Arhiiv kuude lõikes: november 2013

Veel Hiinast ja hiinlastest

Eelmises postituses kirjeldasin seda, millisena meie Hiinat ja hiinlasi näeme ja mis on meie jaoks teistmoodi. Omaarust sai kõik nagu kirja pandud, mis erilist on, aga iga päevaga selgub, et see pole kaugeltki nii. Hakkasin omale telefoni märksõnasid üles kirjutama ja tänaseks päevaks on neid sinna kogunenud jälle terve hulk. Seega jätkan veel samal lainel ja järgmisel korral juba kirjutan lähemalt sellest, kus me käinud oleme ja mida näinud oleme 🙂

Kõigepealt alustan sellega, mida kõikidel siia reisijatel on kindlasti vaja teada, nimelt ei saa siin eriti meie kaartidega pangaautomaadist raha välja võtta. Oleme proovinud korduvalt erinevates automaatides, ütleb, et mingi number on vale või ei ütle üldse midagi ja annab kaardi lihtsalt tagasi… Lõpuks nüüd lennujaama automaadist saime neljandal katsel, Karel lihtsalt proovis aina uuesti ja uuesti ja lõpuks õnnestuski. Kui netist selle kohta uurida, siis osad kirjutavad, et neil õnnestus vabalt ja teised kirjutavad, et neil ei õnnestunud. Me siis kuulume sinna teise gruppi. Seal oli ka soovitus proovida aina uuesti ja uuesti ja vahel need automaadid lõpuks leebuvad ja annavad, ei tea siis, mis jama sellega on. Õnneks saime nendelt laenata, kellel külas oleme ja noh, me pole nagunii siiani oma raha eriti kulutama ka pidanud (ohhhhjahhhh!), nii et selles mõttes pole meie jaoks hullu. Aga muidu tasuks sellega arvestada küll ja sularaha võimalusel kaasa võtta. Üheski teises maailma riigis meil sellist probleemi varem esinenud ei ole.

Teiseks purustan ühe müüdi, mida kõik eurooplased vist arvavad. Nimelt ei ole hiinlased üldse ühte nägu! 😀 Tahtsin seda juba eelmises postituses mainida, aga läks meelest, nüüd siis parandan selle vea. Piltidelt vaadates tunduvad nad tõesti kõik kuidagi sarnased, aga siin kohapeal olles näen, et see pole üldse nii ja igaüks on ikka täitsa oma nägu. Ma enne siiatulekut isegi kartsin seda natuke, et mõtle, kui lähme nende oma tuttavatega kuhugi rahvarohkesse kohta ja siis ei suuda neid pärast ära tunda, sest nad on ju kõik nii sarnased 😀 Olen saanud siin korduvalt oma mõtete pärast veidi muiata ja see oli üks kord kindlasti.

Kren oma armsate tädi Abby ja onu Chrisiga

Nemad on siis nö need meie hiinlased 🙂 Kellega kogu aeg koos oleme. Nendega meil tõesti niii vedas ja nad on tõeliselt toredad, armsad ja lahked inimesed. Ja neile meeldib Krennu väga, nad tahavad temaga koos mängida, talle hiina keelt õpetada ja talle kõike näidata 🙂 Krenile meeldivad nemad ka ilmselgelt väga ja meile meeldivad nad ka, nii et jackpot selles osas täielikult!
Nagu näete, on nende nimed Abby ja Chris. Need on aga nende nö lääne nimed, lisaks on neil veel ikka kohalikud pärisnimed ka. See on hullult keeruline teema ja Abby on seda mitu korda seletanud, aga ma pole päris täpselt ikka aru saanud, kuidas see asi käib. Aga põhimõtteliselt on need uued nimed valitud selleks, et meiesugustel oleks lihtsam neid hääldada. Valitakse vist lihtsalt selle järgi, mis meeldib. Ma küsisin ta Hiina nime ka, see kõlas tõesti väga keeruliselt ja oli mul kohe pärast küsimist meelest läinud. Abby-t on oluliselt lihtsam meeles pidada 😀
Hiina keel kõlab üldse noh nagu hiina keel 🙂 Üsna keeruliselt. Kuigi samas pean mainima, et üldse mitte jälle nii, kuidas meie seda ette kujutame või siis mina ette kujutasin. Me kujutame ette, et see kõlab umbes nii nagu Tsung Tsang Tsing või Tsink Plekk Pang või midagi taolist 😀 Tegelikult on see palju sujuvam ja voolavam ja selliseid kindlaid sõnavahesid ei ole üldse. Kusjuures raadiost tulev muusika kõlab tõeliselt hästi ja tundub, et hiina keel on päris ilus keel laulmiseks 🙂 Ma olen mitu korda ennast tabanud mõttelt, et ohh, kui hea laul, seda võiks teinekordki kuulata. Peab vist endale mõne Hiina popmuusika plaadi kuskilt muretsema 😀

Hiinlased on väga suured suhtlejad. Nad saavad pidevalt igal pool üksteisega jutule, näiteks tänava peal, järjekorras oodates, lennujaamas istudes… Ja üsna ruttu on vestlusega ühinenud suur hulk inimesi ja kõik aina räägivad üksteisega midagi. Mida, ma ei tea 🙂 Samuti on nad väga suured abipalujad, näiteks kui me mingit asja üles ei leia, siis nad kohe küsivad abi ja seda iga nurga peal ja kas või 25 korda järjest, kuni õige koha üles leiame. Kui neile midagi ei meeldi või midagi on valesti, siis nad lähevad seda kohe ütlema. Näiteks tellisime ühes söögikohas pelmeene veiselihaga, aga kohale tulnud pelmeenid hoopis mingi taimse sisuga. Kohe kutsuti teenindajad ja saadeti söök tagasi. Kui pulgad maha kukuvad, hüütakse kohe teenindajat, et uusi on vaja. Kui salvrätikud saavad otsa, küsitakse kohe uued. Kui oleme mingi roaga lõpetanud ja tühjad nõud seisavad veel laual, minnakse kohe teenindajat kutsuma, et need tühjad nõud minema viidaks. No meie oleme muidu sellised nö vaiksed kannatajad ja ei julge kunagi midagi juurde küsida, vaid üritame sellega läbi ajada, mis toodud on. Kui ära eksime, eksleme kas või tund aega ringi, et äkki leiame ise õige koha üles. Kui vale toit tuuakse, siis sööme ära ja tasakesi omavahel arutame, et ei saanud vist päris õigesti.  Jne jne 😀 Ehk siis me oleme neile täielikud vastandid. On küll lihtsam nii, kui nad kohe kõike küsivad ja uurivad, aga ma ei tea, kas me ikkagi seda ise hiljem tegema hakkame 😛
Ühes poes jäin kampsuneid vaatama (oleme nüüd juba omadega uues kohas ja siin on hullupööra külm!), aga ei leidnud suurusnumbreid kuskilt. Selle peale kutsuti mulle sinna pool osakonda kokku, kes kõik mind hindava pilguga uurisid ja sobivaid numbreid otsisid. Ma olen niigi oma keha suhtes ebakindel ja eriti praegu ja siit Hiinast on mulle üsna raske üldse riideid osta, sest hiinlased on kõik meist palju lühemad ja üldse väiksemad. Nii et see oli üks jube kogemus, kui kõik üritasid mulle midagi selga sobitada ja ma seisin punase näoga keset poodi ja mõtlesin, et appppiii, oli seda nüüd vaja 😀

