Arhiiv kuude lõikes: november 2012

Loosimise tulemused

Paaripäevase hilinemisega panen üles loosimise tulemused 🙂 Nimelt on meil siin viimasel ajal internetis olemine pigem võimatu kui võimalik ja kõige rohkem kannatab selle all millegipärast blogi. Pika ootamise peale ikka tavaliselt laeb kõik lehed ära, aga blogi avanemist võibki tihtipeale ootama jääda… Täna õnneks lippab jälle kiiremini ja saan video üles panna 🙂

Võitja nägemiseks peate pead kallutama, sest geniaalne mina suutis filmimise keskel kaamera teistpidi keerata 😀 Pange mutrikesest jälle kvaliteet paremaks, siis loeb võitja nime paremini välja.

Palju õnne võitjale! Võtan temaga ise ühendust 😉

Surmaorg ja Bishopi linn

On the road again

Kui esimesed valged inimesed sinna jõudsid, siis kirjeldasid seda paika kui “ilma ühegi ojata, millest juua, ilma ühegi puuta, millel rippuda”. Siit siis ilmselt ka nimi – Surmaorg. Asub see ca. 100m allpool merepinda (USA madalaim punkt) ning on siin on mõõdetud maailma kõrgeim temperatuur looduses – 56,7°C. Kuna see jäi meil marsruudile, siis otsustasime oma silmaga üle vaadata.

Pikka aega mööda lagedat kõrbet sõites hakkas vaikselt mägisemaks muutuma. GPS näitas ka juba palju rõõmsamaid numbreid. Sihtkohani oli veel kümmekond kilomeetrit, kui avastasime järsku tee äärest parkla koos paraja portsu autodega. Otsustasime kinni pidada, äkki on midagi huvitavat.

Mingi huvitav tee viis mäe otsa
Kust avanes selline vaade. Oli väärt ronimist küll.
Tekkinud on kogu see kupatus laava ja vee vahelise võitluse käigus väga ammu-ammu.

 

Kreni pildistamisel on meil siin kohalik rahvas tihti abiks. Kui ta isegi meie trump-nipi peale (“Krennu vaata – kiisu on emme juures”) kaamerasse ei vaata, siis tuleb keegi Kadri selja taha ja teeb talle jänesekõrvasid. Või saadab sinna oma lapse Krenile lehvitama.
Nii ka see kord.
Vaade kuristikku

 

Taustal pole mitte liivaluited, vaid ammu jahtunud laava – kõva kui betoon.

Ümbrus uudistatud, ronisime mäe otsast alla tagasi. Ega väga kauem ei tahtnudki olla, nimelt oli hea kontrast Suure Kanjoniga, kus valitsesid peaaegu miinuskraadid. Kõigest paarsada miili eemal, aga kraadiklaas näitas +37C.
Peale lühikest sõitu väitis GPS keset suurt tühjust, et oleme nüüd kohal. Hmm … huvitav. Kui “Surmaorg” või “Death Valley” Google otsingusse panna, tuleb vastuseks terve hunnik kuiva mõranenud pinnasega pilte. Midagi sellist aga ei paistnud… Läksime siis suures segaduses külastuskeskusesse, et natuke selgust saada. Ja saimegi – suure Surmaoru maketi peal olid kenasti ära märgitud kõik vaatamisväärsed kohad. Ahaa – see ei olegi nagu Suur Kanjon, et sõidad kuhugi äärde ja vaatad alla. Hoopis palju äärmiselt erinevaid kohti oru erinevates otstes.
Märkisime siis huvitavamad asjad telefoni ära, ning hakkasime kõige lähema poole sõitma. Ja siis tuli uus avastus – org on hiigelsuur ja kõige lähema kohani on 20 miili. Seega enamus jäi 100 miili kaugusele ning meie nimekiri kahanes kümnelt kohalt kahele 🙂

