Arhiiv kuude lõikes: detsember 2012

Tagasi Floridasse ja esimene negatiivne kogemus

Järgmisel hommikul ärkasime jälle 4 ajal, sest 6:40 läks lennuk Floridasse tagasi. Kui Orlandost Californiasse lennates läks sabades seismisele meeletult palju aega, siis seekord läks kõik õnneks mitu korda kiiremini ja üsna kiiresti olime kõik kontrollid läbinud. Leidsime ühe mänguväljaku ja Kreni tungival nõudmisel sättisime ennast loomulikult kohe sinna mängima 🙂 Nii et poolteist tundi ootamist läks kiirelt.

Lennukis maha istudes juhtus taaskord nii, et üks koht meie kõrval jäi vabaks. Pöidlad pihku, et see koht vabaks jääkski… Meil peab ju vedama, alati on vedanud… Ja muidugi seekord läks teisiti 🙂 Kui üks vanatädi lennukisse sisse astus, mõtlesin, et kui keegi peab meie juurde istuma tulema, las siis tuleb tema – oli sellise lahke näoga ja sõbralike silmadega memmeke. Nii läkski 😛 Nii et väga suurt põhjust torisemiseks tegelikult pole. Õnnetuseks oskas ta ainult hispaania keelt ja nii me väga suhelda ei saanud, aga Kreni nunnutas küll ja vaatas temaga koos naerdes multikaid.

Kren oli erakordselt heas tujus. Esialgu jäi ta kohe magama ja kui paari tunni pärast ärkas, säras nagu väike päike. Aina lehvitas ja naeratas kõigile, vaatas rahulikult multikaid ja mängis mänguasjadega. Ei jorisenud selle 5 tunni jooksul mitte ühtegi korda! Uskumatu. Kui lennuk maandus ja me maha hakkasime minema, ütles üks noormees mulle, et meil on lihtsalt hämmastavalt hästi käituv laps. No tõeliselt tore oli seda kuulda ja tänasin teda muidugi väga 🙂 Ise mõtlesin, et kui ta oleks eelmine kord meiega koos Miamis maandunud (kui USAsse saabusime ja Kren oma elu kõige suurema draama korraldas), siis ta vist nii ei oleks öelnud 😀

Miamis pidime paar tundi järgmist lendu ootama. Kren jätkas oma säramist ja no nii palju komplimente pole ta vist kunagi saanud. Kõik aina lehvitasid ja kutsusid teda enda juurde patsu andma, ütlesid et ta on handsome young man (nägus noormees) ja really cute (tõeliselt armas), küsisid, kust me pärit oleme ja mis keeles räägime jne. No tõeliselt uhke tunne oli selle väikemehe emme olla 😀

Järgmine lend Miamist Orlandosse kestis vaid 45 minutit ja Kren magas selle lennu täiesti maha. Nii et kõik läks lihtsalt nii suurepäraselt, kui üldse minna sai ja Kren oli tõeline kullatükk! 🙂

Orlandos läksime rõõmsalt pagasilindi äärde oma kohvreid ootama. Ootasime ja ootasime ja ei suutnud ära uskuda, et kuidas meil nende kohvritega üldse ei vea ja alati saame need viimaste seas kätte. Ja siis järsku pandi pagasilindile ühe kohvri taha kiri viimane kohver… Minu kõrval seisnud naine ütles mulle otsa vaadates, et nad teevad vist nalja. Lootsime ka, et see on nali, aga paraku polnud. Meie kohvrit ei olnud! Kogu reisimise ajaloo jooksul ei ole sellist asja juhtunud ja nüüd siis oli lõpuks esimene kord. Oehhh… Miks pidi see tore päev nii lõppema. Läksime siis kaotatud pagasi putkast küsima ja uurima ja selgus, et meie kohver ei olnud San Franciscost lahkunudki, kuna sildid olid küljest kadunud. Lubati, et pannakse järgmise lennuki peale ja umbes keskööks on kohal. Küsiti hotelli andmeid, et nad saaksid asjad ise ära tuua, nii et meie saime vaid lootma jääda, et see nii ka läheb.
Niisiis olid meil esialgu vaid need asjad, mis olime pannud käsipagasisse. Seal oli näiteks suur hunnik Kreni mänguasju 😀 Ehk siis suurt ei midagi. Õnneks ikka läpakad ja fotokas ka, nii et kõige väärtuslikumad asjad olid alles. Etteruttavalt olgu öeldud, et saime kohvri õnneks siiski järgmisel päeval kätte. Küll nii lagunenult, et pidime uue kohvri ostma, aga vähemalt olid asjad alles.

