Esimesed päevad South Beachil

Esimesed päevad siin kõige esimeses hotellis on kohe läbi (täna lõuna ajal peame lahkuma) ja mõtlesin, et paneks paari lausega kirja ka muljed esimestest päevadest.

Üks suurimaid märksõnasid meie jaoks on uni. Kuidagi liiga raske on ajavahega hakkama saada. No tegelikult läheb juba paremaks küll vaikselt, iga päev saame juba tunnikese hiljem Kreni magama ja seega tund hiljem ärgata  🙂  Praegu on kell pool 7 ja ta polegi veel ärganud, mul läks varem uni ära. Aga päeval ei saa me keegi ilma lõunauneta hakkama ja õhtul vajume hiljemalt kell 8 ära. (Kren ärkaski, sõnusin vist ära  😛  )

Teine märksõna on ilmselgelt rand. Seal oleme me päris palju aega veetnud ja no oleks imelik ka, kui me South Beachil olles seda teinud ei oleks  🙂  Lisaks ujumisele, päikse käes lösutamisele ja liivaga mängimisele oleme palju ka jalutanud. Rannajoon on siin hästi pikk, nii et annab ikka mõnuga jalutada. Kuna oleme hommikuti nii vara üles tulnud, on just hommikud need ajad olnud, kui oleme need rannajalutuskäigud ette võtnud. Siis ei ole veel nii kuum ja nii kihvt on vaadata, kuidas päike tõuseb ja linn vaikselt ärkab…
Vesi on siin soe, väga-väga soe. Meile tundub, et isegi soojem, kui Tais. Pole sellist lõdisemist üldse, kui vette minna… Ainuke asi, mis mulle ja Krennule ei meeldi, on lained ja need on siin siiani päris suured olnud. Kren ei julge väga lähedalegi minna, see lainekohin juba hirmutab teda. Vahel mõne nipiga saab meelitada, näiteks pannes midagi põnevat lainepiirini vms  🙂  Siis ikka läheb, aga tuleb muidugi kiirelt tagasi ka. Ma ise tunnen samuti mingit laine-kartust või siis pigem aukartust, ma ei teagi. Mulle ei meeldi, kuidas need kaasa veavad ja ise ei saa selle vastu midagi teha  😛  Karel on aga hoopis teisest puust ja ta jumaldab laineid, mida suuremad on, seda parem. Nii ta aina ulbib seal lainetes ja mõnuleb. Esimesel päeval jooksis vahepeal paar korda lainetest meie juurde, et öelda, kui väga ta oma elu armastab  😀

Jalutanud oleme muul ajal ka, eriti õhtuti, kui Kren juba magab… Hea rahulik, püsib kenasti vankris ja me saame nii pikalt edasi minna, kui aga hetkel soovi on. Nii me täpselt teinud olemegi ja päris hästi kujutame juba ümbruskonda ette ja mis kus asub. Kahju, et me täna siit minema läheme ja peame uues kohas jälle otsast alustama  😀  Või siis just huvitav  😛

Päris mitme jalutuskäigu eesmärgiks on olnud leida poode. Ma olen poehaige (nagu enamus eestlastest vist) ja nii imelik on, kui ei saa minna normaalse kaubavalikuga poodi. Mingid väiksed poekesed leidsime juba esimesel päeval siit paar tänavavahet edasi ka, aga no ma ei taha süüa röstsaia ja kartulikrõpsu ja tuunikalakonservi… Sellised need valikud pisikestes poodides tavaliselt on. Lisaks söögile oli meil veel mitu põhjust mõni pood üles leida – Krenil oli ujumispükse vaja ja Karelil plätusid… Lisaks oli meil veel vaja USA adaptereid, et saaks arvuteid, telefone jms laadida, meie omadega need pistikud ju ei ühti… Räigelt vastu pükse oleme ka saanud  🙂  Näiteks selle sama adapteriga. Kui lõpuks ühe elektroonikapoe leidsime, siis seal oli täpselt 1 adapter ja maksis 30 dollarit. Tundus jõhker hind, aga no vaja ju oli. Pikkadel jalutuskäikudel leidsime ka suuri poode ja sealt oleks selle vidina 5 dollariga saanud… Ja veel poole asjalikuma. Vett ostsime ka siit meie hotelli alt poest (kus müüaksegi vett, kartulikrõpsu ja rannariideid) 5 dollarit pudel. Paar tänavavahet edasi saab vee kätte 1.60ga  🙂  Jnejne. Eks see on ikka teada värk, et ranna- ja turismipiirkonnas on hinnad mitmekordsed, aga kui parasjagu janu on ja mujalt ei oska osta, siis ei saa ju midagi parata. Eks me vaikselt õpime ja saame kogemusi juurde, kust mida osta tasub  🙂

Üldiselt oleme suhteliselt hästi sisse elanud juba vist, saame juba aru, kuidas siin asjad käivad ja toimivad. Kui Londonis käisime, tekitas segadust see, et keegi ei jälginud teest üleminekul foore. Me olime nagu ainukesed lollid, kes rohelist tuld ootasid ja üldse ei saanud aru, miks keegi teine nii ei tee… Siin on täpselt sama asi. Mõtlesime juba vahepeal, et äkki me mõistame foore valesti ja siin on asjad teistpidi  😀  Aga ei, siiski mitte, lihtsalt siin tehaksegi nii. Üldiselt me ikka ootame lubavat tuld (mis siin tegelikult polegi roheline vaid hoopis valge), aga kui pea ühtegi autot ei tule ja teised muudkui üle tee sibavad, siis ikka läheme ka. Eestis ei tee me seda kunagi  😛

Täna liigume 8 miili edasi teise hotelli. Pole veel päris kindel, kuidas me sinna saame. Taksodega me ju sõita ei saa, kui turvatooli pole  😀  Jala minekuks on tee liiga pikk, eriti mitme suure kohvriga. Karel pidi ühistranspordi võimalusi ka uurima… Eks siis paistab. Küll kuidagi ikka saab  😛  Õnneks on meil paari päeva pärast juba auto renditud ja selliste asjade pärast enam pead vaevama ei pea. Siis hakkame mõtlema, kuidas autoga liikluses hakkama saada…