Vahepealsed seiklused alligaatoritega ja ilma

Veidi pikem vahe on kirjutamisesse sisse jäänud ja juba vaikselt hakkavad pisiasjad meelest minema. Enne küsisin Karelilt, et mis kohtades me peatunud olemegi ja tal tuli ainult paar tükki meelde 😀 Sama siin. Pidin kaardi pealt üle vaatama linnade nimed ja täpsemalt meelde tuletama, mis kus asus. Seega viimane aeg ennast kokku võtta ja jälle natuke kirjutada 😛

Oleme kõike hästi vabalt võtnud. Nii meil oligi kohe alguses plaanis ja nii ongi täpselt läinud. Kindel oli ainult see, et tänaseks (reedeks) on vaja jõuda Orlandosse, sest autorent saab otsa 😀 Muu oli aga meie vaba valik, kus täpselt peatume, kui kaua ja kui pikalt viitsime autoga edasi vurada. Seega pidime läbima u 500 miili ja seda vist 10 päevaga. Tegime nii, et valisime kaardi pealt suvaliselt mõne koha välja, mis umbes trajektoorile peaks jääma ja ööbisime seal kas ühe või kaks ööd. Ühe ööbimisega peatused olid suhteliselt mõttetud – pärast mitmetunnist teekonda autoga ei viitsinud me sel päeval enam mitte midagi teha ega kuhugi uudistama minna. Tavaliselt olid kõhud päris tühjad ja siis kulus tund-paar söögikoha otsimisele ja söömisele ja siis peaaegu oligi juba õhtu käes. Ja järgmisel päeval pidime juba edasi sõitma… Seega seda ühe öö peatumist tegimegi vist ainult ühe korra, selgus kohe, et mõttetu ja ümbruskond jääb avastamata.
Paar päeva tagasi jõudsime Orlandosse ja seda nii, et ei pidanud kordagi väga pikalt sõitma. Seega ei jõudnud autoistme maitset suhu tekkida (nagu meie Euroopa tripil juhtus) ja saabusime rõõmsate ja õnnelikena minu unistuste linna Orlandosse 😛 Miks unistuste linn, sellest varsti lähemalt… Ja kõigest muust ka järjekorras.

Üks koht, kuhu kindlasti minna tahtsime, oli Everglades National Park. See on üks hiiglasuur rahvuspark. Seal kasvab üle tuhande erineva taimeliigi, üle 300 linnuliigi ja ma isegi ei mäleta, kui palju seal erinevaid loomi oli. Peamiseks kiskjaks on selles tohutus soos alligaator ja just alligaatorite pärast me sinna läksimegi. Reisi planeerides leidsime vahvad retked, mille käigus saab näha alligaatorite elupaiku ja neile suhteliselt lähedale minna. Natuke hirmus, aga samas äge ka 😛
Kui Evergladesi poole sõitma hakata, leidub neid erinevaid alligaatoriuudistamisretkede pakkujaid ikka kümnete kaupa. Meil ei olnud aimugi, millist eelistada. Küsisime hotellist, et kuhu võiks minna ja see naine seal ütles, et ausalt öeldes väga vahet pole, eks nad on kõik enam-vähem samasugused 😀 Me tegime siis otsuse nii, et vaatasime, millises kohas kupongiga kõige suuremat allahindlust saab ja läksime sinna 😀 Ameerika on ju täielik kupongimaa, igas hotellis on seinaäärsed kupongiriiuleid täis ja sealt võib leida mida iganes. Söögikohas teine pitsa tasuta, juukselõikuselt -10 dollarit, autovaruosade ostmisel -10% jne jne 😀 Evergladesi kandis olid muidugi kõik voldikud nende tuuride kuponge täis, nii et võta, millist tahad. Pea kõik kohad pakkusid hinnaalandust 1-2 dollarit. See, mis me välja valisime, pakkus 20 dollarit. Päris suur vahe.
Koha peal selgus muidugi, et see kehtib ainult siis, kui osta terve nende pargi pilet, mitte ainult selle alligaatoriretke oma. Täishind oli üle 100 dollari 😛 Aga võtsime ikka siis kõik korraga, saime rohkem näha ja kuulda 😛

Sellise sõidukiga läksime alligaatoreid vaatama

Päris äge oli 🙂 See sama mees, kes pildil on, oli meile giidiks ja selle laeva juhiks. Uhh, kuidas ta kihutas seal vee peal, ikka üks külg ette ja teine külg ette. Vahepeal oli selline tunne, et varsti käime küll kummuli. Aga ei käinud ja tegelikult oli hästi vinge. Hullumeelselt kuum päev oli ka, umbes 35 kraadi, ja selline kimamine jahutas päris hästi. Eriti kui vett igast kaarest pritsis 😀