Edasi liikusime autorendi poole. Otsustasime, et võtame esialgu auto vaid üheks ööks, et võimalikult kergesti lennujaamast hotelli jõuda. Kui siiani olid kõik autorentimised kiirelt ja libedalt läinud, siis seekord oli kuidagi ebameeldiv teenindaja. Aina surus kõike peale ja ei hoolinud sellest, et meil auto vaid üheks ööks võetud on. Äkki on ikka suuremat autot vaja, kuidas see lapsekäru ikka peale mahub ja blablabla. Ütlesin naerdes, et meie kohvri kaotasid nad niikuinii ära, seega pole vist asjade mittemahtumisega probleeme 😀 Aga ikka ajas oma joru. Õnneks saime ikka ära keerutatud ja saime selle auto, mis meil ette broneeritud oli. Ruumi jäi lausa ülegi 😀

Ja siis sõitsimegi lõpuks hotelli poole. Hotelli valimisega nägime seekord rohkem vaeva, kui tavaliselt, kuna seekord oli meil plaan ühes hotellis peatuda päris pikalt, lausa 3 nädalat. Niisiis kõige odavamasse ja kehvemasse nagu ei tahtnud, aga rahast oli ka kahju ja seega väga palju maksta ka nagu ei tahtnud 🙂 Ja isegi kõige odavamal hotellil tuli 3 nädala arve päris suur… Mõtlesime siis, mida teha ja järsku meenus meile aadress priceline.com. Enne reisi oli meil kindel plaan kõik hotellid sealt võtta, aga millegipärast olime selle sujuvalt ära unustanud ja booking.com-i kasutanud. Nüüd siis tuli priceline appi. Kui bookingus valid lihtsalt endale kõige sobivama hotelli ja broneerid ära, siis priceline-s käib asi nii, et paned paika tingimused (kus hotell asub, mitu tärni jne) ja pakud hinna, mis oled valmis selle eest maksma. Ja siis ootad, et äkki mõni hotell võtab su pakkumise vastu 🙂 Valikus olevaid hotelle ette näha ei ole võimalik, aga on kindel, et sinu soovitud tingimused on täidetud ja üldiselt on priceline-s ikka kallimad ja paremad hotellid. Nii et kaotada pole midagi. Liiga vähe aga pakkuda ei tasu, sest üks inimene saab ühe korra päevas pakkumise teha. Kõrval on soovitused, alla mille pakkuda ei tasu. Meie panime asukohaks Kissimmee (Orlandost veidi väljas, Disney parkidele hästi lähedal) ja pakkusime ühe öö hinnaks 25 dollarit… Ja jäime ootama. Ja saime! Meie pakkumise võttis vastu Seralago hotell.

Olime ikka täitsa rõõmsad, sest nii odavalt poleks bookingu kaudu midagi saanud. Sellist hotelli ammugi mitte. Vaatasin hetk tagasi hindu ja kui me homme sinna hotelli tahaks minna, peaksime öö eest maksma 61.20+maksud. Nii et meil läks ikka väga hästi 🙂

Hotell oli täitsa kena. Mitte midagi väga uhket, aga selline lihtne ja armas 🙂 Töötajad olid väga sõbralikud ja aitasid meid kohvri otsimisega, Karel sai küsimise peale endale kohvimasina tuppa ja kui mingi probleem oli, saime alati kiire lahenduse. Hotelli juurde kuulus 2 soojendusega basseini, 2 mullivanni, lastebassein ja mänguväljak. Lisaks oli seal väike pood-söögikoht, kust kiirelt midagi hamba alla sai, kui vaja oli. Ühelgi hotellil/motellil, kus siiani olnud oleme, pole nii palju erinevaid lisasid olnud, nii et väga õige koht, kus pikemalt peatuda 🙂

Terve selle aja jooksul ei teinud ma hotellist vist ühtegi pilti. Iga päev mõtlesin, et küll homme teen ja igal õhtul, kui basseini äärde läksime, mõtlesin, et homme võtan kaamera ka kaasa… Ja nii said need homsed otsa ja ma unustasin üldse ära, et blogisse oleks jutu kõrvale pilte ka vaja. Üritasin siis netist otsida (see esimene hotelli pilt on ka netist leitud), aga kahjuks midagi väga head ei leidnud.

