Kummituslinn, Suur Kanjon ja Hooveri tamm

Niisiis, jätkame seiklustega läänest 😛

Kui me juba selle lennureisi sinna ette võtsime, siis tahtsime ka võimalikult palju näha ja kogeda. Kohtadest, kuhu minna, seal puudu ei tule. Pigem tuli meil natuke puudu ajast. Saime küll kõik ära nähtud, mis eesmärgiks oli, aga päris hull tempo oli peal. Siiski oleme väga rahul, et kõik plaanis olnud kohad ikkagi üle vaatasime 🙂

Kindlasti tahtsime ära näha Suure Kanjoni ja Las Vegase. Siis leidsime ka Surmaoru ja kummituslinna Calico… Siis Yosemite rahvuspark ja lõpuks tahtsime välja jõuda San Franciscosse. Kõik see tegi kokku umbes 2500 km ja aega meil selle läbimiseks oli täpselt 10 päeva.  Seega sõita tuli 250 km päevas. Aga päris iga päev ju ei tahtnud sõita ja mõnes kohas tahtsime ju pikemalt ka peatuda… Lõppkokkuvõttes tegime seda vaid Las Vegases, kus olime 2 ööd, igal pool mujal pidime ühe päevaga hakkama saama.

Huvitaval kombel ei olnudki see pidev sõitmine väga kohutav. Eks muidugi oli päevi, kui tundus, et no enaaam ei jõõuaaaa, aga üldiselt ei olnud väga hullu. Isegi Kren pidas üllatavalt hästi vastu ja väga suurt šokki keegi meist nendest sõitudest ei saanud 😀 Lõbustasime ennast kõvasti ja valesti kaasalaulmistega, sõnamängudega, mille käigus pidime naerukrambid saama ja selliste huvitavate mängudega, et kumb suudab ühte suutäit õuna kauem närida 😀 Karel võitis 57 korraga, mina sain vaid 32 😀

Kren üldiselt magas mingi osa igast sõidust maha. Seega mingi osa sõidust oli tagaistmel vaikus. Kui ta üles ärkas, tuli hakata lõbustusi välja mõtlema…

Kõigepealt sai ta alati endale õuna või pirni pihku. Nende söömine väga kiirelt ei käi ja seega oli vähemalt pool tundi tagumiselt istmelt vaid krõmps-krõmps kuulda 😀 Kui pirn söödud, ulatasin talle tavaliselt erinevaid mänguasju ja lootsin, et äkki tahab väike härra mõnega neist mängida. Mõni päev ei tahtnud… Siis mängisime kuku-mängu selle sama tekiga ehk siis üks meist (mina või Kren) piilus teki alt umbes kaks miljonit korda välja ja hüüdis kuku! 😀  Kui see ka ära tüütas, siis vaatas ta tavaliselt läpakast multikaid… või kisas niisama. Et te ei arvaks, et meil need sõidud nüüd nii lilleliselt läksid 😀

Lisaks mängude mängimisele muidugi vahtisime aina akendest välja, suud lahti. Lihtsalt uskumatu, milliseid vaateid me nägime – võimsaid mägesid ja laiuvaid liivavälju, kuumast särisevat asfaltteed ja lumiseid majakatuseid. No lihtsalt niii vinge! Vinge oli meie selle reisi üks enimkasutatavaid sõnu, pidevalt üks hüüdis teisele, et no vaata sinna, vaata, kui vinge! No tõesti oli… Ma tegin autoga sõites vähemalt sada pilti ümbritsevast loodusest, aga no need pildid on nagu nad on… Ei anna üldse seda kõike edasi, mida tahaks. Filmisin ka, kui mõni eriti vinge koht oli 😀 Valige mutrikese pealt parem kvaliteet 😛

 

Esimeseks peatuseks meie tripil sai kummituslinn Calico. Me polnud kumbki sellest varem kuulnudki, aga kummituslinna nimetus tundus põnev ja panime selle oma plaanidesse sisse. Tegu oli vana kaevanduslinnakesega, kus kaevandati hõbedat. 1890date aastate keskel aga polnud hõbe enam nii väärtuslik ja kaevurid pakkisid oma asjad kokku ning lahkusid, jättes selja taha tühja linna. Nii saigi sellest kummituslinn…
Nüüd oli see täielikult turistidele jälle üles ehitatud ja midagi väga kummituslikku seal enam polnud 😛 Aga väga põnev oli seal ringi vaadata ikka, kogu ümbrus oli nagu vanades western-filmides.

Calicosse viival teel sattusime täpselt sellisesse olukorda, nagu kodus olime ette kujutanud. Kantrimuusika mängis, ümberringi laius tühjus… Täpselt selline tunne oli nagu käiks mingi äge Ameerika film ja meie oleme selle filmi peategelased 😛
Tere tulemast Calico kummituslinna!

Lisaks niisama ringi uudistamisele, suveniiriputkadele ja söögikohtadele oli seal veel terve hunnik võimalusi Calico ajaloo tundmaõppimiseks.