Kindlasti on kõik meediast ja mujalt tähele pannud, et hiinlased kannavad palju maske. Enamik hiinlastest seda siiski ei tee, aga on tõesti ka neid, kes kannavad. Eriti näiteks tänaval, kui nad rolleritega sõidavad. Ka teenindajad kannavad üsna palju maske. Huvitav on see, et tänava peal kõndijatega on tihti nii, et täiskasvanud kannavad maske ja lapsed nende käe otsas ei kanna. Ei teagi, miks nad siis oma lapsi kaitsta ei taha 🙂 Mina pole siin kordagi tundnud, et nüüd tahaks küll ka maski ette panna.
Kui me Hong Kongis veel olime ja rongiga sõitsime, siis seal tulid telekast reklaamid ja parasjagu räägiti just uutest maskidest, mis olid väga ilusa ja teistsuguse disainiga ja mõõtsid täpselt ära, mis õhus parasjagu sisaldub. Vat kui erinevad reklaamid erinevates maailma otstes, Eestis vist neil eriti suurt turgu ei oleks 🙂

Millalgi veidi aega tagasi lugesin üht artiklit, kus räägiti kõige hullematest inimestest, kellega võid lennukis kõrvuti istuma sattuda. No 10 tundi järjest kisav beebi, laiutaja, pidev jooja ja pissilkäija jne. Kommentaaridest jäi mulle millegipärast hästi meelde üks, kuigi ma polnud varem selliste inimestega õnneks kokku puutunud. Nimelt kirjutas keegi, kuidas tema kõige hullem kogemus oli istuda 10 tundi järjest hiinlase kõrval, kes vahetpidamata aina rögises, tõmbas tatti kurku, köhis ja sülitas. Kuigi mul kogemusi polnud, siis meelde see ometi jäi ja siin ma näen, et see on täiesti tõsi, hiinlased tõesti teevad seda palju ja pidevalt! Ja kui rõveeee see on! Õnneks need ei tee, kellega meie koos oleme, aga tänava peal, ühistransporti kasutades ja muudes avalikes kohtades kohtab seda väga-väga palju. Nad tõesti pidevalt tõmbavad omal seda röga kuidagi kurku ja aina sülitavad, igal pool. Ma olen suht õrnake selle koha pealt ja see ajab mul kergesti südant pahaks, isegi sellele mõelda ja seda siia kirjutada on vastik 😛 Huvitav on see, et nad ka ei vali kohta, kuhu oma röga välja sülitada, näiteks nägin ma, kuidas üks mees lennujaama põrandale oma läraka välja sülitas. Tänavatest pole mõtet rääkidagi… Vääääääkkkkkkkk!

Teine imelik ja meid veidi häiriv asi on see, et nad loobivad palju prahti maha, eriti söögikohtades. Kõige uskumatumast vaatepildist tegin ükskord salaja pilti ka telefoniga:

Nendes söömiskomplektides, mis lauda tuuakse, on tavaliselt 2 kaussi ja taldrik. Süüakse tavaliselt aga ühest suuremast kausist ja ülejäänud seisavad suht niisama seal laua peal. Mina kasutan alati ühte tühjalt seisvat nõud nö prügikastina, ehk siis panen sinna kalaluud ja kondid ja krevettide kestad ja mida iganes. Hiinlased üldjuhul koguvad need laua peale hunnikusse… või siis loobivad põrandale. Kui tihti on laual pähklid, mida nii kaua närida saab, kuni ülejäänud toit saabub, siis selles kohas olid päevalilleseemned. Ja kõik need lendasid suures kaares maha… Lisaks siis veel salvrätikud, millega suud pühiti, kiled, mis toidunõude ja pulkade ümber olid jne jne. Õnneks üldjuhul ikka asi nii hull pole, aga üsna veider meie jaoks siiski.

Järgmiseks pean kirjutama minu kõige suuremast šokist siin üldse, nimelt WC-dest 😀 Kui Hiina saabusime, siis tulid Abby ja Chris meile vastu. Sõitsime otse hotelli asju ära viima. Imelikul kombel olid selles hotellis wc ja vannitoa uksed klaasist (kusjuures kõikides hotellides siiani on olnud) ja kuna nad meiega tuppa kaasa tulid, siis oli veidi ebamugav seda läbipaistva uksega wc-d kasutada ja mõtlesin, et ah, küll ma nende juures siis käin pärast. Sõitsime siis nende juurde koju-kontorisse ja kui ma seda wc-d nägin, siis… Vaatasin seda veidi aega ja otsustasin, et ma suudan veel kannatada. Nimelt on siin pottide asemel augud!

http://www.travelfootprints.ca/wp-content/uploads/2011/12/squatting-toilet-in-floor-china-580×386.jpg