Kive seal jagus, samuti tühjust.
Devil’s Colf Course – Kuradi golfiväljak. Nimi räägib vist enda eest.
See polnud meil tegelikult nimekirjas, aga peateel sõites näitas viit järsku ühele kruusateele selle nimega. Nimi oli mul küll meeles, aga millega täpselt tegu – polnud aimugi.
Poole tee peal mõtlesime isegi tagasi keerata, sest halb tee ähvardas hambad välja peksta. Lisaks paistis tee ääres vaid Eestiski tuntud küntud põld.
Tee läks aga paremaks ja tükid tee ääres suuremaks. Kohale jõudes selgus, et aimasin õigesti – tegemist oli kivikõvade soolakamakatega.
Soolakihi paksus on siin 300 kuni 2700 meetrit.
Järgmine sihtkoht oli Badwateri soolaväli – oru kõige madalam punkt.
See lomp siin oli ka ainus koht terves orus, kus vett nägime.
Valge tee on turistide poolt soola sisse tallatud rada. Aukude päritolu ei oska oska öelda, aga pakuks, et ka turistide kätetöö. Sügavamates neist paistis vesi.
Jah, tõesti on sool 🙂
Raja lõpus läks maastik huvitavamaks. Selline oli silmapiirini välja.
Mmmm … sool.
Miskipärast olid hiljem nii auto kui hotelli põrand soola täis.
Kuskil seal müüri taga on me auto. Ja valge silt kõrgel majade kohal (umbes poole mäe peal) tähistab merepiiri.

Kuna päike hakkas vaikselt juba loojuma, siis otsustasime järgmise ööbimiskoha poole edasi liikuda. Algus oli ilus – nägime kõrberebaseid, huvitavad vaated, päikseloojang. Aga siis läks pimedaks – keset käänulisi teid mägedes. Siis hakkas Kren jorisema. Ja siis meenus meile järsku, et me polnud hommikust saadik söönud.
Terve igavikuna tundunud sõit jõudis õnneks siiski lõpule ja me avastasime ennast keset väikest pimedat linnakest. Tegime ülikiirest hotelli check-ini ära ja sõitsime linna ainsasse söögikohta. Seejärel saime lõpuks pikali visata.
Hommik ei olnud õhtust eriti targem – linnas polnud isegi toidupoodi. Seega põrutasime kohe edasi järgmise ööbimispaiga poole.
Kuna järgmise sihtkoha Yosemiitideni oli liiga pikk maa, siis valisime kaardi pealt poolel maal peatumiseks suvaliselt järgmise linna. Tee kulges alguses läbi kõrbe, siis ronis mägedesse. Ja siis Kadri suureks “rõõmuks” mööda kitsast käänulist teed sealt jälle alla. Ta ei kannata sellist sinka-vonkatamist üldse, oh seda klaasistunud pilku, mis ainiti enda ette vaatas 🙂
Järk-järgult hakkas loodus muutuma – saime kõrbest välja. Ja otse suvest sügisesse, järsku olid kõik kohad värvilisi puid täis.
Nii me jõudsimegi oma juhuslikult valitud ööbimiskohta – Bishopisse. See linnake osutus tõeliseks pärliks. Kuidagi nii erinev kõigist eelmistest, kus selle reisi jooksul viibinud oleme. Tegemist oli mingi oaasi taolise asjaga keset kuiva kõrbe. Palme ja muid troopilisi puid polnudki – hoopis meile tuttavad lehtpuud. Ilm oli mõnusalt soe, aga kõikjalt karjus vastu SÜGIS. Selline mõnus ja soe sügis. Ja rahu 🙂

 

Motell oli ka teistsugune kui tavaliselt. Selline paariselamuboks, teest eemal vaatega pargile. Oma muruplatsi ja laste mänguväljakuga. Esimest korda saime toa ust pärani lahti hoida ja Krenil lasta ilma probleemideta väljas ringi joosta.
Must on meie rendiauto. See vasakpoolne 🙂
Soe sügis.
Otsustasime peale kohale jõudmist kõrval asuvat parki uudistama minna. Mis ma oskan öelda – mõnus!
Parditõug oli imelik – umbes 2x suuremad kui meie metspardid 🙂
Üks tädi jagas Krenile lahkelt oma saia, mis siis suure naeru saatel partidele söödeti. Ainult emme-issi olid vahepeal sunnitud kangelast natuke tagasi tõmbama, kui hiigelpartide kari ta ümber jälle liiga suureks kippus kasvama.

Kahjuks ei osanud me broneerides midagi sellist oodata, nii et pidime ühe päevaga piirduma. Hommikul jälle asjad kokku ja Yosemiitide poole liikuma. Kas ma juba mainisin, et Bishopis oli mõnus? 🙂

On the road again.

Viva Las Vegas


Ja siis jõudsimegi maailma meelelahutuspealinna – Las Vegasesse. Kren otsustas terve sõidu üleval olla ja kisas kohale jõudes väsimusest nagu segane. Nii, kui tuppa saime, surusime ta vastuväidetest hoolimata magama. Mina jäin valvesse ja Karel läks Las Vegasega esimest tutvust tegema ja süüa hankima.