Umbes selline oli meie tuba. Tugitooli küll ei olnud ja selle asemel oli suur söögilaud toolidega (mis oli isegi parem variant). Toas oli 2 suurt voodit (jess!), nii et saime kõik mõnuga laiutada 🙂

See hotell oli ka hea Disney naaber. Ma päris täpselt ei tea, mida see tähendas, aga Disney parkidele oli ta väga lähedal, hotellist sai Disney pileteid osta ja mitu korda päevas viisid bussid parkidesse kohale ja tõid tagasi ka. Eks ta ilmselt seda tähendaski 😀 Väga mugav igatahes ja kasutasime seda võimalust mitu korda 🙂

Hotell asus väga heas kohas, jalutuskäigu kaugusel oli kümneid söögikohti ja poode, meile väga lähedal asusid lõbustuspark ja Old Town.

Old Town oli selline lõbustusi täis tänav. Lisaks erinevatele lõbustuspargiatraktsioonidele (neid oli seal terve hulk, vaateratast on ka pildil näha) oli seal palju söögikohti ja suveniiripoode, baare, mängutubasid, õuduste loss jne. Õhtuti läks seal alati elu eriti käima ja ka meile meeldis seal just õhtuti jalutamas käia. Õhtuti mängis ka elav muusika 🙂

Kiri ühe toidukoha aknal. Toidulõhna võib tasuta nuusutada 😀

Mänguautomaadid päris võimsate auhindadega. Me ei suutnud alguses oma silmi uskuda, päriselt võib sealt võita näiteks IPade ja muid tahvelarvuteid, videokaameraid, 100-dollarisi rahatähti ja muud vinget. Vasakus automaadis pidi võtmekese avasse sisse saama ja parempoolses pidi niidi läbi lõikama, mille otsas auhind rippus. Tundub lihtne, eks? 😀 Meile ka tundus ja nii me mängisime seal ühel õhtul kõik oma ühesed ära 🙂 Õnneks meil neid väga palju polnud 😀 Ette ja paremale sai liigutada vaid ühe korra ja siis oligi kohe mäng läbi. Muidugi me midagi ei võitnud, mitte ligilähedalegi 😛 Iga õhtu mängis seal ikka keegi, aga me ei näinud kunagi, et nad võitnud ka oleks 😀

Bänd, mis mängis vanu rokilugusid. Väga mõnus oli kaasa laulda 🙂 Inimesed tantsisid ja nautisid täiega. Selline jaanipäevade tunne tuli igal õhtul peale 😀

 

Esimese nädal aega lihtsalt magasime ja lösutasime 😛 Ehk siis lõpuks puhkasime ka 😀 Olime sellest ringitiirutamisest ikka päris väsinud ja no kohe mitte midagi ei viitsinud teha. Söömas ja ujumas ikka viitsisime käia. Umbes pooletunnise jalutuskäigu kauguselt avastasime ühe hiinaka, kus sai 4.99 eest süüa nii palju, kui soovi on. Väljas süües on siin toiduhinnad mu meelest suht kallid (no kus poleks) ja olime päris rõõmsad, kui nii odava koha avastasime. Lisaks hiinakale tüüpilistele söökidele (mitut sorti riisi, nuudleid, kana) oli seal veel võimalik süüa pitsat, kartuleid, mehhiko sööke, suppi, salateid, erinevaid lihasid, puuvilju, kooke-küpsiseid, jäätist jne. Ehk siis iga kord võis endale uue valiku kokku panna, kui soovi oli.