Oma naiivsuses mõtlesin, et hea küll, las neil siis olla seal selline auk, aga me läheme kohe varsti õhtusööki sööma ja seal kindlasti on pott. Iga kord, kui ma mõnda wc-d külastama pean, tuleb see mulle meelde ja muigan veidi enda üle 😀 Igatahes keeldusin ma ka seal söögikohas wc külastamisest ja kannatasin ära, kuni meid hotelli tagasi viidi. Rohkem ma niimoodi pipardada pole saanud, sest oleme pikki päevi hotellidest eemal ja tahan ma või ei taha, olen pidanud siiski mõnda neist külastama 😀
Ma polnud tõesti siiani pidanud mitte kunagi sellises wc-s käima ja kuigi ma teadsin, et sellised kohad on olemas, olin ma ikkagi kerges šokis 😀 Kui esimesel õhtul hotelli tagasi jõudsime, googeldasin kohe “China toilet” ja leidsin päris mitmeid artikleid ja blogipostitusi, mille kirjutajad olid umbes sama suures šokis ja jagasid näpunäiteid, kuidas sellised wc-d üle elada 😀
Mul on üsna suur wc-kiiks, nimelt on mul neile seatud üsna kindlad tingimused ja kui mõni nendest tingimustest täidetud ei ole, siis ma pigem loobun ja riskin lõhki minemisega 😀 Nimelt peavad wc-d olema puhtad, mugavad, soojad, POTIGA 😀 , seal peab olema wc-paberit ja selge veepealelaskmissüsteem 😀 Ja uks peab kindlasti lukus käima. Siinsetel wc-del ei ole täidetud põhimõtteliselt mitte ühtegi nendest omadustest ja ma ikka mõtlen alati tükk aega, kas mul on tõesti nii väga vaja minna…
Lisaks sellele, et seal pole potti, on seal pea alati väga räpane. Nimelt terve põrand ujub ja no üsna ebameeldiv on sinna liga sisse astuda. Ma alati korrutan endale, et see on lihtsalt vesi, see on lihtsalt vesi, VESI! Teiseks ei ole avalikes vetsudes pea kunagi wc-paberit. Kabiinides ei ole kunagi. Kui on, siis ees kraanikausside juures ja pead endale sealt vajaliku hulga kaasa kerima. Aga üldiselt siiski pole. Nii et soovitav on kas hotellist endale natuke paberit taskusse kaasa rebida või söögikohtadest salvrätikuid kaasa voltida 😀 Paberit potti visata ei tohi, sest siinne süsteem neid vastu ei võta ja ummistab potid ära. Me suutsime 2x hotellis wc ära ummistada ja tagantjärele olen mõelnud, et ilmselt siis paberiga. Pärast selle selguseni jõudmist ei ole me enam paberit potti visanud ja kõik on OK olnud. Nii et ärge teie ka visake 🙂 Ukselukud on nagu nad on, ja no üsna “tore” on kuidagi seal augu kohal kõikuda, proovida samal ajal oma riideid ja muid asju kuivana hoida ja siis ka veel ust kinni hoida 😀 Nii mõnigi kord olen sattunud peale sellisele wc-külastajale, kes sellest, et uks kinni ei käi, väga ei hooli… No minišokke seoses wc-dega saan ma siin vist iga päev 😀
Kui võimalus on, siis külastada tuleks uuemaid kaubanduskeskuseid, nimelt seal olen ma paar korda potile peale sattunud. Tihti on sellistes kohtades ka kabiinidel märgistused, kus on pott ja kus mitte, nii et nende järgi saab hästi orienteeruda. Ja teine võimalus, mille ma avastanu olen, on invawc-d, nendes on ka pott olemas… Kõige olulisem on käia hommikul kindlasti hotellis wc-s ära ja omada kas head kannatamisvõimet või rõõmsat meelt ja tugevat närvi 😀

Järgmisena kirjutaks veel veidi söögist. Eelmine kord sai see söögiosa küll üsna pikk, aga mõni asi jäi ikka kirjutamata. Nimelt ei ole siin eriti selliseid sööke, millega meie oma hiinakates harjunud oleme, no meekana ja magushaput kana jne. Tegelikult on 2 võimalust – kas neid siin ei olegi või siis hiinlased ise neid ei söö. Me üldjuhul ise midagi ei telli ega vali, kuna menüüd on hiina keelsed ja meid alati viiakse igale poole ja tellitakse ise. Mitte kordagi ei ole me veel selliseid tuttavaid hiinakate maitseid siin proovida saanud, nii et vähemalt need, kellega me koos oleme, selliseid asju kunagi ei telli.
Päris nii hull ka pole, et me nälga jääks või mitte miski meile ei sobiks. Üldjuhul siiski sobib vähemalt midagigi. Eile oli esimene kord, kus ei sobinud 🙂 Karel küll natuke moepärast sõi, aga ma sõin paar nuudlit ja edasi rohkem lihtsalt ei suutnud. Nimelt läksime me mingisse linnutoidurestorani vist ja iga asja peale, mille kohta me küsisime, et mis see on, näidati luige pildi poole 😀 Ma ei tea, kas see nüüd päriselt oli luik või mitte, aga see tundus nii vale ja mul lihtsalt ei läinud see kurgust alla. Lisaks olid seal veel mingid viinerid, mis maitsesid magusalt ja tofu, mis vee sees ära keedeti ja maitses nagu valge… plöga. No mul lihtsalt oli täielik mingi blokk ees ja kõik maitses nii valesti ja tundus nii ebameeldiv… Pärast seda on meid nüüd 2 päeva viidud ainult lääne restoranidesse ja burksi sööma 😀 Täna küll küsiti, et kas me donkey meat-i sööme (eesliliha), aga kui pead raputasime, sõideti ikka otse burksiputka juurde 😀
Järgnevalt mõned pildid toitudest, mille olen ruttu telefoniga klõpsinud:

Mingi roheline asi, pole aimugi, mis. Maitsesid veidi magusalt ja Krenile igatahes läksid väga hästi peale, ta sõi üksinda peaaegu terve taldriku tühjaks. Mulle nii suurt muljet ei avaldanud 😀
Mingid valged munad. Ühes kiirtoidukohas näitas Kren nende poole ja ütles, et tahab neid. Loomulikult need kohe talle ka telliti, hoolimata sellest, et ütlesin nonono! 😀 Kren loomulikult neid proovima nõus ei olnud ja meie ise ka mitte, nii et pole isegi sellest aimu, kas need maitsesid magusalt või soolaselt.
Veel üks pilt sellest samast munast. Ei olnud üldse isuäratav…
See asi maitses üsna nagu sai, pidigi olema nisujahust tehtud. Need värvilised kohad olid veidi magusad, aga muidu polnud erilist maitset.

