Surmaorg ja Bishopi linn

On the road again

Kui esimesed valged inimesed sinna jõudsid, siis kirjeldasid seda paika kui “ilma ühegi ojata, millest juua, ilma ühegi puuta, millel rippuda”. Siit siis ilmselt ka nimi – Surmaorg. Asub see ca. 100m allpool merepinda (USA madalaim punkt) ning on siin on mõõdetud maailma kõrgeim temperatuur looduses – 56,7°C. Kuna see jäi meil marsruudile, siis otsustasime oma silmaga üle vaadata.

Pikka aega mööda lagedat kõrbet sõites hakkas vaikselt mägisemaks muutuma. GPS näitas ka juba palju rõõmsamaid numbreid. Sihtkohani oli veel kümmekond kilomeetrit, kui avastasime järsku tee äärest parkla koos paraja portsu autodega. Otsustasime kinni pidada, äkki on midagi huvitavat.

Mingi huvitav tee viis mäe otsa
Kust avanes selline vaade. Oli väärt ronimist küll.
Tekkinud on kogu see kupatus laava ja vee vahelise võitluse käigus väga ammu-ammu.

 

Kreni pildistamisel on meil siin kohalik rahvas tihti abiks. Kui ta isegi meie trump-nipi peale (“Krennu vaata – kiisu on emme juures”) kaamerasse ei vaata, siis tuleb keegi Kadri selja taha ja teeb talle jänesekõrvasid. Või saadab sinna oma lapse Krenile lehvitama.
Nii ka see kord.
Vaade kuristikku

 

Taustal pole mitte liivaluited, vaid ammu jahtunud laava – kõva kui betoon.

Ümbrus uudistatud, ronisime mäe otsast alla tagasi. Ega väga kauem ei tahtnudki olla, nimelt oli hea kontrast Suure Kanjoniga, kus valitsesid peaaegu miinuskraadid. Kõigest paarsada miili eemal, aga kraadiklaas näitas +37C.
Peale lühikest sõitu väitis GPS keset suurt tühjust, et oleme nüüd kohal. Hmm … huvitav. Kui “Surmaorg” või “Death Valley” Google otsingusse panna, tuleb vastuseks terve hunnik kuiva mõranenud pinnasega pilte. Midagi sellist aga ei paistnud… Läksime siis suures segaduses külastuskeskusesse, et natuke selgust saada. Ja saimegi – suure Surmaoru maketi peal olid kenasti ära märgitud kõik vaatamisväärsed kohad. Ahaa – see ei olegi nagu Suur Kanjon, et sõidad kuhugi äärde ja vaatad alla. Hoopis palju äärmiselt erinevaid kohti oru erinevates otstes.
Märkisime siis huvitavamad asjad telefoni ära, ning hakkasime kõige lähema poole sõitma. Ja siis tuli uus avastus – org on hiigelsuur ja kõige lähema kohani on 20 miili. Seega enamus jäi 100 miili kaugusele ning meie nimekiri kahanes kümnelt kohalt kahele 🙂

Kive seal jagus, samuti tühjust.
Devil’s Colf Course – Kuradi golfiväljak. Nimi räägib vist enda eest.
See polnud meil tegelikult nimekirjas, aga peateel sõites näitas viit järsku ühele kruusateele selle nimega. Nimi oli mul küll meeles, aga millega täpselt tegu – polnud aimugi.
Poole tee peal mõtlesime isegi tagasi keerata, sest halb tee ähvardas hambad välja peksta. Lisaks paistis tee ääres vaid Eestiski tuntud küntud põld.
Tee läks aga paremaks ja tükid tee ääres suuremaks. Kohale jõudes selgus, et aimasin õigesti – tegemist oli kivikõvade soolakamakatega.
Soolakihi paksus on siin 300 kuni 2700 meetrit.
Järgmine sihtkoht oli Badwateri soolaväli – oru kõige madalam punkt.
See lomp siin oli ka ainus koht terves orus, kus vett nägime.
Valge tee on turistide poolt soola sisse tallatud rada. Aukude päritolu ei oska oska öelda, aga pakuks, et ka turistide kätetöö. Sügavamates neist paistis vesi.
Jah, tõesti on sool 🙂
Raja lõpus läks maastik huvitavamaks. Selline oli silmapiirini välja.
Mmmm … sool.
Miskipärast olid hiljem nii auto kui hotelli põrand soola täis.
Kuskil seal müüri taga on me auto. Ja valge silt kõrgel majade kohal (umbes poole mäe peal) tähistab merepiiri.

