Sunny Isle beach ja Miami tuur

Viimases postituses jäi asi lahtiseks, et kuidas me järgmisesse hotelli saame. Sellel hetkel uuris Karel ühistranspordi kohta ja selle variandi kasuks otsustasimegi. Õigesti tegime 🙂

Pakkisime kohvrid kokku ja asusime teele. Bussipeatus oli mõni tänavavahe edasi ja selle leidmisega ei olnud probleeme. Buss tuli üsna ruttu ja saime ilusasti peale. Kartsin veidi, et kuidas me kohvrite ja lapsekäruga peale saame, aga polnud mingit probleemi. Bussipiletid maksid vaid 2 dollarit, 4 siis kokku – taksoga oleks läinud vast pea 10 korda kallimaks, nii et päris hea kokkuhoid 🙂  Kui esimene hotell asus 8. tänaval, siis see uus 185. tänaval, nii et sõit oli päris pikk. Lausa nii pikk, et Kren suutis turnimisest ja naeratavatest tädidest nii ära väsida, et jäi meie üllatuseks lõunaunne 😀  Seda lihtsamini meil see pea tunniajane sõit läks 😛
Varasemalt linnas jalutades jäid meile silma busside ees olevad suured rauad. Mõistatasime mitmel korral, et mille jaoks need vajalikud peaksid olema… Bussiga sõites saime asjale selgust – sinna asetati jalgrattad. Kui bussi peale tulijal oli jalgratas kaasas, läks ta ja asetas lihtsalt oma jalgratta sinna raudade peale. Päris geniaalne ja lihtne võimalus, kuidas bussis ruumi kokku hoida 🙂
183. tänava peatuses tulime maha ja leidsime kohe hotelli üles. Tavaliselt on uues linnas ühistranspordi kasutamisega meil alati hull peavalu ja jõuame enne bussile-rongile minekut 5 korda tülli minna 😀  Aga seekord mitte, nii lihtsalt läkski. Me ei suutnud seda kuidagi uskuda…

Astusime rõõmsalt hotelli sisse ja ulatasime lehe oma broneeringuga. Üle leti oleva naise nägu läks aina tõsisemaks… Otsis ja soris oma paberites, aga kuidagi ei leinud. Neil ei olnud mingit paberit selle kohta, et meie sinna täna tulema peaks. Küsis nime mitu korda üle ja otsis ja otsis, aga ei midagi. Ütles, et käib korra ära. Noojah…
Kui tagasi tuli, siis näitas näpuga kuupäeva peale ja ütles, et täna ei ole ju veel reede. Mmmmmhhhhhhh? Mingil seletamatul põhjusel olime me hotelli broneerinud alates reedest, kuigi eelmisest kohast pidime juba neljapäeval ära tulema. Küsisime kurbade nägudega, et mis nüüd saab. Õnneks ei saanud midagi, tehti lihtsalt asi ümber ja meilt kasseeriti lisaraha. Tuba aga arusaadavatel põhjustel meile kohe pakkuda ei olnud, nii et pidime umbes tunnikese ringi jalutma, kuni tuba korda tehti. Polnud probleemi, peaasi, et öösel rannas ei pea magama 😀

Hotell on palju hotellim, kui eelmine hotell 😀  Ilus lause, eksole 😛 Eelmist hotelli võis vist pigem hosteliks nimetada, see siin on ikka suure uhke fuajee, basseini, restorani ja privaatrannaga.

Aga… mis on nendel piltidel valesti? Kus on rahvas?

See on täiesti kohutav, milline tuul siin on! Nii basseini ääres kui ka rannas. Seega on ujumiskohad täiesti tühjad… Lihtsalt ei ole võimalik seal tuule käes eriti kaua olla. Kui South beachil tegime pikki jalutuskäike, siis siin ei ole me eriti kaugele jõudnud. Kui ise veel jalutad ja kohati on see tuul ka isegi värskendav, siis Kren teeb mõned sammud ise ja siis küsib sülle. Ta lihtsalt ei jõua sellele tuulele kuidagi vastu seista.

Arvake ära, mis mõni minut pärast selle pildi tegemist juhtus. Jah, saime läbimärjaks 😀

Üks miinus on sellel kandil veel. Nimelt on siin väga igav… Kui South beachil käis elu ja melu, igalt poolt kostusid muusika, hääled, igal tänavanurgal toimus midagi, siis siin on vaikus. Selliseid tänavavõrgustikke siin üldse pole, et lähed ja keerad nüüd ühest tänavast ja siis mõnest teisest ja vaatad niisama, kuhu välja jõuad. Siin on suur tee ja ühel pool on taevasse kõrguvad hotellid ja teisel pool mõned poed ja söögikohad. See on täiesti selline piirkond, et lesid rannas või basseini ääres ja võtad lihtsalt päikest. Ja nüüd pole isegi seda võimalust! 😀  Tuul on nii tugev ja lained nii suured, et me pole nende päevade jooksul ühtegi vees olevat inimest näinud. Täna lehvisid ka punased lipud ja väljas olid hoiatavad sildid, et lained võivad kaasa viia…

Kuna siin suurt midagi teha pole, siis otsustasime väikesele ekskursioonile minna. Fuajees on lett, kus pakutakse igasuguseid erinevaid lõbustusi ja otsustsime Miamit tutvustava tuuri kasuks. Eile siis käisimegi 🙂

9.15 sõitis hotelli ette pisike must buss. Millegipärast ootasime midagi suuremat ja uhkemat 😛  Buss tegi palju peatuseid ja korjas hotellide juurest rahvast kokku ja nii meie pisike reis algaski.

