Arhiiv kuude lõikes: november 2012

Tervitused Californiast

Eelmine postitus oli pea 2 nädalat tagasi. Siis lahkusime me idakaldalt, kus möllas orkaan Sandy. Meie juures Orlandos küll eriti mitte, aga hästi tuuline-vihmane oli küll. Nii et paanitseja minus isegi kartis natuke, et lennukid äkki ei lendagi… Lendasid küll ja lennuhommikuks olid tuul ja vihm juba järele andnud 🙂

Lendasime läänerannikule, Californiasse. Siin on meil olnud hullumeelselt tihe graafik ja sellepärast polegi üldse kirjutada jõudnud. Mõtlesin, et kui tagasi Orlandosse lendame, siis on aega laiemalt ja siis kirjutan. Täpselt selline tunne on, nagu me oleks hetkel reisil ja paari päeva pärast lendaks koju Orlandosse tagasi 😀 Alguses oligi California kuidagi nii võõras, nii mägine ja liivakarva… Idakallas on kuidagi teistsugune. Esialgu tundus siin kuidagi kõik… vale ja teistmoodi. Nüüd olen ma muidugi juba ammu ära harjunud ja tegelikult on siin lääne pool ka ikka nii võrratult ilus. Niiniinii…

Täna jõudsime Bishopi linna. See pidi olema täiesti suvaline peatuskoht üheks ööks, mille me kaardilt lihtsalt välja valisime. See koht siin on aga kõike muud kui suvaline. Istun praegu siin puu all, väljas on punakollane sügis, lehed langevad ja kuldne päike paistab okste vahelt. Päike ei kõrveta ja õues pole üle mitme päeva hullupööra kuum, hoopis meeldivalt soe. Väljas on sügise lõhn. Näe, jälle leht langes… Terve maa on juba nendega kaetud. Kõrval on kohe park kümnete partidega, kes läbisegi prääksuvad. Kren turnib mänguväljakul ja käib mulle vahepeal lehti ulatamas, öeldes aina atääh ja atääh. Aitäh-aitäh, poja, on küll ilusad lehed… 🙂 Elu on ilus, üleni kuldkollast värvi. Täpselt nagu need puulehedki…

Tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest kohast siin rääkida. Alustame ikka algusest.

Hommikul tirises äratuskell vara, juba poole nelja ajal. Ajasime ennast haigutades püsti ja pakkisime viimased asjad. Poole viieks viis takso meid lennujaama ja väike reis võiski alata.
Et Californiasse jõuda, pidime me lendama kahe lennukiga. Esimene viis meid Texase osariiki Dallasesse. Kren käitus lennukis äärmiselt eeskujulikult, kui nii võib öelda, nimelt jäi ta kohe magama, kui lennuk liikuma hakkas 😀 Enne õhkutõusmist nägi ta vist juba kolmandat unenägu 🙂 Nii kasutasime ka meie võimalust ja lasime silma looja. Kren magas mu süles, nii et kui ma ükskord silmad lahti tegin, polnud mu kehal vist ühtegi kohta, mis ei oleks “ära suremisest” surisenud. Kui Dallases maandusime, selgus, et seal on kuus kraadi sooja. Meie muidugi olime suvitajatele kohaselt lühikeste pükstega ja pidime pooleks värisema 🙂 Õnneks oli Krenile magamiseks õhuke tekk kaasas, keerasin Kreni siis sinna sisse vorstiks ja saime nii kõige külmematest kohtadest läbi tulla. Lennujaamas endas õnneks väga külm ei olnud, nii et saime ikka hakkama.
Paari tunni pärast läks teine lend ja ka see läks üle ootuste hästi. Nimelt meil taaskord vedas ja saime endale ühe lisakoha, nii et Kren võis seal turnida nii palju kui jaksas. Esimese poole lennust vaatas ta multikat ja teise poole magas taaskord maha. Mis sellise lapsega viga reisida 😛

Californias lennukilt maha tulles oli üle pika aja päris rahulik olla. Nimelt ei pidanud muretsema hakkama, et kuidas me nüüd edasi saame ja mitu korda sellepärast tülli jõuame minna 🙂 Nimelt tuli meile vastu minu onutütar ja tema juures Los Angelese lähedal esimesed 6 ööd peatusimegi. Suured tänud talle külalislahkuse eest veelkord 🙂