Kuna päike hakkas vaikselt juba loojuma, siis otsustasime järgmise ööbimiskoha poole edasi liikuda. Algus oli ilus – nägime kõrberebaseid, huvitavad vaated, päikseloojang. Aga siis läks pimedaks – keset käänulisi teid mägedes. Siis hakkas Kren jorisema. Ja siis meenus meile järsku, et me polnud hommikust saadik söönud.
Terve igavikuna tundunud sõit jõudis õnneks siiski lõpule ja me avastasime ennast keset väikest pimedat linnakest. Tegime ülikiirest hotelli check-ini ära ja sõitsime linna ainsasse söögikohta. Seejärel saime lõpuks pikali visata.
Hommik ei olnud õhtust eriti targem – linnas polnud isegi toidupoodi. Seega põrutasime kohe edasi järgmise ööbimispaiga poole.
Kuna järgmise sihtkoha Yosemiitideni oli liiga pikk maa, siis valisime kaardi pealt poolel maal peatumiseks suvaliselt järgmise linna. Tee kulges alguses läbi kõrbe, siis ronis mägedesse. Ja siis Kadri suureks “rõõmuks” mööda kitsast käänulist teed sealt jälle alla. Ta ei kannata sellist sinka-vonkatamist üldse, oh seda klaasistunud pilku, mis ainiti enda ette vaatas 🙂
Järk-järgult hakkas loodus muutuma – saime kõrbest välja. Ja otse suvest sügisesse, järsku olid kõik kohad värvilisi puid täis.
Nii me jõudsimegi oma juhuslikult valitud ööbimiskohta – Bishopisse. See linnake osutus tõeliseks pärliks. Kuidagi nii erinev kõigist eelmistest, kus selle reisi jooksul viibinud oleme. Tegemist oli mingi oaasi taolise asjaga keset kuiva kõrbe. Palme ja muid troopilisi puid polnudki – hoopis meile tuttavad lehtpuud. Ilm oli mõnusalt soe, aga kõikjalt karjus vastu SÜGIS. Selline mõnus ja soe sügis. Ja rahu 🙂

 

Motell oli ka teistsugune kui tavaliselt. Selline paariselamuboks, teest eemal vaatega pargile. Oma muruplatsi ja laste mänguväljakuga. Esimest korda saime toa ust pärani lahti hoida ja Krenil lasta ilma probleemideta väljas ringi joosta.
Must on meie rendiauto. See vasakpoolne 🙂
Soe sügis.
Otsustasime peale kohale jõudmist kõrval asuvat parki uudistama minna. Mis ma oskan öelda – mõnus!
Parditõug oli imelik – umbes 2x suuremad kui meie metspardid 🙂
Üks tädi jagas Krenile lahkelt oma saia, mis siis suure naeru saatel partidele söödeti. Ainult emme-issi olid vahepeal sunnitud kangelast natuke tagasi tõmbama, kui hiigelpartide kari ta ümber jälle liiga suureks kippus kasvama.

Kahjuks ei osanud me broneerides midagi sellist oodata, nii et pidime ühe päevaga piirduma. Hommikul jälle asjad kokku ja Yosemiitide poole liikuma. Kas ma juba mainisin, et Bishopis oli mõnus? 🙂

On the road again.