Näiteks erinevad kaevanduskäigud, kus sai näha, kus ja kuidas kaevurid töötasid. Mõned neist isegi elasid seal…
Rongiga sai väikse tiiru teha. Näidati, kus asusid kaevandused ja kust eriti palju hõbedat kaevandati. Ühes raudtee kõrval olevas hunnikus pidi seda veel muideks olema, umbes 6 miljoni dollari eest. Aga sellest hõbeda kätte saamine pidi maksma minema u 10 miljonit 😀
Tihti on linnades olemas hiinlaste linnaosad, oli ka seal. Kren seisab kohalikus Hiinalinnas pesupajas ja ootab selja pesemist 😀 Paja pealt on näha, et see maksis 5 senti.

 

Veel põnevaid vanaaegseid silte 😛 Juukselõikus 50 senti, kuum vann 25 senti. Kellel raha vähem, võis minna ka kasutatud veega vanni, selle hinnaks oli vaid 10 senti.

Šeriff puhkehetkel
Šeriff tööpostil

Onu punases särgis meelitas meid ühte imelikku majja. Legendi järgi kaotas üks Calico kaevur õnnetuses jalad ning puust proteesid sattusid talle kahjuks erineva pikkusega. Et seda tasakaalustada, ehitas ta endale kõvera maja.
Päris hästi etendatud atraktsioon oli: ülesmäge voolav vesi ja piljardikuulid, tool millest ei saa enam püsti tõusta ja palju muud. Isegi põrandaharjad seisid seal majas püsti.Lisaks streikiv tasakaalumeel 🙂
Kõik kõndisid seal majas täpselt nii kõveralt, kui Kareli pealt näha. Majast väljudes oli selline tunne, nagu oleks tükk aega õõtsuvas paadis sõitnud 😀
Kohalik tuletõrjekomando

Kuna Calicost meie ööbimiskohani oli veel 2 tunni jagu sõitu, siis paari tunni pärast asusime jälle teele. Tahtsime kindlasti enne pimedat kohale jõuda – võõras maa ja võõrad teed ikkagi 🙂

Tüüpiline selle piirkonna maantee – sirge tee ning ümberringi poolkõrb ja täielik tühjus. Huvi pärast mõõtsime ära, see sirge oli 14 miili, ehk 22km pikk.
Nii palju siis enne pimedust kohale jõudmist. Poole tee peal hakkas vaikselt hämarduma ning oligi peagi kottpime. Ja kui GPS lõpuks rõõmsalt teatas, et oleme kohale jõudnud, siis avastasime ennast keset mingit liivavälja. Jätsime auto seisma ja mõtlesime, et mis nüüd siis saab… Otsustasime auto ringi pöörata ja õnneks leidsime õige koha üsna ruttu üles 🙂

 

Hotelliks oli meil hiigelsuur kasiino, nagu koha peal selgus. Mina ei teadnud üldse, kuhu Karel meile toa broneeris ja kohale jõudis oli päris hea üllatus, kui astusimegi kasiinosse sisse. Ma ei olnud kunagi varem kasiinos käinud ja päris veider on mõelda, et mina ja Kren käisime samal ajal esimest korda kasiinos 😀 Õnneks saime toa teisele korrusele ja nii ei olnud üldse vahet, mis seal allkorrusel toimub ja et kõik seal mängumasinate taga suitsetasid (öäkk!). Tegelikult oli hästi normaalne hotell, kui suitsuhais koridorides välja arvata, paljude söögikohtade ja laste mängumaaga. Veider oli ainult see, et igale poole pääses läbi kasiino, nii sööma kui ka laste mängukohtadesse (!). Ju nad siis üritasid mängima meelitada 😛
Järgmisel hommikul läks Karel alla hommikusööki ostma. Habe oli mitu päeva ajamata, dušši all ei viitsinud ta enne ära käia ja eelmise päeva täishigistatud riided olid  seljas (Calicos oli tõeliselt kuum). Kui ta võileibadega tagasi jõudis, oli tal väga veider nägu peas. Ütles, et sai just kõige veidrama komplimendi üldse. Võileibu müünud onu oli talt küsinud, et mis lõhnaõli ta kasutab, pidavat nii hästi lõhnama 😀 Karel oli vastanud, et eeeee…. mitte midagi 😀 Ja lasi ruttu jalga 😀

 

Järgmisel päeval jätkasime oma teed Suure Kanjoni suunas. Jälle tundide kaupa sõitmist ja ilusaid vaateid… Ööbisime Williamsi nimelises linnas, mis oli umbes tunni aja kaugusel Grand Canyonist. Lähemal oli ka hotelle, aga need olid kõvasti kallimad ja me lihtsalt ei raatsinud. Jõudsime umbes 3 ajal hotelli ja veendusime, et tegu on kõige hullema hotelliga, kus me üldse olnud oleme 😀 Aga vähemalt see hotelli pidav tädike oli hästi tore ja sõbralik, jagas soovitusi ja ütles, et peaksime varsti sõitma kanjoni poole sõitma hakkama, kui päikseloojanguks tahame kohal olla. Ah, tegelikult polnud see hotell ka nii hull, me pole väga pirtsakad ja vaatame pigem, kuidas odavamalt saab. Sellest hotellide valimisest peaksin millalgi pikemalt rääkima 😛

Hotell asus legendaarsel maanteel Route 66.