Ta elas Los Angelesest umbes tunni aja kaugusel väikeses linnas, mille nimi oli nii keeruline, et see mul praegu hoobilt meelde ei tule 😀 Küsisin seda talt päris mitu korda üle, aga päris täpselt meelde ikka ei jäänud. Inglise keeles see nimi igatahes ei olnud, pigem sinna hispaania keele kanti. Aga see polegi tegelikult nii oluline 🙂

Nuriseda elamistingimuste üle vist väga ei maksaks 🙂

Maja, kus meid vastu võeti, oli ilus ja suur 🙂 Saime endale eraldi toa suure ja pehme voodiga – no mida veel rohkem tahta oskaks, eksole 🙂

Kant oli väga ilus, vaikne ja turvaline. Näiteks hoiti uksi alati lahti. Alati. Olgu siis päev või öö, olenemata sellest, kas keegi on kodus või mitte. Ja mitte ainult lukust lahti, uksed olid lausa pärani lahti 😀 Väga harjumatu meie jaoks. Aga tegu pidi olema terve USA kõige turvalisema piirkonnaga.
Kren ei tahtnud sellega kuidagi leppida ja pani pidevalt uksi kinni. Me siis käisime tal järel ja aina avasime neid uuesti 😀 Igas kodus oma reeglid 🙂
Selles majas elas ka kaks hirmsat murdjakoera. Selline mulje vähemalt Kreni kisast jäi, kui me esimest korda majja sisse astusime. Nimelt jooksid koerad meile haukudes ja hüpates vastu ja Kren ehmatas nii ära, et pidi ennast pooleks karjuma 😛 Mida päev edasi, seda rohkem ta nende koertega ära harjus. Päris naljakas oli vaadata, kuidas ta kõrgelt voodi pealt koerte poole naeris, haukus ja näpuga näitas. Aga nii kui koer lähenes, pani suure kisaga minema 😀
Viimastel päevadel polnud tal koerte haukumisest või hüppamisest enam suurt midagi. Käis neid aina patsutamas, näppe suhu toppimas ja tahtis oma sööki pidevalt nendega jagada. Pilt on ilmselgelt viimastel päevadel tehtud 🙂
On ju täielik murdjakoer?

Esimesel õhtul läksime kõik koos sööma sellisesse kohta nagu Chuck n cheese. Ma ei olnud sellisest kohast varem midagi kuulnud ja jätsin lolli peaga fotoka maha. Mis ma ikka sellest sinna söögikohta kaasa tarin, sööme ära ja lahkume… Võtsime veel Krenile Ipadi ka kaasa, et ta mängida saaks, kui väga igav hakkab. Pidi küll hea koht olema, kuhu lastega minna, aga midagi sellist ei osanud me küll oodata… 🙂
Tegu oli hiigelsuure mängusaaliga, kus oli lõbustusi igas vanuses lastele. Mul jäi suu lahti, kui sisse astusime. Eestis tähendab lastele sobiv koht pisikest mängunurka, siin pigem suurt mängumaailma koos mõne lauaga 😀 Kren hullus muidugi täielikult ja jooksis ringi nagu pöörane 🙂 Suurem osa olid erinevad mänguautomaadid, kus sai autoga kihutada, mulle püüda või niisama õnne proovida. Mündid, mida masinatesse panna, sai söögi ostmisega kaasa. Pilud, kuhu münte sisse lasta, leidis Kren kohe üles ja nii ta seal kihutas ühe masina juurest teise juurde, mängis ise ja pani teistele lastele aparaatidesse münte sisse, et need mängida saaksid 😀 Iga mängu lõppedes tulid teisest pilust välja kupongid, vastavalt sellele, milline oli mängu skoor. Kupongide eest sai pärast mõne mänguasja, suurte jaoks pidi neid ikka tuhandetes kokku koguma. Kreni lemmikosaks oligi nende kupongide ootamine, nii et olenemata sellest, mida mängus teha tuli, kükitas ta kohe pärast mündi sisse laskmist ja jäi oma kuponge ootama 😀 Mõnes õnnemängus vedas tal nii, et ta ei jõudnud neid meie laua juurde ära vedada. Meil kõigil oli nii meeletult naljakas teda jälgida ja ta ise oli ka täielikus õnnejoovastuses 😀 Nii et väga äge õhtu meile kõigile 🙂
Hea oli veel see, et kuhugi ta seal ära kaduda ei saanud ja keegi teda kaasa võtta ka kuidagi ei saanud, nii et ta võis suhteliselt vabalt seal ringi joosta. Nimelt löödi sisenemisel tervele ühele seltskonnale ühesugused templid käe peale ja hiljem välja minnes kontrolliti need ultraviolettlambiga üle.