Minul oli nii kaua aega hotelliga tutvust teha. Midagi väga erilist polnud, aga samas polnud ka midagi hullu, üsna sarnane teistele hotellidele. Siin Ameerikas on üldse hotellid (no vähemalt need, kus meie viibinud oleme) kõik üsna sarnase ülesehitusega. Aga hotellidest rääkimine on mul tegelikult alles paari postituse pärast plaanis 😛 Nagu hiljem selgus, oli hotelli asukoht ülihea – vaid pool miili Stripist, Las Vegase meelelahutustänavast. See kaugus tagas selle, et öösel oli ümbrus vaikne ja samas oli meil väga lühike maa erinevate lõbustusteni.
Üks asi oli selles hotellis siiski teistmoodi, kui kõigis ülejäänutes… Nimelt pidime me tuba kellegagi jagama. Kellega, ei tea… Aga ta elas wc-s ja lasi iga natukese aja tagant vett peale 😀

Umbes tunni aja pärast oli Karel tagasi. Lisaks saagiks saadud söögile sai ta ka esimesed kogemused Las Vegasega. Nimelt oli ta tee peal näinud kahte Elvist, Spidermani ja kolme Käsna-Kallet. Lisaks oli üks naine talle veel hüüdnud, et ta näeb hea välja 😀 Pole vist vaja mainida, kui püsi ta nina oli, kui ta sellest kõigest rääkis 😛
Kõht täis, otsustasime linnale esimese pilgu peale visata.

Öine Strip

Esmapilgul tundus linn kuidagi selline… räpane. Meie hotellist Stripi poole suundudes vedeles prügi hunnikute viisi tänava ääres ja nii mõneski kohas levis ebameeldiv hais. Lisaks olid tänavaäärsed täis ajaleheautomaate, aga tavapäraste ajalehtede või reklaamlehtede asemel olid need täis… pornoajakirju. “Ah et siis selline ongi Las Vegas,” mõtlesin. Õnneks ei olnud! 🙂 Mida lähemale Stripile jõudsime, seda värvilisemaks, valgusküllasemaks, ilusamaks ja puhtamaks asi läks. Õnneks! Minu arvamus Vegasest paranes iga minutiga 🙂

Üsna ruttu kohtasime silti, mis kutsus abielluma. Mõtlesime kohe, et kahju, et juba abielus oleme 😀 Hehe, sama mõtlesime nii Key Westil, Las Vegases kui ka Disneylandis. Kõik nii erisugused ja erilised kohad, kus oleks äge abielluda 😛
Igasuguseid multikategelasi, kuulsaid näitlejaid ja lauljaid oli tänaval kümnete kaupa. Väikese tasu eest oli võimalik nende kõigiga pilti teha. Siin pildil on üks variant Elvisest 😀
Kui tahate rahulikku last, siis tulge temaga Las Vegasesse. Kui Kren hakkab tavaliselt peale pikemat ringisõitmist kärust välja ronima ja jorisema, siis siin ta istus rahulikult ja lihtsalt vaatas lahtise suuga ringi.

Kuna pikk sõit oli selja taga ja kell kiskus juba hiliseks, siis väga pikka jalutuskäiku me esimesel õhtul ette ei võtnud. Mingi maitse saime aga juba suhu ja tundus päris põnev koht. Otsustasime edasise Vegase avastamise järgmise päeva peale lükata…

Järgmisel päeval võttis meid vastu hoopis teistsugune Las Vegas.
Esimeseks pikemaks peatuseks sai M&M’si pood. Lisaks hiiglasuurele kommiseinale oli seal meeletus koguses erinevaid kujukesi, autosid, riideid, topse jne. Lisaks veel ka 3D kino ning päris Nascari auto.
Me pole üldse kommisööjad ja ostame komme ikka väga harva. Seal aga ei suutnud ostmata jätta 😀 Värviliste kommide read ajasid pead segi.

Enamus Las Vegase atraktsioone on koondunud suurte hotellide juurde. Ülisuured ja uhked, viimse detailini kaunistatud majad, milles leidub ostukeskuseid, loomulikult kasiinosid, kontserdisaale, teatreid, botaanikaaedasid, delfinaariumeid, erinevaid restorane ja mida iganes veel. Terve päeva kõndisimegi erinevate hotellide vahet ja otsisime, mida neil meile pakkuda on. Kusjuures igale poole lõbustuste juurde sai pea alati läbi kasiino ja vahel pidi seal ikka päris tükk aega ringi seiklema, et õiget purskkaevu või muud üles leida. Ju see oli siis nende kaval nipp inimesi mängima meelitada 😛 Meie õnge ei läinud. Jätkuvalt oli seal suur kompott erinevatest lõhnadest, alustades suitsuhaisust ja lõpetades magusate parfüümidega. Mulle mõjusid need kuidagi… eemaletõukavalt. Nii et kasiinomängurit minust ilmselt kunagi ei saa 😀 Aga väga veider oli küll seal pokkerilaudade vahel lapsekäruga ringi keerutada…