Lõpetuseks veel natuke Krenist. Kirjutasin eelmine kord, et ta saab siin üsna palju tähelepanu. Oleme nüüd juba hoopis uues piirkonnas, võrreldes Shenzheniga üsna “maal” ja siia satuvad sellised valged lapsed veel harvemini, nii et üsna ennenägematu asi on ta siin vist. Väga naljakas on vaadata, kuidas kõik teda aina piiluvad ja vaikselt aina lähemale nihkuvad. Nii, et on juba peaaegu Kreni kõrval, siis vaatavad meile otsa ja kui me väga agressiivselt ei reageeri, kükitavad ruttu maha, haaravad ta kaissu ja kukuvad pildistama 😀 Kui keegi esimene julge on selle sammu ära teinud, siis julgevad ka kõik teised läheneda ja nii on tal pidevalt suur parv ümber.

Huvitav on see, et Krenile endale see tähelepanu ka väga meeldib ja pea kedagi pole ta kõrvale lükanud. Kui nemad tahavad Krenist pilti teha, naerab ta suure suuga ja on igatpidi nunnu, aga kui mina tahan pilti teha, siis keerab mulle selja, pigistab silmad kinni või lollitab niisama 😀 Täitsa huvitav, kui paljudel piltidel Kren juba on, iga päev tehakse temaga vähemalt 10 pilti. Me oleks vist päris kõvas plussis omadega, kui piltide eest raha hakkaksime küsima 😀 Kui varem Kren lihtsalt lehvitas vastu, kui keegi talle lehvitas, siis nüüd on asi nii kaugel, et kui me mõnda rahvarohkesse kohta lähme, hakkab Kren juba ise kõigile lehvitama. Ise hüüab aina “hiii, hiii! Hiii, tädi! Tsau, tädi! Bye-bye!” (Hi – tere, bye – head aega). Kren üldse omandab ingliskeelseid sõnu üsna kergelt, nagu meile ühel päeval selgus. Nimelt kasutas ta lisaks hi-le ja bye-le veel sõnu good (hea), spicy food (vürtsikas toit), let’s go (hakkame minema), iga sõna järel jäid meil suud aina rohkem lahti 😀 Me ise pole talle spetsiaalselt ühtegi sõna õpetanud, aga kuna me siin inglise keeles kogu aeg suhtleme, siis on ta need lennult omandanud. Iga päev üritatakse talle õpetada ka hiinakeelset tervitust, Ni Hao, aga sellega ei ole Kren eriti vedu võtnud. Paar korda on ta selle peale liha! öelnud ja hiinlased on selle peale väga rõõmsad 😀 et näe, ütleski! Meie siis kihistame vaikselt kõrval, et no mitte päris vist 😀

Järgmisel korral juba sellest, milliseid imeilusaid kohti me näinud oleme 🙂

 

Päris Hiinas

Nüüdseks oleme nö päris Hiinas olnud juba 5 päeva. Hästi palju uusi elamusi tuleb peale iga päev ja olen omadega juba suht järjelt maas blogi osas, nii et üritan ennast nüüd veidi parandada 🙂

Hong Kongist Hiina tulla on lihtne. Istusime lihtsalt rongi peale ja põhimõtteliselt tunni aja pärast olimegi juba kohal. Paar korda pidime ümber ka istuma, aga jätkuvalt on Hong Kongis kõik nii hästi korraldatud, et mingeid probleeme polnud ja jõudsime probleemideta kohale. Läbisime mitmekordse passikontrolli nii Hong Kongi kui Hiina poolelt ja olimegi Hiinas. Okei, nii probleemivabalt see siiski ei läinud 🙂 Hong Kongi poole pealt saime ruttu mööda, aga Hiina poolel pidime mingeid pabereid täitma, millega me veidi susserdasime ja päris kaua aega läks seal, sest pidin veel uuesti otsast peale kirjutama hakkama. Aga kui need tehtud, siis olimegi tõesti kohal.

Jaama vastu pidid meile tulema üks Kareli äripartner ja ta mees. Seda nad ka tegid, aga me ei leidnud neid kuidagi üles, hoolimata sellest, et nad olid isegi naljaka mütsi meisterdanud nagu Karel oli naljatades öelnud 😀 Hiljem selgus, et nad olid vist hoopis kuskil teisel pool, aga mõne telefonikõnega leidsime lõpuks üksteist ikka üles. Huvitav oli see, et tundsime enne ära ta mehe, kes enne siiatulekut tundus meile nii tüüpilise hiinlase näoga, kui üldse olla saab ja olime kindlad, et ei suuda teda teiste seast kuidagi eristada 😀 Auto peale istudes meie siinsed seiklused alguse saidki…

Hiina üldiselt ei ole üldse selline, kui me olime ette kujutanud. Või noh, esialgu ma ei kujutanudki midagi ette, aga kui päris paljud meie Hiina minemise peale suured silmad tegid, siis hakkasin ette kujutama eiteamida. Ma vist peaaegu arvasin et see on nagu Põhja-Korea 😀 Tegelikult ei ole üldse nii ja vähemalt meile kõrvaltvaatajatena tundub siin elus üsna OK olevat, vähemalt linnas, kus siiani olnud oleme. Ümbrus on ilus ja puhas ja ringi vuravad üsna uued autod. Siiani me mingit hullu vaesust näinud ei ole ja seda, et nende elu oleks kuidagi väga piiratud või nad ei tohiks midagi teha vms… Üsna Euroopalik tundub kõik. See on küll piiratud, et näiteks Facebooki ja Youtube’i me siit minna tegelt ei saa (väikse nipiga saame), aga nad ei tundu sellest ise eriti puudust tundvat, neil on oma alternatiivid olemas 😀 Ja ega need ei ole väga eluliselt tähtsad asjad ka. Poodides on kõik olemas, inimestel rõõmus meel jne.