Üks telefoniga tehtud pilt siia ka. Kreni parim mängukaaslane tol õhtul, onutütre mees. Meie saime puhkust 🙂

 

Järgmisel päeval läksime Hollywoodi. Olime vaevalt auto ära parkinud, kui meid juba ühele Hollywoodi tutvustavale tuurile ära moositi. No tegelikult oli nagunii plaanis minna ja hind kukkus nii müstilisel kiirusel poole odavamaks, kui alguses küsiti, nii et jäime nõusse. Tuuri alguseni oli veidi aega ja käisime siis niisama uudistamas, vaatasime walk of fame’i (kuulsuste allee) ja Hiina teatri ees olevaid käe- ja jalajälgi.

Ma ei teagi päris täpselt, kuidas ma seda kuulsuste alleed olin ette kujutanud, aga et ta nii pikk on, ma küll ei arvanud. Neid tähti oli seal tänavate kaupa ja ilmselt nägime neist suhteliselt väheseid.
Leidsime Krennule sobiva tähe, mille juures poseerida 🙂
Uhke on omada tähte Kuulsuste alleel, aga veel uhkem on teha oma käe- ja jalajälg Hiina teatri ette. Karel võrdleb siin oma kätt Arnold Swarzeneggeri omaga.

Terve see Hiina teatri esine oli täis erinevaid multikategelasi, kellega sai väikse raha eest poseerida. Lisaks oli seal ka palju oma muusikaplaatide jagajaid/müüjaid. Torisesid kohe, kui nende plaate vastu ei võtnud ja ütlesid, et ise teame, kunagi on nad kõik kuulsad staarid ja siis on kahju, et meil nende plaate pole 😀

Madame Tussaud’ vahakujude muuseumi ees. Kuna Londonis juba käisime, siis ei hakanud Kreniga koos enam uuesti minema 🙂

Ja siis läksime ekskursioonile. Mida seal Hollywoodi tuuril ikka muud tutvustada, kui kuulsuste kodusid 😀 Nii me suurema osa ajast tiirutasime Beverly Hillsis erinevate näitlejate-lauljate-jne majade ümbruses ja saime teada, kes millise aia taga elab. Nende nimede hulk, mis sealt läbi käis, oli ikka hullumeelne. Põhimõtteliselt võite ükskõik millise kuulsa USA näitleja või muu kuulsuse nimetada ja ma vastan, et jah, tal oli seal maja 😀 Jennifer Aniston, Madonna, Brad Pitt, Jennifer Garner ja Ben Affleck, David ja Victoria Becham, Nicholas Cage jne jne jne. Karel klõpsis järjest pilte ja nüüd mul on terve arvutitäis pilte majadest ja aedadest, mille kohta mul pole aimugi, kes seal elada võiks 😀 Võimatu oli lihtsalt kõike seda meelde jätta ja no ega tegelikult pole tarviski.

Tänu sellele, et need inimesed seal poseerisid, jäi meelde, et see oli maja, kus Michael Jackson suri.
Pea kõikide majade ees oli läbipaistmatu aed või taevasse kõrguv hekk, et meiesuguseid nuhke eemale hoida.
Kui Brad Pitt Hollywoodi tuli, ei läind kõik alguses päris nii, nagu ta oli plaaninud. Kuulsat näitlejat temast kohe ei saanud ja ta pidi hoopis sellesse söögikohta tööle minema. Selle koha nimi tähendab tõlkes hull kana ja just hullu kanana ta flaiereid jagama pidigi. See pidi olema üks suurimaid tähelende Hollywoodis 😛
Ühel hetkel lasti meid 15 minutiks ülikallite poodidega tänavale shoppama. Jätsime lahke võimaluse kasutamata 😀 Pidi veel võimalus olema, et äkki näeme näiteks Paris Hiltonit mõnest kallist butiigist väljumas, aga jäi kahjuks see ka nägemata 😀

Kui ekskursioonil käidud, läksime Hollywoodi silti otsima. Otsima seda selles mõttes ei pidanud, et see paistis kaugelt mäe otsast ilusasti kätte. Tahtsime aga kuidagi lähemale ka saada, et pilti teha. Tiirutasime päris kaua seal mäe otsas ringi, aga kahjuks seda päris õiget head kohta ikkagi ei leidnud. Aga peaaegu 🙂

Sealt edasi läksime meie rendiautot kätte saama ja oligi juba õhtu käes. Siin läheb suhteliselt vara pimedaks, juba 6 ajal.

