Yosemite rahvuspark ja San Francisco

Vaikselt hakkame tiirutamisega läänekaldal lõpule jõudma. Eelmises postituses lahkusime imearmsast linnakesest Bishop. San Francisco, meie läänekalda lõppkoht, jõudis aina lähedamale…

Kuna külastasime Suure Kanjoni ja Surmaoru rahvusparke, ei saanud ka kolmandat peaaegu tee peale jäävat rahvusparki vahele jätta. Nii lülitasimegi ka Yosemite rahvuspargi programmi.

Karel vist mainis eelmises postituses mu “armastust” mägiste teede vastu. Kahjuks ei anna pildid edasi päris seda, mida ma päriselt läbi elama pidin, aga need teed olid tõeliselt käänuväänulised ja päris kitsad. Aina paremale ja vasakule, üles ja alla… Appi, kui ma praegu sellele tagasi mõtlen, läheb jälle süda pahaks 🙂 Terve tee nendest mägedest alla vaatasin ainult enda ette ja üritasin millelegi ilusale mõelda. Näiteks sirgele teele 100 miili järjest 😀

Yosemite rahvuspark oli hoopis erinev eelmisest, Surmaorust. Kui mägesid hetkel nägemisulatuses ei olnud või puud olid nii tihedad, et puude taga olevat kuristikku ei näinud, siis oli täitsa tunne nagu sõidaks Eestis ringi. Üks asi oli seal veel praegusele Eestile täitsa sarnane, nimelt…

…LUMI! Võite arvata, kui elevile me läksime, kui seda esialgu vaid mägede tippudes nägime. Siin oli juba peaaegu käega katsutav…
Tegime muidugi kohe esimesel võimalusel peatuse ja jooksime õue uudistama-pildistama. Jäine õhk pidi pikali lööma, kui oma lühikeste varrukatega ja plätudega autouksest välja astusime 😀 Tegime hästi kiirelt – hüüdsin Karelile, et istu sinna, seisa sinna, vaata sinna, klõps-klõps-klõps, lähmeeee! Brrrr
Kui enne oli peaaegu käega katsutav, siis järsku jõudsime kohta, kus oli päriselt lumi! Igal pool meie ümber! Päris lumi! Krudises plätu talla all ja kõditas oma külmade näppudega varbaid 😀 Loomulikult pidime väikese lumesõja ka maha pidama 😛
Vaated olid lummavad
Järgmises peatuskohas jäid silma mitmed karude eest hoiatavad sildid 😀 Võtsime siiski julguse kokku ja läksime väikesele jalutuskäigule ja kivide otsa turnima. Õnneks ühtegi karu kivi tagant piilumas ei näinud 😛
Leidus nii suuri kui väikseid kive. 🙂
Ja jälle üks ilus järveke… Kui esimeste peatuste ajal magas Kren soojas autos, siis nüüd saime ta ikka välja kaasa võtta. Jääkarupusa selga ja polnud hullu midagi, trotsisime külma 🙂 Kren oleks vist isegi hea meelega vette plätserdama läinud, kui oleks ainult lubatud.

Ja pärast paaritunnist ringitiirutamist võtsime suuna järgmise hotelli poole. Läbi metsade ja üle mägede, mööda mägijärvede kaldaid. Hoopis teistsugune ärasõit kui varasematel kordadel.

Alguses oli meil kindel plaan San Franciscos vähemalt 2 ööd veeta, aga kahjuks tõid hotelliotsingud meid maa peale tagasi. Olime küll kuulnud, et see on kallis linn, aga et nii kallis…
Kõige odavam hotell rohkem kui 2 korda kallim kui eelnevad?! Tundus uskumatu ja natuke ebaõiglanegi. Pärast pikka mõtlemist otsustasime, et tuleb siis veel üks vahepeatus San Franciscost umbes 45 minuti kaugusel, nii et San Franciscos oleme siis vaid ühe öö… Mingeid väga suure plaane meil seal niikuinii polnud ja tundus igas mõttes nii kõige õigem.

San Francisco poole liikudes hakkas mingi hetk Krenile päike silma paistma ja läks jorinaks. Pidasime tee ääres kinni, et tekk akna ette panna.
Auto kõrval oleval karjamaal oli aia ääres paar lehma. Karelil läks teki sättimisega aega ja aina rohkem lehmi kogunes asja uudistama. Neid aina tuli ja tuli, igalt poolt kaugetest nurkadest jooksid kõik vaatama, et mis toimub. Lõpuks oli terve äär neid täis (kahjuks pildi peale mahtusid vähesed, ma kiirelt autoaknast tegin pildi) ja kõik lihtsalt jõllitasid. Alguses oli hirmus naljakas, aga lõpuks naljakalt hirmus 😀