Päris tihti peatas ta sõiduki ja hakkas kisama (hästi kõva häälega mees oli) ja näpuga näitama, et vaadake, alligaator! No vaadake ometi, näete, seal, noh, vaadake, kamoon, näete või, no sealt paistab ju, no, nüüd näete? Me kõik vaatasime silmad punnis peas, aga ei näinud midagi 😀 Kuni siis lõpuks märkasime, et tõesti, kellegi silm paistab sealt põõsa varjust 😀

Noh, näete või? Kamoon, vaadake tähelepanelikumalt siis! 🙂
Siit on tegelt päris hästi näha, üsna lähedal olime 🙂

Selle kihutamise ajal lõi Krennul hinge kinni pidevalt, kui õhk vastu nägu vuhises. Karel hoidis tal siis kätt suu ees 🙂
Onu tegi meist pilti ka 🙂

Kui see osa läbi sai, liikusime edasi selle pargi nö loomaaiaosasse. See oli küll jama 🙂 Tõesti, üks kõige igavamaid loomaparke, kus me kunagi üldse käinud oleme. Suur osa puuridest olid tühjad ja me ei näinudki seal suurt mitte midagi. Leidsime koha, kus pisikeste alligaatoritega pilti saab teha ja ootasime seal põrgukuumuses ikka päris pikalt, aga kedagi ei tulnud ja nii jäi see pilt ka tegemata…

Uhh, hea, et neid seal nii palju polnud, kus me ringi sõitmas käisime 😀

Ning siis ootas meid ees kolmas osa sellest kohast. Läksime jälle ringi sõitma. Natuke kuivemasse kohta ja natuke teistsuguse masinaga 😛

Kui see esimene osa pühendus täielikult alligaatoritele, siis siin kuulsime tervest rahvuspargist lähemalt. Kes siin kõik elavad ja on kunagi elanud, ajaloost jne. Vaatasime, kus ja kuidas elasid Evergladesi indiaanlased ja saime teada, et need majakesed on selleks ööks meile broneeritud 😀 Hehehe, see maja nägi välja selline, et neli tokki olid maa sees püsti, katus peal ja keskel väike lavats, mille peal siis magati. Maja ees oli lõkkease, kus alati põles tuli. Kui see mingil põhjusel siiski kustus, pakiti asjad kokku ja liiguti edasi, kuna arvati, et sellel kohal on nüüd needus peal.
Kuna meil oli privaatekskursioon (selle hetkel ei olnud lihtsalt kedagi teist, kes oleksid meiega koos järjekorras oodanud, järgmisel reisil oli näiteks see masin täiesti rahvast täis), siis sõitsime rahulikus tempos, rääkisime ka muid jutte (näiteks lastest 😀 ) ja peatusime pikemalt just nende asjade juures, mis meile põnevad olid. Näiteks erinevad loomad 🙂 See naine, kes ekskursiooni tegi, oli hästi lahke ja sõbralik ja meelitas loomi igat pidi, et ma ikka pildistada saaks 😀

Kui see loomapargi osa vahele jätta, siis oli küll hästi kihvt päev meil ja nägime palju uut ja huvitavat.

 

Evergladesist sõitsime edasi Fort Myersisse. Ilma mingi kindla põhjuseta, lihtsalt mõtlesime, et vaatame, mida see linn pakub. Leidsime sealt ühe võrratult ägeda pargi 🙂 ja mis kõige parem, see oli täiesti tasuta! Hullumeelne, kui palju tegelikult reisil raha kulub…

Tegu oli Lakes Regional Pargiga ja see oli täpselt selline park, milline üks park olla võiks 🙂 Ideaalne koht, kus perega päev veeta. Pikad rajad, kus jalutada või jalgratastega sõita (neid sai laenutada ka, armsad tandemrattad olid), järved, mille peal paadiga sõita, laste mänguväljakud ja veeplatsid, söögi- ja piknikukohad jne jne. Me tõesti veetsime seal terve päeva ja kõigil oli tõeliselt tore.

Salapärased pargirajad

Sellise rongiga sai ka pargile tiiru peale teha. Päris äge 😀 Aga me ei viitsinud hiigelpikas järjekorras seista ja käisime jala kõik läbi.
Sellised sildid olid pargis üleval. Alligaatoreid ei tohi sööta, neid ei tohi segada ega neile läheneda. Karistuseks 500 dollarit rahatrahvi ja 60 päeva vanglas.
Lastele oli tõeliselt palju lõbustusi, suured mänguväljakud, kiiged, batuudid ja mida kõike veel.
Veeplatsid olid ka. Tõeline värskendus meeletult kuumal päeval (jälle oli üle 35 kraadi kindlasti). Kren oli alguses väga umbusklik ja ei julgenud ühelegi vett pritsivale asjale läheneda. Karel aina kirus, et see oli tema unistuste mängumaa, kui ta väike oli ja kuidas Kren saab selline pidur olla 😀
Lõpuks sai ka Kren oma kartusest jagu ja otsustas lõbutsema hakata 🙂 Hea meelega oleks ise ka mõne purskkaevu all end veidi värskendanud…
Kuna kohe-kohe tuleb Halloween, siis pargis oli ka päris mitu platsi, kus müüdi kõrvitsaid ja kus sai hääletada kõige ilusama (või siis hirmsama) hernehirmutise poolt 😀

 

 

Kuna me polnud tükk aega randa saanud, siis otsustasime järgmise hotelli võtta mõne ranna lähedale. Peatusime Sarasotas. Muid lõbustusi ei hakanudki üldse seal olemise ajal otsima ja veetsime aega rannas.