Peamiselt tiirutasime downtownis ehk Miami kesklinnas, kus nägime tervet hunnikut suuri hooneid 😀  ja South beachil, millega olime niivõrd-kuivõrd juba tuttavad. Bussijuht rääkis aina, kui palju mõni korter mõnes majas maksab või kui palju mõni öö mõnes hotellis maksab jne… Vahepeal aeglustas bussi ja näitas, et siin filmiti näiteks Kiireid ja vihaseid ja siin CSI Miamit jne. Siis kõik muidugi hullusid ja klõpsutasid läbi bussiakna telefonidega pilte 😀  Me ei teinud bussis ühtegi pilti.
Esimese peatuse tegime Little Havanas ehk Kuuba linnaosas. Seal lasti meid pooleks tunniks bussi pealt maha ja võisime ise natuke ringi vaadata. Enne peatust sõitsime nii paljudest ilusatest poekestest ja söögikohtadest mööda, aga kahjuks peatusime MacDonaldsi kõrval… Ja poole tunniga me eriti palju näha ei jõudnud. Aga veidi siiski 🙂

Nii, kui bussist maha astusime, sattusime kohe ühe abielupaari lauakese juurde. Nad valmistasid palmilehtedest lillekesi ja jagasid neid kõigile. Meid peatati kohe, sest Kren oli lihtsalt nii armas ja see naine tahtis nii väga talle palmilehest kala meisterdada. No ikka võib. Mulle kingiti lill. Kui ta natuke Kreniga mänginud oli, siis ulatas ta kala Krenile ja ütles, et kui me nii lahked oleme, siis äkki me annetaks nende kirikule nüüd natuke raha. Hehehe, no muidugi 😀  Aga tegelikult olid tõesti toredad inimesed ja eks me siis ikka natuke andsime 🙂

Üks Little Havana sigarivabrikutest. Tahtsin küll, et Karel ostaks ja prooviks, aga ta ei võtnud vedu 😛

Sealt edasi sõitsime sadamasse, et teha paadireis ja vaadata linna hoopis teise külje pealt. Jõudsime sinna umbes tunniajase ajavaruga ja saime seal ringi jalutada ja lõunat süüa. Seda me siis ka tegime 😛

Meie laev

 

Põhilise aja otsisime pangaautomaati ja wc-d, nii et tund läks liigagi kiirelt. Ja juba läksimegi laevale…

Vaatasime küll linna ja tutvustati kõike, mis parasjagu kuskilt paistis, aga põhirõhk sellel reisil oli pandud millelegi muule. Star Islandile – saarele, kus elavad rikkad ja kuulsad. Ja meist said paparatsod.. 😀

Paistab kaugelt koos Gloria Estefani majaga

Need summad, millest giid rääkis, olid uskumatud. Nii palju miljoneid, et silme eest läks kirjuks ja meelde ei jäänud midagi 😀  Ka nende kuulsuste hulk, kes seal elavad või kunagi on elanud, oli päris suur. Mõned valikud siia ka, kes mul meelde jäid 😛

Selles majas elas Elizabeth Taylor. Giid rääkis, et vanasti, kui nad sealt mööda sõitsid ja ta aias oli, siis ta lehvitas neile 🙂
Üks uhkemaid ja suuremaid maju, mille ees olevad palmid maksid igaüks juba tuhandeid dollareid. Omanikuks arst, kes on seotud Viagra leiutamisega 😛
Julio Iglesiase maja
Kunagi Al Capone-le kuulunud maja valvurite maja
Vabu platse on ka veel saadaval, kui kellelgi huvi tekkis 😀 Karel mäletas, et üks lapike maksis vist 7 miljonit dollarit

Läbi käisid veel nimed Sylvester Stallone, Shaquille O’Neal, Shakira, Vanilla Ice, Puff Daddy ja kes kõik veel… Iseasi, kui palju selles kõiges tõtt oli 😀  Aga põnev ikka 😉

Laevalt tagasi tulles pidid meil bussid vastas olema. Mida aga ei olnud, olid bussid… Kõik olid sellest segadusest veidi häiritud ja ootasime seal treppidel istudes neid busse tükk aega. Lõpuks nad siis tulid. Kõik läksid kiirelt peale, aga millegipärast buss sõitma ei hakanud. Mõtlesime, et äkki on keegi puudu ja bussijuht läks otsima või midagi sellist… Tüki aja pärast tuli aga bussijuht ühest söögikohast karbiga välja, ju siis käis endale õhtusööki ostmas. Päris vahva käitumine, päris suur ports jootraha jäi tal küll nüüd saamata, vähemalt meie ei andnud küll midagi 😀

 

Homme on viimane päev selles hotellis ja ülehomme saame ka auto. Kuhu me täpselt edasi läheme ja millisesse hotelli, pole veel aimugi. Peaks vist otsima hakkama 😛