1 näide hotellide kujundusest
Ja veel üks näide. Siin kuskil asus ka delfinaarium…
Vesi oli üldse väga popp teema, igal pool olid pisemad ja suuremad purskkaevud ja muu taoline.
Nö tavalist moodi tänavat ületada seal eriti palju ei saanud. Paljud jalakäijate ülekäigurajad olid lahendatud hoopis sildadega hotellide vahel. Kuna sildadele jõudmiseks pidime käru tõttu lifte kasutama, siis senise elu ühepäevane liftikasutuslimiit tuli täis küll. Saime laiskade inimeste peale päeva jooksul mitu korda vihastada ka 😀 Liftid olid tihti täis täie tervise juures olevaid inimesi, kuigi alati läksid liftide juurest üles ka eskalaatorid. Üks kord seisime suhteliselt esimestena liftijärjekorras ja meie taha aina kogunes ja kogunes rahvast. Ja kui liftiuksed avanesid… surusid kõik meist mööda ja paari sekundiga oli lift pilgeni rahvast täis. Enne, kui uksed sulgusid, hõikas üks mees meile veel, et pole hullu midagi, saame järgmisega ka üles tulla. Naguu… mida?! 😀 Väga kena pakkumine küll.
Terve Las Vegase linnakujundus oli üks suur wow 😀 Tekkis tunne, et polegi vaja rohkem reisida, Vegases oli juba kõik olemas. Eiffeli torn on nüüd nähtud ja Vabadussammas ka, hehehe 😛
Ja ka muinasjutumaailma sai seal ringi uidates ära eksida…
Ja varsti läks pimedaks ja sama koht sai hoopis uue näo… Lausa hämmastav, kui teistsugune see linn õhtul välja nägi.
Caesars Palace oli üks uhkemaid hotelle, kus sees käisime. Celine Dion’il oli siin näiteks oma kontserdisaal. Kunagi nägin Oprahi saates, kuidas Celine Dion sellest samast kohast rääkis ja kui võrratult nad seda kiitsid… Ja nüüd olime meie siinsamas! Lihtsalt väga äge 😛
Muideks, praegu, kui blogi kirjutan, tuleb telekast sari “Sõbrad” ja nad on ka selles samas hotellis 😀 Milline kokkusattumus 🙂

 

Sisekujundus oli selles hotellis tõeliselt vägev. Täpselt selline tunne oli, nagu jalutaks päris tänavatel… aga samas ei olnud ka. Muljetavaldavalt hästi värvitud laed igatahes 😛

 

Selles hotellis toimus igal täistunnil ohtrate tule- ja vee-efektidega show.

 

Ühe hotelli eest avastasime vapustava purskkaevushow. Siin veel show ei käi, aga on näha, et rahvas koguneb… Kohe-kohe hakkab.
Ja hakkas! Aaaaa, kui ägeeeee!
Aaaaaaa, kui iluuuuussss!

Vot täpselt selline ma olingi pärast selle koha avastamist 😀 See oli nii ilus, kaunis, vapustav, suurepärane, võrratu… Mul ei tule praegu rohkem ülistavaid sõnu pähe 😀 Leidsime selle juba päeval ja päeva jooksul vaatasime seda vist vähemalt 10 korda. See oli lihtsalt… nii wow! Kusjuures terve selle päeva jooksul ei näinud me kordagi korduvat etendust, nii et ma ei tea, kui palju neid erinevaid variante seal üldse kokku oli.
Ausalt öeldes oleks ma seal vähemalt topeltaja veetnud, kui Karel poleks tagant utsitanud, et lähme vaatame ikka muud ka… No kui ma millestki vaimustun, siis ikka põhjalikult ja siis ma tahan seda nautida veel ja veel ja veel. Hea meelega oleksin sinna kõrvale omale tooli toonud ja seal terve päeva istunud 😀 Päeval sai Karel mind sealt sellega eemale, et ütles, et õhtul on see kindlasti veelgi vägevam. Ja oli, oioioiii, kui ilus! Filmisin seda ka, et saaksin teiega jagada.
Pange kindlasti kõlarid tööle, et seda muusikaga koos nautida. Kui vähegi viitsite, siis vaadake lõpuni… Mida edasi, seda vägevamaks läheb. Eriti need suured veesambad kõige lõpus, mis ilutulestikule sarnaselt taeva poole lendasid… Uhh, ma parem ei ütle, kui mitu korda ma seda videot veel pärast vaadanud olen 🙂