Autod on siin enamasti uued, nagu juba ütlesin. Ei oska ette kujutada, mis maapiirkondades on, aga tundub, et siin elavad inimesed üsna hästi. Või on nii, et kui sul juba on auto, on see üsna uus ja kena ja teine võimalus on see, et sul polegi autot. Nagu Aasiale kohane, on signaaliandmine siin väga moes ja pidevalt tuututatakse, nii et Kren saab iga autosõidu ajal vähemalt 25 korda küsida, et kes tegi tuut 😛 Kareli üks äripartneritest on väga suur tuututaja ja no ta laseb seda ühe sõidu ajal vähemalt 100 korda (ma ei liialda). Ta põhimõtteliselt sõidabki nii, et üks käsi on kogu aeg signaali peal ja aina pläristab, on siis vajalik või mitte 😀 Enamasti muidugi mitte. Näiteks kuskil ummikus, kus ükski teine auto ei liigu, pole ju vaja aina pläristada, kõik on niigi närvilised ja üritavad liikuma saada. Või foori taga tuld oodates… Karel aina kirub mulle vaikselt eesti keeles, et mida ta ometi mõtleb 🙂
Autosid on palju ja seega on ka ummikud, eriti hommikul kell 9 ja õhtul kell 5. No nagu meilgi. Täna tulime ühest pargist ja 5 km sõitmiseks läks meil pea 2 tundi. Lihtsalt seisime ja seisime ja keegi ei liikunud üheski suunas. Siin on üldse muidu ka liiklus kuidagi hullult aeglane, foore vist nii palju või ma ei teagi päris täpselt, milles asi on. 20 km läbimiseks 45 minutit ja rohkem on tavaline ja igapäevane asi. Selline tunne on, et siin on kilomeetrid 3 korda pikemad 😀 Kõik kasutavad GPS-i ja ma pidevalt jälgin seda ja no üldse ei lähe need kilomeetrid vähemaks. Üsna tüütu. Kui alguses olime veidi… noh, pettunud äkki, et ise siin autoga sõita ei saa, siis nüüd mõtleme iga päev, et jumal tänatud 😀 Kõik need ummikud, tuututamised ja pidevad vahelepressimised pole üldse meie jaoks ja hea on seda tagaistmelt vaadata ja kommenteerida, kuidas meie kõik paremini teeks 🙂
Siin autodega sõitmine kuidagi piiratud ei ole, aga Pekingis pidi olema nii, et ühe autoga võid sõita üle päeviti. No näiteks et esmaspäeval, kolmapäeval, reedel ja pühapäeval. Aga inimesed on kavalad ja rikkamatel pidi olema siis 2 autot, ühega sõidavad ühel päeval ja teisega järgmisel. Vaesemad pidid lihtsalt ülepäeviti metrood kasutama 🙂

Süüakse siin lihtsalt väga-väga palju 😀 Või siis tahetakse meile muljet avaldada. Aga igal söögikorral on laual umbes 10 erinevat rooga, üks meie jaoks veidram kui teine 🙂 Väga veidraid asju me siiski proovinud pole (näiteks tänasel õhtusöögil kanavarbaid), aga muidu ikka üritame viisakusest kõike vähemalt natuke proovida. Või no ma käsin Karelil proovida 😀 Ja kui ta väga jubedat nägu teeb või ütleb, et mulle see kindlasti ei maitseks, siis jätan vahele.

Süüakse siin üldiselt kahe erinevat tüüpi laua peal. Sellel ülemisel pildil on siis näha selline laud, millel on keskel klaasist alus ja seda siis keerad enda poole, kui midagi sealt pealt võtta tahad. Igaühel on oma komplekt ja siis pulkadega õngitsed sealt midagi oma kausikesse. Mina üldiselt siiski kahvliga, mulle kohe küsitakse seda iga kord, kui mõnda restorani läheme ja ega ma väga vastu ei pressi ka, oluliselt lihtsam on 😛 Ühes kohas otsiti tükk aega ja lõpuks leiti 1 kahvel terve restorani peale (!) 😀 Mulle ei meeldi eriti nende pulkadega seal mässata, kui kõik jälgivad, kas mul midagi sinna vahele ka jääb või mitte 😀 Karel sööb pulkadega ja saab üsna kenasti hakkama, aga ta on varem ka palju rohkem harjutanud kui mina. Kren üldiselt pirtsutab niikuinii iga asja peale, nii et ise ta midagi väga ei söö, kui, siis minu kahvli pealt või oma väikse keraamilise lusikaga.


Iga söögikorra alguses pestakse oma nõud ja pulgad üle. Kui ma ühe õhtusöögi alguses Kreniga wc-s käisin ja veidi hiljem lauda jõudsin, küsisin Karelilt, et kas see siin tassis on nüüd see nõudepesuvesi või tee. Karel arvas, et vist tee ja nii ma siis rüüpasin… Kuni kõik teised hakkasid sellega nõusid pesema 😀 Torisesin natuke Kareli suunas, kuigi tegelikult polnud põhjust – nagu selgus, siis see ongi tee, millega kõigepealt nõud üle loputatakse. Kui alguses jälgisime pingsalt, kuidas teised seda teevad, siis nüüd tunneme juba ennast nagu päris profid, aina kallame ja lobistame 🙂
Nagu täna selgus, siis nii tehakse ainult Shenzhenis, mujal Hiinas mitte. Miks, ei osatud meile päris täpselt öelda.
Teed juuakse siin iga söögikorra ajal ohtralt. Nii kui tass tühjaks saab, valatakse kohe uus. Tee on üldiselt magustamata, mis mulle väga hästi sobib, mulle ei meeldi üldse magus tee, ja nii ma seda alati joon ka päris palju. Ma pole muidu varem väga hull teejooja olnud, aga siin mulle see tõesti väga meeldib ja sobib nii hästi. Kren ka alati joob oma väiksest topsikesest ja küsib juurde. Hästi leevendab suus olevat põletust ka, kui mõni liiga terav amps on suhu sattunud.
Liiga teravatest toitudest rääkides, siis hiinlasi ei tasu selles osas usaldada. Kui nad ütlevad, et ei ole terav, siis noh… võib-olla nende jaoks pole äkki jah 🙂 Täna saime vitsad kätte, kui Kren naljakat kala tahtis proovida ja mulle öeldi, et jaa, see pole üldse terav, võib anda küll. Õngitsesin siis väikse tüki ja andsin kohe Krenile. Ta hakkas täiesti lohutamatult nutma. Karel pärast seda kohe proovis ja selgus, et see oli ikka väga terav. Kühveldasin Krenile hunnikute viisi riisi suhu ja andsin aina teed juua, kuni ta lõpuks maha rahunes. Edaspidi ikka proovime kõik enda peal järele. Või noh, Karel proovib 😀
Kui muidu on meile valitud pigem selliseid mahedamaid toite, siis täna sõime sellist sööki, mida nad muidu iga päev söövad. Mul ikka üsna mitu korda oli selline tunne, et kurk põleb ja silmad läksid ka märjaks. Ei ole harjunud ja ei saaks öelda, et mulle see väga meeldiks… Nendes piirkondades, kust need, kellega iga päev aega veedame, pärit on, pidid inimesed iga päev sööma tšillit, sest see olevat ainuke viis tervist korras hoida. Ilm pidi olema väga kuum ja niiske ja nii, kui nad tšillit ei söö, hakkavad käed ja jalad valutama.

