West. Key West

Veel kodus olles ja reisiplaane tehes oli esimene ära broneeritud asi autorent. Nimelt tahtsime nädala jagu Miami kandis olla ja seejärel edasi põrutada. Kuhu – ainult ähmane ettekujutus oli.

Kuna meie esimene peatus oli South Beach, siis valisime ka auto kätte saamise koha sinna. Aga et South Beachi ja Sunny Isles’i vahel on 11 miili, selle peale me muidugi ei mõelnud 🙂
Hotelli jõudes tabas meid aga meeldiv üllatus – nimelt asus ka siin rendifirma kontor (ainuke selles piirkonnas). Küsima minnes tundus kõik väga roosiline – jah, saab ikka siit ka kätte, tulge ainult igaks juhuks päev varem veel läbi ja vaatame üle kas autosid ikka on.
Rõõm oli aga lühike – hiljem uurima minnes anti teada, et ühtegi autot pole saadaval ning peame ikkagi kuidagi South Beachi minema.

Mis seal siis ikka – asjad kokku, checkout ja taaskord bussi peale (eelnevalt muidugi Interneti kaudu eeltöö tehtud ja paberile pandud). Siis kuuma käes 15 minutit ootamist ja bussi. Sõit laabus hästi, ainult et bussijuht oli ameerikalikult (üli)temperamentne – pidevaid signaalitamisi saatis sõim kaasliiklejate suunas. Ja kui vastavaid kaasliiklejaid enam silmapiiril polnud, siis sai niisama omaette ikka edasi sõimata. Kadri hakkas juba kahtlema, et kas me üldse kohale jõuame või viiakse kogu bussitäis rahvast hoopis kurjade plaanidega kuhugi tühermaale 🙂

Jõudsime siiski õnnelikult kohale ja rendiauto kontor sai ka kiiresti üles leitud. Paberite ajamine ei võtnudki üle mõistuse kaua ning isegi deposiiti ei nõutud. Teenindaja imestas ainult, et meile hotelli juurest autot ei antud ning heastas selle broneeritust klassi võrra parema autoga 🙂

Nurga tagant auto juurde minnes ei tahtnud alguses uskuda, et see meie oma on. Broneeritud sai ikka oluliselt väiksem masin. Aga nagu tänaseks selgunud, ikka ülimugav. Lisavarustust ka päris korralikult peal 🙂

Meie Dodge Caravan. Sees saab tantsu lüüa kui tahtmist on 😀

Ja algaski meie esimene autosõit USA pinnal – lõunase tipptunni ajal Miamis, taustaks Kreni röökimine, kes arvas, et rihmadega väikses toolis kinni olemine ei ole hea alternatiiv autos ringi jalutamisele. Läbi kisa üritasin aru saada kaardilugeja Kadri GPSilt saadud juhendamisest. Üllatus-üllatus – nii mõnigi teeots sai teede peal valesti võetud. Mina läksin närvilisemaks, Kadri läks närvilisemaks, aga Krenil polnud enam võimalik rohkem närvi minna 🙂 Ja kõige tipuks sattusime lõpuks ikkagi tasulisele teele, kuigi olime need alguses GPSis ära keelanud (meil oli nimelt vastav tasuliste teede eest automaatselt maksmise jubin küll ostetud, aga aktiveerimata. Kuna selleks oli vaja teada nii auto numbrit kui Internetti, millele me enam peale auto kätte saamist ligi ei pääsenud. Sularahas maksmise võimalust aga osadel teedel pole).

Linnast välja jõudes olukord õnneks rahunes – sadakond miili enamvähem sirget maanteed. Tee peal kokku 42 silda (nagu hiljem teada saime), ning kahel pool kas troopiline soo (ise leiutasin selle termini) või rohekas-sinakas-lilla ookean.

Pikim, “7 miili sild”, mis on tegelikult küll ainult 6,9 miili pikk

Ahjaa, siinkohal võiks ära mainida kuhu me üldse läksime 🙂 Selleks oli paljukiidetud (ja õigustatult!) Key Westi saar. Florida Key’d on sildadega ühendatud väiksed korallisaarekesed. Asuvad kontinentaal-USA kõige lõunapoolsemas piirkonnas ning on seega ka kõige soojema kliimaga. Key West on neist tuntuim ja ka viimane, milleni autoga pääseb.

Ja kohal me olimegi.

Hotelli (loe: motelli) üles leidmine läks valutult ning kui lärmav kliimaseade kõrvale jätta, siis jäime sellega suhteliselt rahule.

Seejärel algas meile juba traditsiooniks saanud “kust me süüa saame?” retk. Igal reisil peab see vähemalt 1 kord juhtuma – saabume näljasena kohale ja mitte ei leia sobivat söögikohta. Key Westil on neid kusjuures piisavalt ning saar on kõigest 15m2 suur. Meie aga oskasime ainult valedes piirkondades ringi kooserdada. Kuni jõudsime kogemata Duvali tänavale, mis, nagu hiljem teada saime, on saare meelelahutuskeskus. Kõigest 2 miili pikkuse tänava peal on umbes 200 baari (vahel 3 tükki samas väikses majas), hunnik söögikohti  ja poode. Seal saimegi lõpuks kõhu täis.

Saare üks vaatamisväärsusi on igal pool ringi ukerdavad kuked-kanad. Need toodi siia kunagi kuubalase poolt kukevõitluste tarbeks. Aga kui USA selle spordiala ära keelustas siis jäid nad lihtsalt siia. Ja kuna tervel saarel kehtib linnukaitse tsoon, siis ei tohi siin ühtegi lindu, kaasa arvatud neid, tappa.
Veel üks stiilinäide.
Rahvusloom number 2 on sisalik. Neid leidub vist igal pool Floridas ämbrite viisi. Kadri väitis, et nägi tee peale autoga sõites paari hiigelsuurt ka. No ma ei tea..