Kren sai ühe tädiga seal juba esimesel korral väga suureks sõbraks. Nii, kui tädi käed laiali ajas, jo0ksis Kren talle sülle kallistama 🙂

Kui olime juba piisavalt kaua niisama logelenud, otsustasime, et on aeg Disney parkidesse minna. Kuna meie hotellis müüdi pileteid, polnud vaja kaugelt neid otsima minna ja ühel õhtul sammud sinna leti poole seadsimegi. Tädi tutvustas erinevaid võimalusi ja hindu ja ütles kohe, et tal on meile üks hästi hea diil pakkuda. Nimelt peame me ühes hotellis väiksel paaritunnisel tutvustusreisil käima, saame hommikusööki seal tasuta süüa ja selle eest makstakse meile 100 dollarit või tehakse hästi soodsad Disney piletid. Ee.. milles konks on? 🙂 Olime muidugi nõus ja selle pakkumisega saime siis 3 Disney parki + üks lisapark 340 dollariga (päris kreisi ju tegelikult! Tegelikult oleks see maksma läinud pea 500). Muutsime kellaaja lõunaseks ja nii saime hoopis lõunasöögile minna. Sealt lahkudes tegime veel nalja, et me võiks seal iga päev käia, kui selle eest 100 dollarit makstakse 😀

Järgmisel hommikul asusime teele. Autot meil ei olnud, nii et tuli paari miili kaugusele jala minna. Jalutada me ei karda ja erilisi probleeme see ei tekitanud 🙂 Jõudsime 2 minutit enne kokkulepitud aega kohale ja üsna pea tuli üks täitsa sõbralik mees, kes ennast tutvustas ja ütles, et sõidame nüüd ühte Itaalia restorani ja me võime oma autoga tal taga sõita. Ta ei suutnud muidugi ära imestada, et me nii kaugelt jala tulime 🙂 (Ameerika on autode maa!) Sõitsime siis tema autoga kohale, õnneks ei olnud väga pikk sõit.

Esialgu läks kõik väga kenasti, saime tellida, mida tahtsime ja toit oli väga maitsev. Ta rääkis niisama oma elust ja perekonnast, me rääkisime Eestist ja kus me reisinud oleme. Kõik oli tore. Siis sõitsime tagasi sellesse hotelli, mille tutvustusele me olime tulnud. Ta näitas meile ühte tuba (õigemini oli see nagu lausa korter 4 erineva toaga, mullivannidega, kööginurkadega) ja küsis, et kuidas meeldib ja kas on parem, kui see, kus praegu peatume. No oli muidugi ja hea meelega oleks tahtnud seal hoopis elada, aga jutt hakkas juba vaikselt kahtlaseks kiskuma 😛

Karel oli eelmisel õhtul tegelikult natuke juba netist uurinud, et mis värk see on ja teadsime, et meile hakatakse pähe määrima, et me toa nende hotelliketis ostaksime. Või pigem osaluse toast. Ja vaikselt hakkaski jutt aina selle poole tüürima. Kui olime toa ära vaadanud, läksime peamajja, kus meid laua taha istuma pandi ja hakati täpsemalt tutvustama, millega tegu on ja kui palju miski maksab. Tegu oli timesharinguga ehk siis nagu osaluse ostmisega, millega saad ükskõik millises maailma kohas mingi kindla aja iga aasta hästi väikse raha eest nende hotellides ööbida. Me küll reisime suht palju (see oli viga, et me alguses sellest nii palju rääkisime) ja ehk tuleks see isegi meile kasuks, kui me selle oleks ostnud, aga no õnneks või kahjuks ei olnud meil küsitud rahasummasid küll kuskilt võtta. Esialgsed hinnad olid 30 000 ligi (!!!) ja need muidugi pakkumise käigus langesid, mõeldi meile aina uusi pakette välja jne. Kui alguses oli see enam-vähem tore mees üksinda, siis hiljem tuli ka manager ja siis nad hakkasid meid koos pommitama… Aina tegid uusi diile, rääkisid ilusaid jutte ja ähvardavaid jutte, käisid sada korda ära, et me mõelda saaks, ei leppinud Kareli vastusega, et eestlased ei saa midagi niimoodi järsku otsustada 😀 ja muutusid üldse aina hirmsamateks. Me ei saanud öelda ka, et meil ei ole selliseks asjaks lihtsalt raha, sest sinna vestlusele saamiseks pidi aastapalk mingi kindel summa olema ja sellest nagu vist oleks pidanud jätkuma. See tädi, kes meid sinna vestlusele sokutas, ütles, et see palganumber on suva ja öelge lihtsalt, et teenite jah nii palju, isegi kui ei teeni. Nii et kui me oleks öelnud, et meil sellist raha pole, siis nad oleks äkki vastanud, et mis te siis siia üldse tulite ja oma Disney pileteid ka ei saa 😀 Seega olime päris vastikus olukorras. Mul oli selline tunne, et me ei pääsegi sealt mitte kunagi enam minema. Nad aina pinnisid ja piinasid ja küsisid ja pakkusid ja ei leppinud ühegi vastusega. Ja me ei oska ei öelda! Kui nad juba sajandat korda minema läksid, et me “mõelda” saaksime, siis ma ütlesin Karelile, et hakkan kohe nutma, võtsin Kreni kaenlasse ja marssisin nende meeste silme alt (nad seisisid ukse taga) läbi wc-sse. Kui tagasi tulime, oli imekombel vestlus vahepeal otsa saanud ja nad leppisid Kareli eitava vastusega ja me saime sealt lõpuks minema! Uhhhhhhhh!