Teine lauavõimalus on selline, et keset lauda on pliidiplaat, millel on siis aurav potike. Asjad, mis lauda tuuakse, on toored ja lauas istujad ise küpsetavad selles potis omale liha, seened ja igasugused juurviljad valmis.

Siin potis küpsevad praegu mingid veiseliha ribad, veiselihapallid (hullult vintsked ja kõvad ja meile üldse ei meeldi), see roheline oli vist äkki spinat, siis mingid valged seened suures pundis (sellised väiksed valged ja alati mitmekümnekesi koos. Ma ei hakka siia kirjutama, kuidas selliseid seeni tavaliselt Eestis nimetatakse 😀 ) ja need suured kollased latakad pidid olema seast tehtud… Me ei teagi, mis need siis täpselt on, aga äkki midagi kamaraga seotud? Eestis on vist mingid kamarakrõpsud ka olemas. Igatahes see meile ka ei meeldinud, siuke lödi mass…
Hiinlaste söömiskombed on võrreldes meiega üsna erinevad. No alguses teega nõusid loputades lödistatakse laud täis, toitu mälutakse suu lahti ja samal ajal aetakse juttu, nii et kõik pritsib jne 🙂 Rääkisin sõbrannale ühel õhtul Skypes reisimuljeid ja seda söömisevärki ka ja ta ütles, et on kuskilt lugenud või kuulnud, et nende jaoks on see nagu toidu austamine, kui niimoodi suu lahti ja matsutades mälutakse. Ehk tõesti. Seda ei saa neilt küsida ka, et miks te nii küll sööte 🙂
Neil on alati hästi suur probleem sellest, et me sööme nende arust nii vähe. Meie arust söövad nemad lihtsalt liiga palju 😀 Ja liiga veidraid asju 😛 Me sööme, üritame iga korraga aina rohkem ja ikka alati öeldakse, et te ei söönud ju mitte midagi. Täna sõin ma enda arust väga palju, isegi Karel kommenteeris, kui mulle mitmendat korda riisi juurde pani (siin on hästi väiksed kausikesed, mida pidevalt täitma peab), et mul on vist kõht tühi. Ja kui me ära sealt sõitsime, tehti poe juures peatus, et minna mulle kooki ostma, sest ma ju sõin jälle nii vähe ja kindlasti on kõht tühi…
Paar korda oleme ka nö lääne restoranides käinud ehk siis meie toitu söömas. Nii näiteks proovisid nad meiega koos esimest korda elus pitsat 😀 Tundus uskumatu, aga samas sööme meie ka siin ju iga päev esimest korda elus asju, mida nemad on terve elu söönud. Ei saa öelda, et nad oleksid neid sööke hullult palju söönud 😀 Pärast ütlesid ise ka, et nad sõid neid sööke samamoodi nagu meie sööme nende sööke 🙂
Siia toiduteema juurde sobib veel kirjutada seda, et nad joovad kõiki jooke kuumalt. No teed otseloomulikult, aga meil olid ikka väga üllatunud näod peas, kui Karelilt ühel õhtusöögil küsiti, et kas ta õlut tahab ja kas külmalt või kuumalt. Poleks ealeski selle pealegi tulnud, et sellist küsimust üldse küsida saab 😀 Täna õhtul toodi lauda söögi kõrvale kuum vesi… No kes joob lihtsalt kuuma vett? Ahjaa, hiinlased 😀

Suitsetatakse siin uskumatult ja hullumeelselt palju, igal pool ja igas asendis. Kui Hong Kongis imestasime selle üle, et pea ühtegi suitsetajat ei kohanud, siis siin on neid selle eest nüüd siis miljon korda rohkem. Söögikohtades suitsetab pea alati keegi, tänavatest rääkimata. Täielik tipp oli minu jaoks aga see, kui eile lifti läksime ja sinna ka üks suitsetav mees tuli… No tule taevas appi, tõepoolest.