Ja Samast asjast videoklipp ka:

Päras päris mitut etendust selle purskkaevu ääres sättisime ennast õhtusöögile ja pärast seda hotelli. Märkamatult oli hommikust hiline õhtu saanud ja jalad lõid juba tuld välja. Terve “kodutee” õhkasin veel selle purskkaevu suunas… 🙂

 

Järgmisel päeval tuli meil Las Vegas selja taha jätta ja edasi põrutada. Enne minekut tahtsime veel kuulsa Las Vegase sildi all pilti teha. Ka seal oli Elvis kohal, et saaksime temaga pildile jääda 😀 Jätsime selle võimaluse kasutamata. Selle pildi tegi üks tädi, kes lahkesti tuli pakkuma, et võib meist pilti teha. Pärast muidugi küsis jootraha… Nii see siin käib 😀
Päike paistis hullupööra silma ja nii on Karel ainukesena siin pildil normaalse näoga, sest ta taipas autost päikseprillid kaasa haarata 😀 Aga pole hullu, mälestus siiski.

Ja siis me läksimegi… Hüvasti, Las Vegas! Surmaoruni oli jälle paari tunni tee…

Kes meil külas käivad? vol 2

Aasta on eelmisest uurimisest möödas. Elu on meie vastu lahke olnud ja selle aasta jooksul oleme näinud maailma palju rohkem, kui kunagi unistadagi oskasime. Kren on juba suureks ja asjalikuks saanud ja on juba täiesti arvestatav kaaslane, reisimine koos temaga läheb aina lihtsamaks. Lugesin enne eelmise aasta postitusi üle ja tundub, et ka meie oleme kuidagi suuremaks ja asjalikumaks saanud  😀  Naljakas oli vanu postitusi lugeda, nüüd kirjutaks paljusid asju hoopis teistmoodi  🙂

Kindlasti on aasta jooksul muutunud palju ka meie lugejaskond. Mõned on loobunud, mõned on juurde tulnud… Loodetavasti on palju neid, kes on alles jäänud ja huvituvad ikka meie tegemistest ja käimistest  🙂  Nii et väga tore oleks jälle teada saada, kes meil siin külas käivad.

Kui eelmine aasta ostsime kingituse varem valmis, siis sel aastal seda veel olemas ei ole. Kuna meie järgmised päevad sisaldavad palju imelist Disney maailma, siis ilmselt tuleb kingitus Disneylõhnaline ja -maitseline.

Et seda kingitust saada, peate postitust kommenteerima. Eelmisel aastal kirjutasite, kuidas te meid tunnete. Kes seda veel teinud ei ole, võib sellest kirjutada. Teised… teised kirjutage lihtsalt midagi toredat  🙂  Mõni ilus soov, kasulik nõuanne või vihje, millest me veel kirjutada võiksime. Või siis seda, mis teile siin blogis kõige rohkem meeldib.  🙂

Fortuunaks on jälle Krennu ja loosimise korraldame nädala aja pärast, see on siis järgmisel reedel (23.11.12).

Loodan, et osalejaid on palju! Teie kommentaarid teevad meil tuju väga rõõmsaks  😉

 

Kummituslinn, Suur Kanjon ja Hooveri tamm

Niisiis, jätkame seiklustega läänest 😛

Kui me juba selle lennureisi sinna ette võtsime, siis tahtsime ka võimalikult palju näha ja kogeda. Kohtadest, kuhu minna, seal puudu ei tule. Pigem tuli meil natuke puudu ajast. Saime küll kõik ära nähtud, mis eesmärgiks oli, aga päris hull tempo oli peal. Siiski oleme väga rahul, et kõik plaanis olnud kohad ikkagi üle vaatasime 🙂

Kindlasti tahtsime ära näha Suure Kanjoni ja Las Vegase. Siis leidsime ka Surmaoru ja kummituslinna Calico… Siis Yosemite rahvuspark ja lõpuks tahtsime välja jõuda San Franciscosse. Kõik see tegi kokku umbes 2500 km ja aega meil selle läbimiseks oli täpselt 10 päeva.  Seega sõita tuli 250 km päevas. Aga päris iga päev ju ei tahtnud sõita ja mõnes kohas tahtsime ju pikemalt ka peatuda… Lõppkokkuvõttes tegime seda vaid Las Vegases, kus olime 2 ööd, igal pool mujal pidime ühe päevaga hakkama saama.