Nii me vähemalt arvasime… Pidime alumisele korrusele oma piletitele järele minema ja seal tuli üks mingi järgmine boss meiega rääkima. Palus istet võtta ja hakkas küsima, et mida meile täpselt pakuti ja kui madalale pakkumised läksid jne. Me tegime mökk-mökk, sest me lõpuks isegi ei vaadanud neid pakkumisi enam 😀 Olgu see või 2000 olnud, me ikkagi poleks saanud seda osta. Nii et siis hakkas ta pinnima, et mida ikka pakuti ja hakkas oma pakkumisi tegema… Appppiiii! Õnneks läks seal kiiremini ja nii kui piletid käes olid, lausa jooksime sealt välja. Eelmisel õhtul olime mõelnud, et me võiks seda iga päev teha, kergelt raha tuleb… Ma arvan ka 😀 Ma olin täiesti šokis sellest kõigest, esimene väga negatiivne kogemus siin USAs.

Kui järgmisel päeval jalutamas käisime, hüüdis üks mees meile ühest Disney pileteid müüvast putkast, et kas tahame hommikusööki ja 100 dollarit teenida. Küsisin Karelilt, et kas ta sai aru, mida ta hüüdis.. mis hommikusöök… Järsku vaatasime üksteisele otsa ja purskasime naerma – teame väga hästi, mida ta meile pakkus! 😀 Tänan, ei!

 

Yosemite rahvuspark ja San Francisco

Vaikselt hakkame tiirutamisega läänekaldal lõpule jõudma. Eelmises postituses lahkusime imearmsast linnakesest Bishop. San Francisco, meie läänekalda lõppkoht, jõudis aina lähedamale…

Kuna külastasime Suure Kanjoni ja Surmaoru rahvusparke, ei saanud ka kolmandat peaaegu tee peale jäävat rahvusparki vahele jätta. Nii lülitasimegi ka Yosemite rahvuspargi programmi.

Karel vist mainis eelmises postituses mu “armastust” mägiste teede vastu. Kahjuks ei anna pildid edasi päris seda, mida ma päriselt läbi elama pidin, aga need teed olid tõeliselt käänuväänulised ja päris kitsad. Aina paremale ja vasakule, üles ja alla… Appi, kui ma praegu sellele tagasi mõtlen, läheb jälle süda pahaks 🙂 Terve tee nendest mägedest alla vaatasin ainult enda ette ja üritasin millelegi ilusale mõelda. Näiteks sirgele teele 100 miili järjest 😀

Yosemite rahvuspark oli hoopis erinev eelmisest, Surmaorust. Kui mägesid hetkel nägemisulatuses ei olnud või puud olid nii tihedad, et puude taga olevat kuristikku ei näinud, siis oli täitsa tunne nagu sõidaks Eestis ringi. Üks asi oli seal veel praegusele Eestile täitsa sarnane, nimelt…