Lapsed on meil siin päris tihti teemaks, sest üks Kareli äripartneritest on hetkel 35. nädalat rase ehk siis iga hetk sünnitamas. Seega ühiseid teemasid on sellel alal palju ja no ma tihti tahaks pikali kukkuda, kui kuulen, mida ta kõike räägib.
Raseduse jälgimine käib siin üsna samamoodi kui Eestis, ehk siis rase peab korra kuus arsti juures käima, kus siis kõik vajalik üle kontrollitakse. Aegasid aga kirja ei panda ja nii läheb igas kuus üks terve päev arsti juures käimisele, kuna pead hommikul järjekorda minema ja ootama, kuni sinu kord tuleb. Arstid pidid olema üsna kurjad ja kuna järjekorrad on nii pikad ja inimesi palju, käib kõik pigem kiirelt kui uimerdades ja eriti sõbralikku suhtumist sealt väga ei leia.
Lapse sugu Hiinas vanematele ei öelda. Hiinas tahavad kõik poega ja nii on võimalus alles sünnitusel teada saada, kas siis läks õnneks pojaga või mitte. Pidi olema lausa nii, et kui sünnib poiss, on kõik sugulased ja vanavanemad väga õnnelikud, aga kui tüdruk, siis on nii et… nojah… vahva siis. Seega ta pea iga päev räägib, et loodab nii väga, et sünnib ikka poiss ja kõik teised loodavad ka väga.
Hiinas on jätkuvalt 1 lapse poliitika ehk siis igale paarile on lubatud 1 laps. Maapiirkondades võib 2 saada, aga sellisel juhul, kui esimene laps oli tüdruk. Iga järgneva lapse eest tuleb maksta 40 000 dollarit (!!!) ja nii lähevad paljud rasedad Hong Kongi sünnitama, sest sellisel juhul ei ole laps nö Hiina oma, vaid saab Hong Kongi kodakondsuse ja siis maksma ei pea. Aga Hong Kongis on rasedatele hiinlannadele mingist ajast alates sissepääsukeeld, nii et sa pead siis sinna enne tükiks ajaks varem elama minema, kui seal sünnitada tahad.
Sellel naisel endal on 4 õde, kokku siis 5 last. Ütlesin selle peale, et ta isa peab siis küll üsna rikas mees olema. Kuna vahepeal on veidi raskusi üksteisest arusaamisel, siis ma päris täpselt sellest aru ei saanud, et kas nad siis ei maksnud riigile, aga igatahes kui tal noorem õde sündis, oli nende majja tungitud valitsuse poolt ja kaasa võetud kõik kodutehnika ja muud väärtuslikud asjad, raha asemel siis. Päris kreisi…
Veel pidi olema nii, et hiinlastel kasvatavad lapsi vanavanemad. Umbes 6-kuuseks saamiseni on laps oma vanemate juures ja siis peavad ema-isa hakkama jälle kõvasti tööd rabama ja laps läheb elama oma vanavanemate juurde. Kui muu võimalus on (vanemad piisavalt rikkad), siis ei lähe, aga tihti siiski lähevad… Näiteks see naine ise nägi oma vanemaid terve lapsepõlve jooksul väga harva. Tihti elavad vanavanemad maapiirkondades ja neid külastatakse umbes kord aastas, sest vahemaad on nii pikad ja nii hakatakse siis ka oma lapsi sama harva nägema. Väga-väga hull, ma tõesti ei suuda seda ettegi kujutada, kuidas nii üldse saab. Kusjuures olime juba varem näinud, kuidas tänava peal tihti väiksed lapsed olid koos just vanemate inimestega, eks see see põhjus siis ongi. Tihti on koos ka laps, ema ja vanaema, nii et ju siis paljud vanavanemad tulevad ka linna elama, kui nende laps lapse(d) saab ja elatakse siin kõik koos.
Hiinas ei maksa riik lapse sünni puhul midagi, nagu meile makstakse näiteks sünnitoetuseid ja vanemapalka jms. On pigem see, et inimesi on juba niigi palju ja mida vähem neid juurde tuleb, seda parem.
Kreni aina imetletakse ja küsitakse, kuidas ta ikka nii ilus ja rahulik laps on 😀 Ühel päeval lausa küsiti, et kas Kren on meie maal selline kõikidest ilusam laps või tavaline. Et ta pidi nii ilus olema ja hiinlaste lapsed pidid kõik palju inetumad olema. Ei osanudki selle peale kohe midagi vastata 😀 Lisaks pidid siin elavad lapsed kogu aeg aina nutma iga asja peale ja iga päev imestatakse, et miks küll Kren üldse ei nuta.

Kreni välimusest rääkides, siis meid vaadatakse siin ikka päris palju ja Kreni ikka üritatakse patsutada ka üsna tihti. Muidu ma ei olnudki seda nii palju tähele pannud, aga kui ühel päeval Kreniga kahekesi koos poodi jalutasime, tundsin ennast ikka väga… imelikult. Absoluutselt kõik vaatasid meid ja no lausa selline hirmutav tunne tekkis veidi, esimest korda üldse kõikide reiside jooksul. Tundsin ennast kuidagi ebaturvaliselt, ma ei tea miks. Inimesed on siin küll üldiselt väga sõbralikud ja vaenulikud meie suhtes pole, aga kunagi ei või ju teada… Ma vist hakkasin lihtsalt üle mõtlema. Igatahes tulime võimalikult ruttu tuppa tagasi ja rohkem ma niimoodi päris kahekesi jalutama minna ei taha.

Inglise keelt siin praktiliselt ei osata ja nii on üsna raske meil endal siin mingeid asju ajada või kellagagi suhelda. Näiteks läks meil mitu päeva järjest wc-pott toas umbe ja kui alt läksime abi otsima, siis kõik ainult itsitasid ja raputasid päid 🙂 Keegi ei saanud mitte ühtegi sõna aru ja päris lootusetu tunne tekkis. Õnneks saame alati ühele Kareli äripartnerile helistada ja ta siis tõlgib mõlemat pidi ja tänu temale saime lõpuks uue toa. Pärast neid wc-jamasid toodi meile ukse taha üks vabandav kiri:

(Vabandust, et pidite ootama. Kui vajate veel abi, siis registratuuri telefoninumber on 8888)
Nii et ilmselgelt keegi siin ikka inglise keelt veidi oskab, aga meil pole teda veel õnnestunud kohata 😀
Kui nende äripartneritega esimest korda kohtusime, selgus halvaks üllatuseks, et ka nemad ei oska eriti hästi inglise keelt… Skypes saavad kirjutades ja lugedes hakkama ilusasti ja ennast saavad ka meile üldiselt selgeks tehtud, aga kõne kuulates nad ei suuda seda üldse haarata, ju siis kogemust pole lihtsalt üldse. Esialgu tuli lausa masendus peale, et apppiii, kuidas me üldse nendega siis suheldud saame, aga õnneks on nad nüüd veidi juba üles soojenenud ja saame suheldud küll. See kuidagi oleneb päevast ja sellest, kui kaua oleme juba koos olnud jne, hommikuti on alati väga puine värk. Peame küll hullult sõnu valima ja rääkima nii lihtsalt, kui võimalik, nii et vahel on lausa naljakas. Karel oskab mu arust inglise keelt üsna hästi ja no naljakas on kõrvalt vaadata, kuidas ta hullult otsib sõnu ja väljendeid, et jutt võimalikult lihtsaks teha. Näiteks kui me muidu ütleks “We would like to eat something” (me sooviksime midagi süüa), siis ta proovib näiteks sellist lauset, et “We want to eat” (me tahame süüa) ja kui sellest ikka aru ei saada, ütleb “Me. Hungry.” (mina. näljane.) ja näitab kehakeeles ka veel juurde 😀 See näide oli selles mõttes loomulikult jumala vale, et kõhud meil siin küll kunagi tühjad pole ja kästakse süüa nii, et jube, aga midagi paremat ei tulnud hetkel pähe 😀
Hea on see, et mina julgen siin vabalt inglise keeles rääkida esimest korda elus, sest ma tean, et oskan keelt neist niikuinii paremini ja et kui ma mõne vea teen, ei saa keegi sellest nagunii aru 🙂 Lisaks kiidetakse pidevalt, kui hea inglise keel mul on ja see tõstab ka enesekindlust 😀
Paar korda on meid ka tänaval inglise keeles kõnetatud. Ühel korral üks mees, kes rääkis väga soravalt inglise keelt ja kõndis meiega pikalt tänava peal kaasa, rääkisime Eestist ja ta teadis väga hästi, kus see on! Teadis Nõukogude Liidu kohta ja imestas, et me eriti vene keelt ei oska, kiitis, et lapsega koos palju reisime jne. Teine kord ütlesid ühed lapsed mulle hello 🙂 Ütlesin vastu ka. Siis üks poiss küsis hästi püüdlikult, et how are you 😀 (kuidas sul läheb). Vastasin, et fine, thank you (hästi, aitäh) ja nad olid no nii rõõmsad selle peale, et pidid suurest rõõmust õhku tõusma 😀 Ju nad olid siis koolis mõnda väljendit õppinud ja saidki nüüd esimest korda elus seda päriselt mõne võõramaa inimese peal proovida. Oi, seda naeru iga mu väljaöeldud sõna peale 🙂 Ja kolmas olukord oli täna, kui läksime õhtul sööma ja ettekandja tuli mu juurde ja küsis, kas võib mult ühe küsimuse küsida. Ütlesin, et muidugi ja siis ta küsis, et kust me pärit oleme. Näost oli näha, et see Estonia talle küll midagi ei öelnud, aga rõõmsaks tegi see väike jutuajamine teda küll, seda oli ka näost näha 🙂