Huvitaval kombel ei olnudki see pidev sõitmine väga kohutav. Eks muidugi oli päevi, kui tundus, et no enaaam ei jõõuaaaa, aga üldiselt ei olnud väga hullu. Isegi Kren pidas üllatavalt hästi vastu ja väga suurt šokki keegi meist nendest sõitudest ei saanud 😀 Lõbustasime ennast kõvasti ja valesti kaasalaulmistega, sõnamängudega, mille käigus pidime naerukrambid saama ja selliste huvitavate mängudega, et kumb suudab ühte suutäit õuna kauem närida 😀 Karel võitis 57 korraga, mina sain vaid 32 😀

Kren üldiselt magas mingi osa igast sõidust maha. Seega mingi osa sõidust oli tagaistmel vaikus. Kui ta üles ärkas, tuli hakata lõbustusi välja mõtlema…

Kõigepealt sai ta alati endale õuna või pirni pihku. Nende söömine väga kiirelt ei käi ja seega oli vähemalt pool tundi tagumiselt istmelt vaid krõmps-krõmps kuulda 😀 Kui pirn söödud, ulatasin talle tavaliselt erinevaid mänguasju ja lootsin, et äkki tahab väike härra mõnega neist mängida. Mõni päev ei tahtnud… Siis mängisime kuku-mängu selle sama tekiga ehk siis üks meist (mina või Kren) piilus teki alt umbes kaks miljonit korda välja ja hüüdis kuku! 😀  Kui see ka ära tüütas, siis vaatas ta tavaliselt läpakast multikaid… või kisas niisama. Et te ei arvaks, et meil need sõidud nüüd nii lilleliselt läksid 😀

Lisaks mängude mängimisele muidugi vahtisime aina akendest välja, suud lahti. Lihtsalt uskumatu, milliseid vaateid me nägime – võimsaid mägesid ja laiuvaid liivavälju, kuumast särisevat asfaltteed ja lumiseid majakatuseid. No lihtsalt niii vinge! Vinge oli meie selle reisi üks enimkasutatavaid sõnu, pidevalt üks hüüdis teisele, et no vaata sinna, vaata, kui vinge! No tõesti oli… Ma tegin autoga sõites vähemalt sada pilti ümbritsevast loodusest, aga no need pildid on nagu nad on… Ei anna üldse seda kõike edasi, mida tahaks. Filmisin ka, kui mõni eriti vinge koht oli 😀 Valige mutrikese pealt parem kvaliteet 😛

 

Esimeseks peatuseks meie tripil sai kummituslinn Calico. Me polnud kumbki sellest varem kuulnudki, aga kummituslinna nimetus tundus põnev ja panime selle oma plaanidesse sisse. Tegu oli vana kaevanduslinnakesega, kus kaevandati hõbedat. 1890date aastate keskel aga polnud hõbe enam nii väärtuslik ja kaevurid pakkisid oma asjad kokku ning lahkusid, jättes selja taha tühja linna. Nii saigi sellest kummituslinn…
Nüüd oli see täielikult turistidele jälle üles ehitatud ja midagi väga kummituslikku seal enam polnud 😛 Aga väga põnev oli seal ringi vaadata ikka, kogu ümbrus oli nagu vanades western-filmides.

Calicosse viival teel sattusime täpselt sellisesse olukorda, nagu kodus olime ette kujutanud. Kantrimuusika mängis, ümberringi laius tühjus… Täpselt selline tunne oli nagu käiks mingi äge Ameerika film ja meie oleme selle filmi peategelased 😛
Tere tulemast Calico kummituslinna!

Lisaks niisama ringi uudistamisele, suveniiriputkadele ja söögikohtadele oli seal veel terve hunnik võimalusi Calico ajaloo tundmaõppimiseks.

Näiteks erinevad kaevanduskäigud, kus sai näha, kus ja kuidas kaevurid töötasid. Mõned neist isegi elasid seal…
Rongiga sai väikse tiiru teha. Näidati, kus asusid kaevandused ja kust eriti palju hõbedat kaevandati. Ühes raudtee kõrval olevas hunnikus pidi seda veel muideks olema, umbes 6 miljoni dollari eest. Aga sellest hõbeda kätte saamine pidi maksma minema u 10 miljonit 😀
Tihti on linnades olemas hiinlaste linnaosad, oli ka seal. Kren seisab kohalikus Hiinalinnas pesupajas ja ootab selja pesemist 😀 Paja pealt on näha, et see maksis 5 senti.