…LUMI! Võite arvata, kui elevile me läksime, kui seda esialgu vaid mägede tippudes nägime. Siin oli juba peaaegu käega katsutav…
Tegime muidugi kohe esimesel võimalusel peatuse ja jooksime õue uudistama-pildistama. Jäine õhk pidi pikali lööma, kui oma lühikeste varrukatega ja plätudega autouksest välja astusime 😀 Tegime hästi kiirelt – hüüdsin Karelile, et istu sinna, seisa sinna, vaata sinna, klõps-klõps-klõps, lähmeeee! Brrrr
Kui enne oli peaaegu käega katsutav, siis järsku jõudsime kohta, kus oli päriselt lumi! Igal pool meie ümber! Päris lumi! Krudises plätu talla all ja kõditas oma külmade näppudega varbaid 😀 Loomulikult pidime väikese lumesõja ka maha pidama 😛
Vaated olid lummavad
Järgmises peatuskohas jäid silma mitmed karude eest hoiatavad sildid 😀 Võtsime siiski julguse kokku ja läksime väikesele jalutuskäigule ja kivide otsa turnima. Õnneks ühtegi karu kivi tagant piilumas ei näinud 😛
Leidus nii suuri kui väikseid kive. 🙂
Ja jälle üks ilus järveke… Kui esimeste peatuste ajal magas Kren soojas autos, siis nüüd saime ta ikka välja kaasa võtta. Jääkarupusa selga ja polnud hullu midagi, trotsisime külma 🙂 Kren oleks vist isegi hea meelega vette plätserdama läinud, kui oleks ainult lubatud.

Ja pärast paaritunnist ringitiirutamist võtsime suuna järgmise hotelli poole. Läbi metsade ja üle mägede, mööda mägijärvede kaldaid. Hoopis teistsugune ärasõit kui varasematel kordadel.

Alguses oli meil kindel plaan San Franciscos vähemalt 2 ööd veeta, aga kahjuks tõid hotelliotsingud meid maa peale tagasi. Olime küll kuulnud, et see on kallis linn, aga et nii kallis…
Kõige odavam hotell rohkem kui 2 korda kallim kui eelnevad?! Tundus uskumatu ja natuke ebaõiglanegi. Pärast pikka mõtlemist otsustasime, et tuleb siis veel üks vahepeatus San Franciscost umbes 45 minuti kaugusel, nii et San Franciscos oleme siis vaid ühe öö… Mingeid väga suure plaane meil seal niikuinii polnud ja tundus igas mõttes nii kõige õigem.

San Francisco poole liikudes hakkas mingi hetk Krenile päike silma paistma ja läks jorinaks. Pidasime tee ääres kinni, et tekk akna ette panna.
Auto kõrval oleval karjamaal oli aia ääres paar lehma. Karelil läks teki sättimisega aega ja aina rohkem lehmi kogunes asja uudistama. Neid aina tuli ja tuli, igalt poolt kaugetest nurkadest jooksid kõik vaatama, et mis toimub. Lõpuks oli terve äär neid täis (kahjuks pildi peale mahtusid vähesed, ma kiirelt autoaknast tegin pildi) ja kõik lihtsalt jõllitasid. Alguses oli hirmus naljakas, aga lõpuks naljakalt hirmus 😀

San Franciscos oli kaks asja, mida kindlasti nähta tahtsime. Mina tahtsin näha kuulsat Golden Gate’i silda ja Karel künklikke ja filmidest tuttavaid tänavaid. Nägime ja kogesime mõlemat 🙂