Tassisime asjad tuppa ära ja üsna pea istusimegi jälle autosse. Tunni aja pärast olime kohal. Brrrr… Päris jahe oli, kui autost välja astusime. Osad olid lausa talveriietes. Tõmbasime pusad peale ja pärast väikest jalutuskäiku avaneski meile vapustav vaade…

Lihtsalt wow, millega loodus suudab hakkama saada! No tõesti wow-wow-wow. Klõpsisin aina pilte ja kirusin ennast, et ma seda ilu ei suuda niimoodi pildile püüda, kuidas tahaks.

Kanjonit sai uudistada mitmel viisil – nii turvaliste piirete tagant kui ka ääre peal kõõludes. Me tegime mõlemat. Pistsin muidugi kohe kisama, kui Karel lähemale kui 5 sammu astus 😀 Ta muidugi ei saanud jätta mind meelega õrritamata. Tahtsime Krenist ka ägedat pilti, selleks pidime aga Kreni ju üksi jätma… Otsisime tükk aega laiemat kohta ja pildistamise ajaks lugesin Karelile sõnad peale, et ta jumala eest kaugemal kui 2 sammu ei oleks. Möödakäijad aina kommenteerisid, et sellest tuleb üks vägev pilt ja jõulukaardipilt on meil selleks aastaks olemas 😀  Oleks siis Kren ise ka koostööd teinud ja minu poole vaadanud… Lõpuks saime ta ka õiges suunas vaatama, uhh. “Krennu, vaata! Emmel on kutsu siin, vaata, kutsu teeb auh-auh, Krennuuuu, kutsu siiin!” See nipp toimib peaaegu alati 😀

Kuigi Grand Canyonisse minek tegi meie reisi mitusada miili pikemaks ja vahepeal mõtlesime, et äkki ikka ei lähe, siis oleme ülirahul, et siiski minna otsustasime. Kui me juba nii lähedal olime, siis oleks olnud tobe käimata jätta… Kes teab, kas me sinna elu jooksul veel kunagi tagasi satume.

Pärast pisikest jalutuskäiku läksime autosse tagasi. Täiesti kreisi, kui külmaks oli läinud. Ma sain ka kohutava peavalu, oletan, et külmast. Lihtsalt järsku niitis täiega maha, selline tunne oli, et lihtsalt enam edasi minna ei suuda. Soojas autos läks aga üsna ruttu üle… Nii et järelikult ikka külmast. Williamisisse tagasi jõudes selgus, et väljas on 2 kraadi! Tundus võimatu. No oli külm küll, aga et 2 kraadi… Panime toas ruttu soojenduse taha, õnneks küttis üsna ruttu soojaks ja väga hull ei olnudki. Hommikul ärgates oli õues 1 kraad 😀  Ei kujutanud reisile tulles küll ette, et selliste kraadidega peame kokku puutuma.

 

Järgmisel päeval hakkasime Las Vegase poole sõitma. Õnneks oli lootust soojemale ilmale 😛

Kui Vegasesse oli jäänud umbes 30 miili, märkas Karel järsku tee ääres silte Hoover Dam. “Ohhhh, Hooveri tamm, lähme sinna ka kindlalt!” läks ta järsku väga elevile. Pean tunnistama oma rumalust ja küsisin, et ah? Mis see veel on? Karel ei suutnud uskuda, et ma ei tea… No nime nagu olin kuulnud, aga ei teadnud jah sellest midagi. Selgus, et tegu on hiiglasliku tammi, veehoidla ja hüdroelektrijaamaga. See on üle 200 meetri pikk ja näeb välja ülisuur ja -võimas. Nii siis lülitasime selle ka oma plaanidesse kärmelt sisse ja kohe olimegi kohal.

Et sinna pääseda, pidime läbima turvakontrolli. See ei olnud midagi erilist, lihtsalt küsiti, et kes me oleme ja kust me tuleme ja kui palju meid autos on. Ja siis pääsesimegi seda lähemalt vaatama. Oli küll suur ja võimas, ei saa mitte vastu vaielda 😀

Uskumatu, kui sinine vesi seal oli… Kahjuks pole mul aimugi, miks.

Just nägime looduse meistriteost Suurt Kanjonit… Ja siis kohe inimese loodud Hooveri tammi. Väga hea võrdlus igatahes, mõlemad jätsid väga võimsa mulje.

Kui seal käidud, sõitsime edasi imelinna Las Vegase poole. Sellest aga juba järgmises blogipostituses 🙂