 

Veel põnevaid vanaaegseid silte 😛 Juukselõikus 50 senti, kuum vann 25 senti. Kellel raha vähem, võis minna ka kasutatud veega vanni, selle hinnaks oli vaid 10 senti.

Šeriff puhkehetkel
Šeriff tööpostil

Onu punases särgis meelitas meid ühte imelikku majja. Legendi järgi kaotas üks Calico kaevur õnnetuses jalad ning puust proteesid sattusid talle kahjuks erineva pikkusega. Et seda tasakaalustada, ehitas ta endale kõvera maja.
Päris hästi etendatud atraktsioon oli: ülesmäge voolav vesi ja piljardikuulid, tool millest ei saa enam püsti tõusta ja palju muud. Isegi põrandaharjad seisid seal majas püsti.Lisaks streikiv tasakaalumeel 🙂
Kõik kõndisid seal majas täpselt nii kõveralt, kui Kareli pealt näha. Majast väljudes oli selline tunne, nagu oleks tükk aega õõtsuvas paadis sõitnud 😀
Kohalik tuletõrjekomando

Kuna Calicost meie ööbimiskohani oli veel 2 tunni jagu sõitu, siis paari tunni pärast asusime jälle teele. Tahtsime kindlasti enne pimedat kohale jõuda – võõras maa ja võõrad teed ikkagi 🙂

Tüüpiline selle piirkonna maantee – sirge tee ning ümberringi poolkõrb ja täielik tühjus. Huvi pärast mõõtsime ära, see sirge oli 14 miili, ehk 22km pikk.
Nii palju siis enne pimedust kohale jõudmist. Poole tee peal hakkas vaikselt hämarduma ning oligi peagi kottpime. Ja kui GPS lõpuks rõõmsalt teatas, et oleme kohale jõudnud, siis avastasime ennast keset mingit liivavälja. Jätsime auto seisma ja mõtlesime, et mis nüüd siis saab… Otsustasime auto ringi pöörata ja õnneks leidsime õige koha üsna ruttu üles 🙂

 

Hotelliks oli meil hiigelsuur kasiino, nagu koha peal selgus. Mina ei teadnud üldse, kuhu Karel meile toa broneeris ja kohale jõudis oli päris hea üllatus, kui astusimegi kasiinosse sisse. Ma ei olnud kunagi varem kasiinos käinud ja päris veider on mõelda, et mina ja Kren käisime samal ajal esimest korda kasiinos 😀 Õnneks saime toa teisele korrusele ja nii ei olnud üldse vahet, mis seal allkorrusel toimub ja et kõik seal mängumasinate taga suitsetasid (öäkk!). Tegelikult oli hästi normaalne hotell, kui suitsuhais koridorides välja arvata, paljude söögikohtade ja laste mängumaaga. Veider oli ainult see, et igale poole pääses läbi kasiino, nii sööma kui ka laste mängukohtadesse (!). Ju nad siis üritasid mängima meelitada 😛
Järgmisel hommikul läks Karel alla hommikusööki ostma. Habe oli mitu päeva ajamata, dušši all ei viitsinud ta enne ära käia ja eelmise päeva täishigistatud riided olid  seljas (Calicos oli tõeliselt kuum). Kui ta võileibadega tagasi jõudis, oli tal väga veider nägu peas. Ütles, et sai just kõige veidrama komplimendi üldse. Võileibu müünud onu oli talt küsinud, et mis lõhnaõli ta kasutab, pidavat nii hästi lõhnama 😀 Karel oli vastanud, et eeeee…. mitte midagi 😀 Ja lasi ruttu jalga 😀

 

Järgmisel päeval jätkasime oma teed Suure Kanjoni suunas. Jälle tundide kaupa sõitmist ja ilusaid vaateid… Ööbisime Williamsi nimelises linnas, mis oli umbes tunni aja kaugusel Grand Canyonist. Lähemal oli ka hotelle, aga need olid kõvasti kallimad ja me lihtsalt ei raatsinud. Jõudsime umbes 3 ajal hotelli ja veendusime, et tegu on kõige hullema hotelliga, kus me üldse olnud oleme 😀 Aga vähemalt see hotelli pidav tädike oli hästi tore ja sõbralik, jagas soovitusi ja ütles, et peaksime varsti sõitma kanjoni poole sõitma hakkama, kui päikseloojanguks tahame kohal olla. Ah, tegelikult polnud see hotell ka nii hull, me pole väga pirtsakad ja vaatame pigem, kuidas odavamalt saab. Sellest hotellide valimisest peaksin millalgi pikemalt rääkima 😛

Hotell asus legendaarsel maanteel Route 66.