Golden Gate’i sild, paljudest filmidest tuntud San Francisco sümbol.
Et sellist, ilmselt kõikidele tuttavat pilti sellest sillast saada, pidime parajalt seiklema ja närve kulutama (ning nagu alati, tülli minema), kuid lõpuks siiski õnnestus 😀 Nimelt suutsime valesti keerata ja siis ei saanud sinna enam kuidagi tagasi ja kui lõpuks saime, siis ei olnud seal mitte ühtegi parkimiskohta ja politseinikud seisid iga nurga peal ja vaatasid, et keegi valesti ei pargiks 🙂 Lõpuks tegime nii, et ma lihtsalt jooksin välja, läksin vaatasin silla üle ja tegin paar pilti. Karel ja Kren tiirutasid nii kaua lihtsalt parklas ringi 😀
San Francisco oli varasematest hoopis teistsugune linn. Mägine, teistsuguste majade ja tänavatega.
Ja siin filmidest tuntud künklikud San Francisco tänavad. Aina üles alla-üles alla…

Üks soov oli mul tegelikult San Franciscos veel. Nimelt algas hommik jälle siinsete hotellide hommikusöögi klassikaga ehk siis rõvedate ülimagusate kilesse pakitud saiakeseplönnidega, millest mul iga kord paha hakkab. Ma võtsin Kareli saiast 2 ampsu ja juba need mõjusid nii, et ajasid südame läikima. Niisiis ütlesin Karelile, et ma tahan midagi normaalset ja kodust üle pika aja süüa, ma tahan… boršisuppi! Otsisin kohe netist välja, et San Franciscos on Vene restorane küll ja nii võtsimegi boršisupi söömise plaani. Suu hakkas juba ette vett jooksma…

Kõigepealt sattusime hoopis kogemata ühte Vene poodi. Saime sealt kartulisalatit, pannkooke ja leiba 😀 Ühe vorsti juures oli silt, et estonskaja, aga ei tulnud kahjuks tuttav ette 🙂
Ja siis leidsime söögikoha ja menüüs oli boršisupp, jess! Tellisime ära ja jäime ootama. Kõrvale lubati leiba ka ja puha, kodune maitse, oehh, mm… Ja siis see supp saabus koos “leivaga” ehk siis tavalise saiaga, mida siin leivaks nimetatakse. Täitsa päris venelased pidasid seda poodi ja söögikohta, nii et nad peaks ju teadma küll, mis leib on 😀 Okei, see selleks…
Siis pistsin lusika supi sisse ja seejärel läks esimene amps suhu. Appi! Suutsin vaid õhku ahmida. Seal oli nii palju küüslauku ja pipart, et mul oli tunne, et kurk põleb. Aaaa, midaaa 🙁 Nii palju siis mu imeheast supist…
Õnneks oli “leiba” päris palju kõrval ja saime kuidagi hädavaevu suurema osa supist ikka ära söödud. Aga boršisupi isu on mul jätkuvalt!

Seejärel läksime hotelli otsima. Selle hotelliga oli selline lugu, et kui enne broneerimist internetist arvamusi lugesime, tegid kõik seda hullupööra maha ja keskmine hinne oli päris madal… Kui need arvamused välja jätta, oli kõik ideaalne – nimelt asus ta lennujaamale lähedal ja lennujaama ja hotelli vahel sõitsid iga natukese aja tagant bussid. Ka oli ta teistest palju odavam… Ainuke miinus oli see, et internetti polnud, aga otsustasime, et saame ühe päeva ka ilma hakkama ja võtsime ikkagi riski, tuleb siis, mis tuleb. Nagu ma juba öelnud olen, siis eriti pirtsakad me hotellide osas pole ja sellised asjad nagu vanaaegne telekas (ehk siis kineskoobiga) ja jäämasina puudumine (need on kusjuures netist hotellide kohta arvamusi lugedes tihti välja toodud) meid väga ei häiri 😀

Hotellituba oli üle ootuste normaalne ja üllatuseks oli isegi internet olemas. Mingit suurt räpasust ei märganud ja üle lendavad lennukid ka ei häirinud. Sättisime ennast hoopis mõnusasti sisse, pugisime kartulisalatit ja pannkooke (pannkoogid olid täpselt nagu emme tehtud!) ja sõime leiba kõrvale. Leib oli õiget värvi, aga kahjuks maitses ikka valesti. Umbes nagu pruuni värvi sai 😀

Järgmisel varahommikul läks lennuk ja sellega saidki meie seiklused läänekaldal otsa. Siiani oli kõik läinud lihtsalt imehästi…