Imeilusad rannad olid seal kandis küll… Liiv oli imepeenike, pehme ja võiks öelda, et isegi selline sametine.
Vesi oli kahjuks jahe, aga polnud hullu. Ilm oli jälle megakuum ja jahe vesi kulus ära küll 🙂

Need valged täpikesed on kajakad. Neid oli seal lausa hirmutavalt palju. Kui ujuma läksid, siis pidevalt panid sinu lähedalt viuhh! ja viuhh! vette, kalu püüdma.
Karpe oli seal veel rohkem kui kajakaid. Nii palju ja nii ilusaid… Paljud käisid väikeste ämbrikestega ringi ja otsisid ilusaid karpe. Me otsisime ka, päris põnev oli aaretejahti mängida. 🙂
Aaretejahist rääkides, siis sõitsime ka saarele nimega Treasure Island (Aarete saar), sest Karel luges netist, et sealsest rannast võib igasuguseid aardeid leida, näiteks haihambaid 😀 Selle pildi pealkiri pidi olema “äkki see on haihammas?” 😀

 

Ja nii me vaikselt Orlandosse välja jõudsimegi… Peatusime veel päris mitmes kohas ja hotellis, aga seal me midagi väga põnevat ei teinud, puhkasime reisiväsimust välja.

Niisiis, Orlando… Täielik Disney-maailm ehk siis minu unistustemaailm 😀 Mulle väga meeldivad muinasjutud ja Disney filmid, nii et Orlando on oma kümnete (Disney)teemaparkidega ideaalne koht, kus peatuda. Paraku mitte hetkel, sest tulime siia vaid korraks, juba homme lendame Californiasse. Aga Californiast tagasi tulles peatume jälle Orlandos ja siis juba pikemalt… Palju pikemalt. Ma ei imestaks, kui pea terve ülejäänud aja. Siin on lihtsalt nii palju teha ja vaadata.

Seega üheski Disney-pargis me veel ei käinud, aga natuke saime juba maitset suhu ikka. Nimelt käisime ühel õhtul Disney Boardwalkil jalutamas. See on nagu selline pisike külake vee ääres, kus on palju kohvikuid, restorane, poode, hotelle… Läksime just meelega õhtul, et oleks juba hämar ja salapärasem ja see tasus ennast täiesti ära. No juba see oli täiesti lummav ja armas koht, ma ei tea, mis ma veel päris Disney parkides teen 🙂 Ausalt, mul oli seal kogu aeg tunne, et see koht on lihtsalt niiiiii armas ja küll mul ikka veab, et saan siin just praegu olla… 🙂

 

Nii palju siis hetkel meie senistest seiklustest.

Kõik on väga-väga hästi ja oleme reisiga tõeliselt rahul. Kõik kohad on nii ilusad ja inimesed nii sõbralikud. No mulle tõesti väga meeldib, kuidas näiteks pargis jalutades kõik teretavad ja räägivad, et hirmus kuum ilm täna 🙂 Või siis foori taga alustavad juttu, et need tsüklid on küll siin ikka hiiglama pikad ja me ei saagi vist kunagi üle tee. Kren on ka täielik magnet ja teda ikka nunnutatakse päris palju, enamasti kiidetakse, kui kena väike poiss ta on, küsitakse vanust ja naeratatakse, kui ta mööda tänavat mõnda tuvi taga ajab 🙂 Ühel õhtul, kui väljas söömas käisime, oli seal ka pehmete loomadega mänguautomaat (teate küll, paned raha sisse ja siis saad kombitsatega mõne looma välja tõmmata). Seal oli üks suur noorteseltskond ja nad käisid seal kordamööda mängimas. Kren käis ka aina piilumas, mida nad seal teevad ja naeris nendega kaasa. Kui üks poiss oli elevandi välja tõmmanud, tuli ta otse Krennu juurde ja ulatas selle talle. Kren oli väga üllatunud, meie niisamuti ja kõik sõbrad ka ümberringi 🙂 Aga see oli tõeliselt armas. Kren kusjuures hoiab ka seda elevanti päris kõvasti, iga päev kallistab mitu korda ja tahab kaasa võtta, kui kuhugi välja läheme. Kihvt 🙂

Tõeliselt soojad inimesed, tõeliselt soe ilm ja tõeliselt soe ja hea olemine meil siin. Nii mõnus! 🙂