Seejärel vaikselt tuppa tagasi ja magama (Kadri tuletas tegelikult selle koha peal meelde, et ta lubas mulle kõrvitsaga pähe virutada, kui me 100 korda olime juba GPSi tõttu ära eksinud).

Järgmine päev möödus saarega tutvumise tähe all. Kõigepealt üks bussituur.

Istusime sellisesse bussi ning tegime enamvähem tervele saarele tiiru peale. Meile sattus huumorisoonega bussijuht, kelle programm koosnes näiteks merearbist pasunaga möödujate ehmatamisest. Tutvustati erinevate hoonete ja saartega seotud legende ning räägiti naljalugusid. Ilmestamaks näidet, et Key West on USAs abiellujate seas kohe Las Vegase järel teisel kohal, sõitsime mööda päris mitmest pulmatseremooniast. USAs on kombes igal pool jootraha anda ja see oli üks kohti kus seda kohe hea meelega andsime 🙂
Kren sai bussituuriga teemakohase kaabu ka pähe

Seejärel sattusime muuseumi nimega  “Believe it or not!” (Usu või ära usu!). Kui tuuribussid olid rahvast täis, siis muuseumis olime ainult meie kolmekesi.
Eksponaatide puhul oli tegemist uskumatute ja veidrate olendite ning asjadega. Näiteks mitme peaga loomad, erinevad piinamisriistad ja hõimude kultusobjektid.

19. sajandist pärit Hiina naise sussid. Ideaalne jalg oli siis nii suur.
Maailma vanim sünnitaja oli 101-aastane. Abiellus 100 ja suri 120-aastaselt.

Kohustusik programm läbi, asusime omal käel saarega tutvuma.

Key Westi kunagine peamine tüüstusharu oli käsnade püüdmine ja kuivatamine. See suri aga eelmisel sajandil välja, kuna mingi haiguse tõttu kahanes nende populatsioon peaaegu olematuks. Nüüdseks on see taastunud, nii et kui head käsna vaja, siis käige läbi! Hinnad on küll soolased 🙂
Midagi kodumaist ühel Key Westi poeaknal.
Kõikjal (mitte ainult sel saarel) on näha peatset Halloweeni saabumist. Poed on täis kõrvitsaid ja kollikostüüme ning paljud majad on vastavalt “kaunistatud”. Mõned näiteks üleni ämblikuvõrkudes ja päris stiilsed. Kahjuks sattusime nende juurde aga ainult ilma kaamerata, ainult üks hädine nõid jäi pildile.
Õhtune tänav.
Kren sai endale veel ühe kaabu. Ma oma väikeste näppudega meisterdasin.
Lihtsalt ookeanivaade
Tõestus, et olin ka kohal. Need ägedad plätud ostsin olude sunnil (vanad viskasin Eestis minema) hädavariandiks Miamist. Siiani pole korralikke (loe: hea hinnaga) leidnud. Kadri arust on need nii koledad, et ta vist tahaks mind iga kord kõrvitsaga visata, kui neid kannan.
Lillekesed.
Hawai tüdrukud.
Väidetavalt kontinentaal-USA kõige lõunapoolsem punkt. Tegelikult siiski mitte, kuna ainuüksi sel saarel on mingi mereväebaas veel rohkem lõunas. Ja üks väike erasaareke pidavat veelgi rohkem lõunas olema. Aga uhke ikka 🙂
Justnimelt sellest baasist jutt.
Veel lillekesi.

Ja oligi õhtu käes, aeg tagasi orienteeruda. Kui eelmine kord õnnestus ära eksida, siis nüüd läksime ekstra suure ringiga kõrvalisi tänavaid pidi. Kui ameerikalik “keep smiling” on eemalt vaadates kuidagi võlts tundunud, siis meil on küll siiamaani ainult positiivsed kogemused. Kren on muidugi paras naeratusemagnet ka 🙂 Igatahes saare peal ringi jalutades hüüdsid nii mitmed vastutulijad kui aias askeldades “Tere! Kuidas läheb?” Eriti jäid meelde oma aias lamamistoolidel lösutavad 3 tumedanahalist vanatädikest, kes just kui kooris meil “Hellõu, hau aar juu” hüüdsid. See oli nii ootamatu ja armas 🙂

Hotelli juurde tagasi minnes peesitasime natuke katusel 🙂

Ja sellega saigi meie kahepäevane Key Westi külastus läbi. Muljed on äärmiselt positiivsed, ikka ülimõnus koht. Võib-olla üldse üks mõnusamaid reisisihtkohti, kus kunagi käinud oleme. Ei oskagi kohe öelda, et miks konkreetselt, lihtsalt see õhkkond vist.

Mõtlesime alguses, et äkki jääks siia üldse pikemaks, aega meil ju on. Aga kui siinse ühe ööbimise hinna eest saaks mujal 4 ööd olla, siis see pani asja paika. Meil ju vaja kokku 2 kuud vastu pidada 🙂

Igatahes soovitame vägagi soojalt seal ära käia. Meil on natuke kahju, et seal Sunny Isles beachil nii pikalt peatusime, oleksime võinud juba varem suuna Key Westile võtta. Aga me ei osanud seda enne teada ja vigadest õpitakse. Teie õppige meie omast 😀