Lõpuks. Ometi. Kohal.

Kuidagi hullult ruttu jõudis see meie selleaastane reis pärale. Asjade pakkimisele ei jõudnud varem mõtlemagi hakata, reisiärevus ei jõudnud tekkida… Lihtsalt järsku oli see hetk käes, et me nüüd homme hakkamegi minema  🙂  Pakkisime kiirelt kohvrisse mõned riided ja hunniku mänguasju Krenile (et lennud vastu pidada) ja tulimegi… Isegi siis, kui Miami juba väga lähedal oli, ei olnud tunnet, et nüüd kohe olemegi Ameerikas. Alles paar aastat tagasi ei oleks ma julgenud unistadagi, et ma kunagi sellisesse kohta jõuda võiksin…

Meie reis sai alguse pühapäeval, kui tulime laevaga Soome. Kuigi seal sai vabalt ringi liikuda, Kren sai mängutoas hullata ja laval toimus ka mingi spessial lasteshow, oli see sõit nii tüütu ja igav ja pikk, kuigi kestis vaid 2,5 tundi. Hirmuga mõtlesime, et mis siis veel homme saab, kuidas me selle täispika lennupäevaga hakkama saame. Üllataval kombel läksid aga lennusõidud kuidagi palju kergemalt ja kiiremini, ma ei tea, kuidas see võimalik on. Krenile meeldis ka lennukiga palju rohkem sõita. Seda ma ka ei tea, kuidas see võimalik on  🙂

Soomes tuli meile laeva vastu Kareli tädi ja kui temaga koos olime veidi aega veetnud, tuli minu onu ja viis meid enda juurde ööbima. Üsna kohe läksimegi magama ära, sest järgmisel hommikul oli kell 4 juba äratus ja aeg lennukile minna. Üllataval kombel saime kõik täiesti normaalselt magada, tavaliselt ikka keerab sees alati enne reisi, aga no ma räägin, et reisiärevust ei olnud üldse  🙂

Lennuk viis meid Soomes Saksamaale. Millegipärast olime mõlemad täiesti veendunud, et lend sinna on vaevalt tunnike. Lennuki peal selgus aga, et 2,5 tundi. Ei tea, kust me selle tunni võtsime. Õnneks olid järgmise lennu piletid ikka ajavaruga võetud ja mingeid probleeme järgmisele lennule jõudmisega ei olnud. Kuna Krenile hetkel veel eraldi istekohta ostma ei pea (järgmine aasta juba peab), siis loodame alati, et ehk veab meil niisama ja saame kuidagi nii istuda, et Kren saab ka oma tooli. Seekord läks jälle õnneks ja Kren sai lausa mitmel toolil istuda (või pigem ronida  😛  ) Kuigi äratus oli varajane, ei tahtnud ta magamisest midagi kuulda. Vahetult enne maandumist otsustas aga siiski, et ta nüüd ikkagi tahab magada. Kui eelmine aasta võtsime käru igas vahepeatuses välja, siis see aasta otsustasime seda mitte teha, kuna nii palju oli jamamist, et see üles leida ja kätte saada. Lootsime, et suur poiss kõnnib juba ise ja pole seda käru vajagi… Ja nüüd jäi see suur poiss magama nagu nott ja ja meil oli 12 kilo lisaraskust, mida tassima pidi  🙂

USA lennule minnes pidi pikas järjekorras ootama ja suht aeglaselt venis see rida. Tekkis ka mingi segadus meie nimedega, see tädi vist vaatas, et me oleme kõik Karelid või midagi taolist  😀  K-tähed nime alguses ajasid teda segadusse  😛

USA lennukil panime omale kohad kolmesesse ritta ja lootsime, et üks neist jääb vabaks. 10 tundi Kreni süles hoida oleks olnud…. No mitte eriti tore variant  🙂  Seega ootasime kui hingeõnnistust sõnu “boarding completed” ja saime vaikselt oma kohtadel rõõmutantsu teha, jess, vedas, ei tulnudki kedagi. Seadsime ennast mõnusalt sisse ja läksimegi lendu…

Lend läks üllatavalt kiiresti. Olime ennast ikka palju hullemaks ette valmistanud. Kren vaatas rahulikult multikaid, turnis niisama ringi, vaatas aknast välja, mängis oma autoga ja mõned korrad jalutas vahekäigus ringi. Jorises suhteliselt vähe, siis, kui ei lubatud vajutada nuppe, mida ta tahtis või kui pidi turvavööga kinni olema. See viimane oligi tema jaoks kõige hullem asi üldse, ta tahtis ikka emme süles olla ja issi süles olla ja püsti olla ja pikali olla ja…. igatahes ükskõik mida muud peale turvavööga kinni olemise. Kaamera oli mul üles ära pandud ja sellepärast tegin ainult mõne pildi telefoniga.