 

Järgmisel päeval oli tööpäev ja me pidime ise hakkama saama. Kõikidesse põnevatesse kohtadesse, mis Karel leidis (näiteks filmistuudiote võtteplatsid), Kren kahjuks oodatud ei olnud, nii et pidime aina edasi otsima. Alles lõunaks suutsime ära otsustada, et külastame filmistuudio Universal Studios teemaparki. See oli Los Angeleses ja seega oli üle tunni aja sõitu ja kohale jõudsime alles veidi enne kahte. Piletiputkast küsiti, et äkki soovime eelisõigusega pileteid, kuna juba 3 tunni pärast läheb park kinni. Loobusime siiski, sest juba tavapilet oli ikka päris krõbeda hinnaga (80 dollarit ühele) ja otsustasime lihtsalt kärmelt teha 😛 Kren pani niikuinii piirangud ja igasugustele lõbusõitudele ja ameerika raudteedele meil plaanis minna ei olnud.

Koht oli päris kihvt ja oli küll pidevalt tunne, et oled ise filmi sattunud 🙂

Halloween oli siis kohe-kohe tulemas ja see oli väga in teema ka seal. Üks dekoratsioon oli vingem (või jubedam) kui teine.
Buuuuuuh!
Pargis liikus ringi suur hulk erinevaid multikategelasi. Kasutasime võimalust ja tegime Scooby-doo ja ta sõpradega ühe perepildi 🙂
Ja Simpsonite nurgake…

Päris mitmes parginurgas oli tunne, nagu jalutaks pisikeses külakeses. Nagu päris külast ei puudu kõiki kommenteerivad külamutikesed, ei puudunud need ka sealt 😀 Kren pakkus neile päris pikaks ajaks kõneainet, kommenteerisid kõike, mida ta tegi ja kuhu läks 😀 Ütlesin Krenile selle peale, et ta neile lehvitaks. Lehvitas ja lehvitasid naerdes vastu ka 😀
Kreni lemmikud on kõik nupud, kangid, lülitid jne, mida vajutada, keerata ja muud moodi näppida saab. Seal tegi ta endale meenemündi.

Pargis toimusid iga lühikese aja tagant ka erinevad show’d ja kinoseansid. Avastasime, et inimeste mass liigub Shreki maailma poole ja võtsime sappa. Sattusime koos nendega 3D kinno. Noo… teeme proovi, mis Kren sellest arvab. Sai ka prillid pähe ja võtsin endale sülle. Sissejuhatava osa vaatas ilusasti ära ja tundus, et on isegi päris põnevil. Aga kui päris film lahti läks, läks lahti ka Kreni kisa… Põgenesime sealt võimalikult kiiresti minema, et mitte teiste filmielamust rikkuda.
Kui kinost väljusime, kuulsime, kuidas läbi valjuhääldi hüüti, et viimane kutse veemaailma etendusele. Panime jooksu. Kren sai nutust üle, talle alati pakub hirmus palju nalja, kui me jookseme 😀 Jõudsime päris napilt. Esimeste ridade juures oli hoiatus, et võib märjaks saada ja pugesime võimalikult taha.

Lavakujundus oli juba kurjakuulutav…
Ja nii kui show lahti läks ja esimesed skuutrid “lavale” sõitsid, kasteti meid kõiki läbimärjaks. Ma ei osanud seda üldse oodata ja seega ei teadnud ka, et peaksin Kreni kaitsma. Võite arvata, mis sellele järgnes… Kõva kisa otseloomulikult. No pole võimalik! Õnneks oli seal hästi palju lärmi ja Kreni kisa kadus selle ülejäänud lärmi sisse ära. Kussutasin teda ja võtsin kõvasti sülle ja õnneks rahunes suhteliselt kohe jälle maha. Ülejäänud show’d piilus ühe silmaga sügavalt kaisust 😛
Show ise oli vägev ja Karel oli pärast väga vaimustuses 😀 Nagu tõeline actionfilm. Inimesi pandi põlema, lendasid kõrgelt tornide otsast alla, suur lennuk lendas järsku kuskilt vette jne.
Lisaks veemaailma showle käisime veel eriefektide showl ja loomastaaride showl. Eriefektide show võttis muidugi jälle Krenil korraks pisara välja, aga õnneks saime sellest suhteliselt ruttu üle 🙂
Pilt on küll kehvake, aga näidatakse seda, kuidas linde filmide jaoks filmitakse. Nimelt lendavad nad päris kiiresti ja keeruline on neid kaadrisse saada. Et see siiski õnnestuks, pannakse linnud vastu suurt ventilaatorit lendama ja nii püsib ta ühe koha peal. Taga olevale rohelisele seinale pannakse pärast film taha jooksma ja nii tundub, nagu lendaks lind päris looduses.