Tassisime asjad tuppa ära ja üsna pea istusimegi jälle autosse. Tunni aja pärast olime kohal. Brrrr… Päris jahe oli, kui autost välja astusime. Osad olid lausa talveriietes. Tõmbasime pusad peale ja pärast väikest jalutuskäiku avaneski meile vapustav vaade…

Lihtsalt wow, millega loodus suudab hakkama saada! No tõesti wow-wow-wow. Klõpsisin aina pilte ja kirusin ennast, et ma seda ilu ei suuda niimoodi pildile püüda, kuidas tahaks.

Kanjonit sai uudistada mitmel viisil – nii turvaliste piirete tagant kui ka ääre peal kõõludes. Me tegime mõlemat. Pistsin muidugi kohe kisama, kui Karel lähemale kui 5 sammu astus 😀 Ta muidugi ei saanud jätta mind meelega õrritamata. Tahtsime Krenist ka ägedat pilti, selleks pidime aga Kreni ju üksi jätma… Otsisime tükk aega laiemat kohta ja pildistamise ajaks lugesin Karelile sõnad peale, et ta jumala eest kaugemal kui 2 sammu ei oleks. Möödakäijad aina kommenteerisid, et sellest tuleb üks vägev pilt ja jõulukaardipilt on meil selleks aastaks olemas 😀  Oleks siis Kren ise ka koostööd teinud ja minu poole vaadanud… Lõpuks saime ta ka õiges suunas vaatama, uhh. “Krennu, vaata! Emmel on kutsu siin, vaata, kutsu teeb auh-auh, Krennuuuu, kutsu siiin!” See nipp toimib peaaegu alati 😀

Kuigi Grand Canyonisse minek tegi meie reisi mitusada miili pikemaks ja vahepeal mõtlesime, et äkki ikka ei lähe, siis oleme ülirahul, et siiski minna otsustasime. Kui me juba nii lähedal olime, siis oleks olnud tobe käimata jätta… Kes teab, kas me sinna elu jooksul veel kunagi tagasi satume.

Pärast pisikest jalutuskäiku läksime autosse tagasi. Täiesti kreisi, kui külmaks oli läinud. Ma sain ka kohutava peavalu, oletan, et külmast. Lihtsalt järsku niitis täiega maha, selline tunne oli, et lihtsalt enam edasi minna ei suuda. Soojas autos läks aga üsna ruttu üle… Nii et järelikult ikka külmast. Williamisisse tagasi jõudes selgus, et väljas on 2 kraadi! Tundus võimatu. No oli külm küll, aga et 2 kraadi… Panime toas ruttu soojenduse taha, õnneks küttis üsna ruttu soojaks ja väga hull ei olnudki. Hommikul ärgates oli õues 1 kraad 😀  Ei kujutanud reisile tulles küll ette, et selliste kraadidega peame kokku puutuma.

 

Järgmisel päeval hakkasime Las Vegase poole sõitma. Õnneks oli lootust soojemale ilmale 😛

Kui Vegasesse oli jäänud umbes 30 miili, märkas Karel järsku tee ääres silte Hoover Dam. “Ohhhh, Hooveri tamm, lähme sinna ka kindlalt!” läks ta järsku väga elevile. Pean tunnistama oma rumalust ja küsisin, et ah? Mis see veel on? Karel ei suutnud uskuda, et ma ei tea… No nime nagu olin kuulnud, aga ei teadnud jah sellest midagi. Selgus, et tegu on hiiglasliku tammi, veehoidla ja hüdroelektrijaamaga. See on üle 200 meetri pikk ja näeb välja ülisuur ja -võimas. Nii siis lülitasime selle ka oma plaanidesse kärmelt sisse ja kohe olimegi kohal.

Et sinna pääseda, pidime läbima turvakontrolli. See ei olnud midagi erilist, lihtsalt küsiti, et kes me oleme ja kust me tuleme ja kui palju meid autos on. Ja siis pääsesimegi seda lähemalt vaatama. Oli küll suur ja võimas, ei saa mitte vastu vaielda 😀

Uskumatu, kui sinine vesi seal oli… Kahjuks pole mul aimugi, miks.

Just nägime looduse meistriteost Suurt Kanjonit… Ja siis kohe inimese loodud Hooveri tammi. Väga hea võrdlus igatahes, mõlemad jätsid väga võimsa mulje.

Kui seal käidud, sõitsime edasi imelinna Las Vegase poole. Sellest aga juba järgmises blogipostituses 🙂