Vaatasime kõik koos filme
Natukene veel…

Kui lennukist väljusime, hakkasid pihta hullud järjekorrad. Igal pool pidi aina ülipikas järjekorras seisma ja ootama-ootama-ootama. Krenile see ilmselgelt väga ei meeldinud. Kui alguses oli ta nõus ise seisma, siis üsna kohe tahtis sülle saada. Süles hakkas ta suure igavuse üles näitamiseks suuga plöristama  😀  No teate küll, nii, et teed suuga häält ja siis tõmbad näpuga üle huulte plönnplönnplönn. Alguses oli naljakas ja teised ka ümberringi naersid, a no üsna ruttu enam polnud  🙂  Kren muidugi ei tahtnud keelamisest midagi kuulda ja arvas, et hää küll, kui nii ei või teha, siis ta hoopis kisab. No las ta siis plärises… Õnneks saime varsti ta tähelepanu eemale juhtida telekatest tulevate õppefilmidega, kus kutsusid näidata. Siis ta hakkas hoopis haukuma…

Suhteliselt pikalt läks kõigil seal passikontrollis aega ja Kren muutus aina närvilisemaks. Lõpuks jõudis meie kord ka pärale. Kontrolliti passe ja mingeid tollipabereid, mis lennukis pidime ära täitma ning küsiti küsimusi. Miks me siin oleme; kuidas nii kaua saame olla; kas tööl ei pea käima; kuidas töölt ära lasti; vanemapuhkusel, mis see veel on; kuidas Karel seal saab olla; kus me ööbime; kas meil ikka nii palju raha on, et saame hotellides ööbida… Vist ei küsinud rohkem midagi  🙂  Võeti näpujäljed ja tehti pilti ka. Kren hakkas vaikselt pillima…

Siis liikusime edasi pagasilintide juurde. Seal läheb alati kaua aega ja meil on mingi needus ka peal, meie asjad tulevad pea alati viimastena  😛  Krenile valmistasid muidugi paigalseismine ja ootamine ületamatuid raskusi ja jalutasi temaga ringi. Ta leidis pagasikärud ja läks sinna otsa istuma. Soomes tegi ta lennujaamas sama asja ja ma väga mingit ohtu ei näinud, nii et lasin ronida… Ei tea siis millele või kellele ta seal istumisega kahju võis põhjustada, aga üks naine tuli meie juurde ja ütles, et ei tohi seal olla. Okei siis. Tõstsin Kreni maha ja siis hakkas pihta. Röökimine nimelt. Ta kisas ja kisas ja kisas. Tahtis nende kärude juurde tagasi minna, aga ma ju ei saanud lasta. Ta röökis, karjus, kisendas, püherdas maas, vehkis käte ja jalgadega, polnud rahul ei kärus, maas ega süles. Ei tahtnud kommi ega püreed, küpsist, juua, ühesõnaga ükskõik mida, mis meil kotis oli. Ta oli pöörane, segane, täiesti hullumeelne. Ta on varemgi näiteks maas püherdanud ja kisanud, aga tavaliselt läheb ruttu üle. Seekord ei aidanud mitte ükski asi, mitte ükski… Ma mõtlesin ise, et lähen ka hulluks kohe. Jõudsin Karelile öelda, et ma hakkan ka nutma, kui juba pisarad hakkasidki voolama. Kui kohvri ja käru kätte saime, liikusime edasi järgmisesse kontrolli, kuhu pidi need tollipaberid andma. See järjekord oli veelgi hiiglasikum kui eelmised. Kren muidugi röökis terve aja jätkuvalt nagu segane. Mõned üritasid talle nägusid teha ja lõbustada ka, aga mitte miski ei aidanud. Palusin mõttes, et meid ometi ette poole kutsutaks. Lõpuks kutsutigi meid eraldi kõrvalt ja saime sealt hullumajast minema. Kren jätkuvalt röökis… Aaaahhhhh…

