollipaberid andma. See järjekord oli veelgi hiiglasikum kui eelmised. Kren muidugi röökis terve aja jätkuvalt nagu segane. Mõned üritasid talle nägusid teha ja lõbustada ka, aga mitte miski ei aidanud. Palusin mõttes, et meid ometi ette poole kutsutaks. Lõpuks kutsutigi meid eraldi kõrvalt ja saime sealt hullumajast minema. Kren jätkuvalt röökis… Aaaahhhhh…

Siis pidime minema järgmisesse järjekorda ehk taksot ootama. Lennujaamast välja astudes lõi kuum ja niiske pahvakas õhku näkku. Alati läheb meelest ära, kui kuum tegelikult on… Tais oli ka alguses täielik appikuikuumsiinon-šokk. Kren õnneks rahunes õues natuke maha. Kui olime taksojärjekorra ära oodanud, selgus, et me ei saagi takso peale minna, kui endal turvatooli kaasas ei ole  🙂  Suurepärane  😀  Juhatati teise kohta, et nende taksodel on laste toolid ja peame sinna minema…. No selge, läksime. Järjekorda seal polnud, aga autot pidime u 20 minutit ootama.
Ootamise ajal jalutas Karel Kreniga ringi, õnneks oli viimane suhteliselt rahulik. Minuga hakkas üks samuti autot ootav mees juttu ajama, küsis, kust me pärit oleme ja üllatus-üllatus, ta teadis Eestit päris hästi. Teadis täpselt, kus asub ja kui väike on jne… Positiivne. Küsis ka, kus kandis peatume ja soovitas ühte veeparki minna, kus Krennule pidi kindlasti väga meeldima 🙂
Varsti see auto tuligi. Arvake 3 korda, kas seal oli mingisugune turvatool  🙂  No ei… Öeldi lihtsalt, et võtke laps nii sülle, et ta oleks seljaga sõidusuunas. Kren kustus autos 1 sekundiga.

Siis jõudsime lõpuks hotelli. Tuba ei ole midagi erilist, aga vähemalt suur ja kahe suure voodiga  🙂  Asukoht on paari minuti kaugusel rannast ja sellega on kõik hästi. Kui lõpuks ise ka voodile maha istusime ja hakkasime mõtlema, mis kell siin on ja mis Eestis, siis selgus, et Eestis on kell juba üle südaöö. Ärkasime ju hommikul kell 4 ja Kren tegi päeva jooksul paar tunni-ajast uinakut. Huvitav küll, miks ta nii pööraselt küll käitus  🙂

Kren jäigi magama. Üritasime teda äratada igasuguste nippidega, et ta ei jääks kell 5 ööunne, aga see ei olnud võimalik. Ta lihsalt magas  🙂  Meil olid aga kõhud tühjad, nii et pidime ikka väljas käima. Panime talle lühikesed riided selga, tõstsime kärru ümber, jalutasime kärarikastel tänavatel – teda ei kõigutanud miski. Ta ainult magas  🙂 Jalutasime ka korra rannas. Vesi oli päris soe 🙂 Karel tahtis endale feissbuuki pilti  😀 Kaamerat kaasa ei võtnud, nii et tegin telefoniga.

Pärast söömist vajusime ise ka üsna kohe magama. Siinse aja järgi kell 7 õhtul. Lootsime, et ehk Kren väga vara ei ärkaks.

Hommik. Kren ärkas… Väljas on kahtlaselt pime. Kell oli 4  🙂  Mõnus… Tais saime ajavahe kohe ilusasti paika, siin läheb keerulisemaks. Tulime siis üles. Kella 6 ajal otsustasime välja jalutama minna. Suhteliselt pime oli, aga oligi põnev linna teistmoodi näha… Eile õhtul oli igal pool selline melu, rahvast oli tänavatel tohutult, nii et ei mahtunud möödagi minema. Nüüd oli kõik tühi ja vaikne. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas inimesi tänavatele tulema. Palju oli rannas jooksjaid ja muid sportlasi, igal pool hakati vaikselt koristama. Igal tänavanurgal keegi pesi, pühkis või nühkis midagi. Meie käisime rannas istumas. Kren nägi ka ranna ära, eile õhtul magas selle ju maha 🙂 Klõpsisin telefoniga mõne pildi ka.

Tagasi hotelli poole kõndides suutsime õigest tänavaotsast mööda jalutada ja avastasime seda alles tükk aega hiljem. Nii nägime natuke ümbrust ka. Täna läheme ilmselt veel ringi jalutama ja üritame mõne poe leida. Hetkel tundub, et toidupoode siin vist ei olegi  😀  Ja rannas võiks ka käia… Mitte ainult varbaid sisse pistmas.

Esimesed päevad on reisidel alati nii rasked. Aga vaikselt võtab kõik rõõmsamaid värve  🙂  Ilus ja mõnus ja soe… Sellepärast me siia ju tulimegi.