Kui pargist lahkuma hakkasime, avastasime, et terve alumine korrus jäi meil avastamata 😀 No meil ikka juhtub. Aga polnud midagi teha ka, sest kell oli juba 5 ja kõik atraktsioonid suleti üksteise järel. Õnneks oli terve alumine korrus täis erinevaid zombie-maailmaid ja muud hirmsat, nii et väga kurvad me ei olnudki, et sellest ilma jäime.

Otsustasime veel korra läbi käia selle mäe otsast, kus me olime eelmisel õhtul ekselnud ja Hollywoodi silti otsinud. Need vaated, mis sealt paistsid, olid lihtsalt nii hingematvad, et tahtsime neid uuesti näha. Ma lihtsalt armastan öist linna väga… Vaadake ise…

Los Angeles

 

Järgnev öö oli kohutav. Kren ärkas paar tundi pärast uinumist kõrvulukustava kisaga ja aina köhis ja köhis ja köhis. Ta köha hakkab alati nii koledalt pihta, hästi kinniselt ja siis ta kõõksub aina kõh-kõh-kõh. Jube on seda kuulata. Kodus hakkame kohe kiirelt inhalaatoriga auru tegema, aga siin ei osanud mitte midagi teha. Kui ma seda ööd meenutan, käivad lihtsalt judinad üle selja. Haiguse ajal on võõras riigis olla kuidagi eriti jube. Panin igal Kreni ärkamise korral riidesse ja ütlesin Karelile, et nüüd lähme. Ma ei teadnud kuhu, apteeki… või haiglasse… või… Ühe korra panin juba jalanõud ka jalga ja just sellel hetkel jäi Kren jälle magama. Nii me siis magasime, iga paari tunni tagant kõik koos nuttes (okei, Karel vist ei nutnud). Lõpuks ikkagi tuli hommik ka ja läksime apteeki. Juba järgmine öö oli õnneks normaalne ja praeguseks on haigus peaaegu läinud. Meie plaanidele tõmbas see haigestumine aga piire peale ja nii olime terve järgmise jubedale ööle järgneva päeva toas…

Kuna aga järgmine öö oli juba palju parem ja tundus, et Kreni olemine on juba täitsa okei, siis kõige viimasel sealoleku päeval ikka otsustasime midagi teha. Meil olid kupongid, millega sai lähedal asuvasse akvaariumi tasuta sisse ja otsustasimegi selle kasuks.

Akvaarium oli… Noh, nagu akvaarium ikka 😀 Käime igal reisil erinevates loomaparkides, akvaariumites jne ja meid üllatada on juba suhteliselt keeruline.

Kõige ägedam asi selle akvaariumi juures oli see, et kaladele sai pai teha 🙂 Sellist asja ei olnud me tõesti varem kohanud. Sellel pildil teeb Karel haile pai! Kui paljud teist saavad kiidelda sellega, et on haile pai teinud? 😀

Krenil oli vähemalt päris huvitav 🙂 Teisel pildil teeb ta pai kõige väiksema pingviiniliigi esindajale (kujule muidugi 😛 ) Need pingviinid kasvavad vaid 0.5 meetri pikkuseks.
Kreni lemmikud on hiigelsuured akvaariumid, kust kalad nagu nina eest läbi ujuvad. Siis ta aina näitab näpuga ja hüüab ka-kaa, ka-kaa, tema keeles kala.

 

Nii meie esimesed päevad Californias läbi saidki. Järgmisel päeval sõitsime ülipikale reisile, millest kuuldes kõik päid vangutasid ja hoiatasid, et tuleb palju sõitmist 😀 Nüüdseks on suurem osa meil sellest sõidetud ja ülehomme peaksime jõudma San Franciscosse, et laupäeval sealt lahkuda. Kui palju ilusaid vaateid ja huvitavaid kohti me oma reisil näinud oleme… Täiesti uskumatuuu! Kui mitte varem, siis Orlandosse tagasi jõudes kirjutan juba järgmise osa meie reisist.

Kui keegi kahtleb, kas minna USAsse reisile või mitte, siis minge! Absoluutselt kindlasti! Meie oleme igatahes täiesti armunud… 🙂