Siis pidime minema järgmisesse järjekorda ehk taksot ootama. Lennujaamast välja astudes lõi kuum ja niiske pahvakas õhku näkku. Alati läheb meelest ära, kui kuum tegelikult on… Tais oli ka alguses täielik appikuikuumsiinon-šokk. Kren õnneks rahunes õues natuke maha. Kui olime taksojärjekorra ära oodanud, selgus, et me ei saagi takso peale minna, kui endal turvatooli kaasas ei ole  🙂  Suurepärane  😀  Juhatati teise kohta, et nende taksodel on laste toolid ja peame sinna minema…. No selge, läksime. Järjekorda seal polnud, aga autot pidime u 20 minutit ootama.
Ootamise ajal jalutas Karel Kreniga ringi, õnneks oli viimane suhteliselt rahulik. Minuga hakkas üks samuti autot ootav mees juttu ajama, küsis, kust me pärit oleme ja üllatus-üllatus, ta teadis Eestit päris hästi. Teadis täpselt, kus asub ja kui väike on jne… Positiivne. Küsis ka, kus kandis peatume ja soovitas ühte veeparki minna, kus Krennule pidi kindlasti väga meeldima 🙂
Varsti see auto tuligi. Arvake 3 korda, kas seal oli mingisugune turvatool  🙂  No ei… Öeldi lihtsalt, et võtke laps nii sülle, et ta oleks seljaga sõidusuunas. Kren kustus autos 1 sekundiga.

Siis jõudsime lõpuks hotelli. Tuba ei ole midagi erilist, aga vähemalt suur ja kahe suure voodiga  🙂  Asukoht on paari minuti kaugusel rannast ja sellega on kõik hästi. Kui lõpuks ise ka voodile maha istusime ja hakkasime mõtlema, mis kell siin on ja mis Eestis, siis selgus, et Eestis on kell juba üle südaöö. Ärkasime ju hommikul kell 4 ja Kren tegi päeva jooksul paar tunni-ajast uinakut. Huvitav küll, miks ta nii pööraselt küll käitus  🙂

Kren jäigi magama. Üritasime teda äratada igasuguste nippidega, et ta ei jääks kell 5 ööunne, aga see ei olnud võimalik. Ta lihsalt magas  🙂  Meil olid aga kõhud tühjad, nii et pidime ikka väljas käima. Panime talle lühikesed riided selga, tõstsime kärru ümber, jalutasime kärarikastel tänavatel – teda ei kõigutanud miski. Ta ainult magas  🙂 Jalutasime ka korra rannas. Vesi oli päris soe 🙂 Karel tahtis endale feissbuuki pilti  😀 Kaamerat kaasa ei võtnud, nii et tegin telefoniga.

Pärast söömist vajusime ise ka üsna kohe magama. Siinse aja järgi kell 7 õhtul. Lootsime, et ehk Kren väga vara ei ärkaks.

Hommik. Kren ärkas… Väljas on kahtlaselt pime. Kell oli 4  🙂  Mõnus… Tais saime ajavahe kohe ilusasti paika, siin läheb keerulisemaks. Tulime siis üles. Kella 6 ajal otsustasime välja jalutama minna. Suhteliselt pime oli, aga oligi põnev linna teistmoodi näha… Eile õhtul oli igal pool selline melu, rahvast oli tänavatel tohutult, nii et ei mahtunud möödagi minema. Nüüd oli kõik tühi ja vaikne. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas inimesi tänavatele tulema. Palju oli rannas jooksjaid ja muid sportlasi, igal pool hakati vaikselt koristama. Igal tänavanurgal keegi pesi, pühkis või nühkis midagi. Meie käisime rannas istumas. Kren nägi ka ranna ära, eile õhtul magas selle ju maha 🙂 Klõpsisin telefoniga mõne pildi ka.

Tagasi hotelli poole kõndides suutsime õigest tänavaotsast mööda jalutada ja avastasime seda alles tükk aega hiljem. Nii nägime natuke ümbrust ka. Täna läheme ilmselt veel ringi jalutama ja üritame mõne poe leida. Hetkel tundub, et toidupoode siin vist ei olegi  😀  Ja rannas võiks ka käia… Mitte ainult varbaid sisse pistmas.

Esimesed päevad on reisidel alati nii rasked. Aga vaikselt võtab kõik rõõmsamaid värve  🙂  Ilus ja mõnus ja soe… Sellepärast me siia ju tulimegi.