San Franciscos oli kaks asja, mida kindlasti nähta tahtsime. Mina tahtsin näha kuulsat Golden Gate’i silda ja Karel künklikke ja filmidest tuttavaid tänavaid. Nägime ja kogesime mõlemat 🙂

Golden Gate’i sild, paljudest filmidest tuntud San Francisco sümbol.
Et sellist, ilmselt kõikidele tuttavat pilti sellest sillast saada, pidime parajalt seiklema ja närve kulutama (ning nagu alati, tülli minema), kuid lõpuks siiski õnnestus 😀 Nimelt suutsime valesti keerata ja siis ei saanud sinna enam kuidagi tagasi ja kui lõpuks saime, siis ei olnud seal mitte ühtegi parkimiskohta ja politseinikud seisid iga nurga peal ja vaatasid, et keegi valesti ei pargiks 🙂 Lõpuks tegime nii, et ma lihtsalt jooksin välja, läksin vaatasin silla üle ja tegin paar pilti. Karel ja Kren tiirutasid nii kaua lihtsalt parklas ringi 😀
San Francisco oli varasematest hoopis teistsugune linn. Mägine, teistsuguste majade ja tänavatega.
Ja siin filmidest tuntud künklikud San Francisco tänavad. Aina üles alla-üles alla…

Üks soov oli mul tegelikult San Franciscos veel. Nimelt algas hommik jälle siinsete hotellide hommikusöögi klassikaga ehk siis rõvedate ülimagusate kilesse pakitud saiakeseplönnidega, millest mul iga kord paha hakkab. Ma võtsin Kareli saiast 2 ampsu ja juba need mõjusid nii, et ajasid südame läikima. Niisiis ütlesin Karelile, et ma tahan midagi normaalset ja kodust üle pika aja süüa, ma tahan… boršisuppi! Otsisin kohe netist välja, et San Franciscos on Vene restorane küll ja nii võtsimegi boršisupi söömise plaani. Suu hakkas juba ette vett jooksma…

Kõigepealt sattusime hoopis kogemata ühte Vene poodi. Saime sealt kartulisalatit, pannkooke ja leiba 😀 Ühe vorsti juures oli silt, et estonskaja, aga ei tulnud kahjuks tuttav ette 🙂
Ja siis leidsime söögikoha ja menüüs oli boršisupp, jess! Tellisime ära ja jäime ootama. Kõrvale lubati leiba ka ja puha, kodune maitse, oehh, mm… Ja siis see supp saabus koos “leivaga” ehk siis tavalise saiaga, mida siin leivaks nimetatakse. Täitsa päris venelased pidasid seda poodi ja söögikohta, nii et nad peaks ju teadma küll, mis leib on 😀 Okei, see selleks…
Siis pistsin lusika supi sisse ja seejärel läks esimene amps suhu. Appi! Suutsin vaid õhku ahmida. Seal oli nii palju küüslauku ja pipart, et mul oli tunne, et kurk põleb. Aaaa, midaaa 🙁 Nii palju siis mu imeheast supist…
Õnneks oli “leiba” päris palju kõrval ja saime kuidagi hädavaevu suurema osa supist ikka ära söödud. Aga boršisupi isu on mul jätkuvalt!

Seejärel läksime hotelli otsima. Selle hotelliga oli selline lugu, et kui enne broneerimist internetist arvamusi lugesime, tegid kõik seda hullupööra maha ja keskmine hinne oli päris madal… Kui need arvamused välja jätta, oli kõik ideaalne – nimelt asus ta lennujaamale lähedal ja lennujaama ja hotelli vahel sõitsid iga natukese aja tagant bussid. Ka oli ta teistest palju odavam… Ainuke miinus oli see, et internetti polnud, aga otsustasime, et saame ühe päeva ka ilma hakkama ja võtsime ikkagi riski, tuleb siis, mis tuleb. Nagu ma juba öelnud olen, siis eriti pirtsakad me hotellide osas pole ja sellised asjad nagu vanaaegne telekas (ehk siis kineskoobiga) ja jäämasina puudumine (need on kusjuures netist hotellide kohta arvamusi lugedes tihti välja toodud) meid väga ei häiri 😀

Hotellituba oli üle ootuste normaalne ja üllatuseks oli isegi internet olemas. Mingit suurt räpasust ei märganud ja üle lendavad lennukid ka ei häirinud. Sättisime ennast hoopis mõnusasti sisse, pugisime kartulisalatit ja pannkooke (pannkoogid olid täpselt nagu emme tehtud!) ja sõime leiba kõrvale. Leib oli õiget värvi, aga kahjuks maitses ikka valesti. Umbes nagu pruuni värvi sai 😀

Järgmisel varahommikul läks lennuk ja sellega saidki meie seiklused läänekaldal otsa. Siiani oli kõik läinud lihtsalt imehästi…