Kareli äripartnerid on väga lahked ja sõbralikud ja teevad elueest kõik, et meil ainult hea oleks. Eriti see paremal pool asuv rase naine ja tema abikaasa. Need siin pildil on mõlemad siis äripartnerid ja varem nad üksteist ei tundnud, aga nüüd helistavad üksteisele mitu korda päevas, et arutada, kes meid kuhu viib ja küsida, mida me viimane kord õhtuks sõime ja mis meile eriti maitses, et meile seda jälle pakkuda 😀 Kohati on meil lausa piinlik, et nad endast nii palju annavad ja meid päevade kaupa igale poole veavad. No lihtsalt poleks vaja ju meie pärast nii palju pingutada.
Lisaks teevad nad meile absoluutselt kõik asjad välja ja see on ka tõeliselt piinlik… Hea küll, söögid veel, aga nad ostavad aina meile asju kokku (riideid, mänguasju, kohvri jne) ja keelavad meil endal maksta, sest we are friends and this is a present (me oleme sõbrad ja see on kingitus). Ma lihtsalt loodan, et nad omadega pankrotti ei lähe meie pärast… Ei tundu, et nad oleksid hullult rikkad, täitsa tavaline nö keskklassi perekond ja no poleks ju vaja meile nii palju nänni kokku osta. Aga meie ise ikka maksta ei või. Põhimõtteliselt on asi nii, et ma olen õppinud, et ei või enam millegi kohta öelda, et see mulle meeldib või et meil oleks seda vaja. Näiteks salliletist mööda minnes osteti mulle kohe sall, kui vastasin jaatavalt küsimusele, et kas mulle need meeldivad. Kren muidugi jääb iga mänguasjaleti juures seisma ja nii on talle juba päris mitmeid asju ostetud… Kui turule läksime ja meilt küsiti, et kas midagi vaja on ka, siis Karel veidi mõtles ja ütles, et no kohvreid võib vaadata, et meil läheb vaja küll. Loomulikult mõtlesime, et maksame selle eest ise ja olime selle eest tänulikud, et nad hinda alla kauplesid. Ja kui nad siis selle eest ise veel maksid ka ja ütlesid, et this is a present, this is a present, siis oli väga piinlik… Poleks ju vaja! Ma loodan, et nad pärast meie lahkumist mitu kuud ainult riisist toituma ei pea 😀

Turul, kust meile nänni kokku osteti

Nad pabistavad liigagi palju sellepärast, et äkki me ei saa ise hakkama ja kui ma ühel päeval otsustasin Kreniga koos hotelli jääda, et veidi sellest kiirest tempost puhata, siis nii see jääda ei saanud. Karel läks ühe partneriga tehasesse ja meile organiseeriti kohe teine tegevus shoppamise ja sööma mineku näol. Nii palju siis meie lootusest veidi lihtsalt lösutada 🙂
Hoolitsuse tippnäide on veel see, et ma kunagi ütlesin, et meile meeldivad puuviljad. Nii siis toodi meile neid iga õhtu hotelli mitu kilo 🙂 Ühel päeval ostsime arbuusi ja kui ma poes ütlesin, et meil pole seda millegagi lõigata, siis sõitsid nad pärast poole kodutee pealt tagasi, läksid küsisid hotellist kuskilt noa, koputasid meie üllatuseks järsku ukse taga, tulid lõikasid arbuusi viiludeks ära, ütlesid head ööd ja läksid koju 🙂
Meid viiakse igasugustesse kohtadesse, kuhu me omal käel iialgi ei satuks, nii et selles mõttes oleme neile samas ka väga tänulikud. Ja kõiki neid jutte ei oskaks ma siia praegu kirjutada, kui nemad ei oleks neid rääkinud. Selles mõttes on meil väga eriline ja teistmoodi reis, et saame näha rohkem kohalikke asju ja elu ja vähem selliseid turismiobjekte, kuhu kõik turistid satuvad. Nii et kuigi on väsitav ja nad tahavad iga hommik hullult vara tegutsema hakata, siis tegelikult on see kõik väga äge ja eriline kogemus.
Tänu neile ja nende äridele oleme saanud ka tehases käia ja vaadata, kuidas need made in China asjad valmivad, saanud ise proovida, kuidas kaupade kastidesse pakkimine käib ja näinud, et päriselt ka on olemas hiinlased, kes kõiki neid asju teevad ja meile saadavad, kui midagi Hiinast tellime. Ma pole selle peale kunagi vist mõelnud, et päris inimesed panevad neid asju kokku ja viivad need asjad postkontorisse ja saadavad mulle. See Hiina tundub nii kauge ja müstiline paik ja tundub nii võimatu, et kõik asjad tehaksegi Hiinas, aga tõesti tehakse ja päris tavalised inimesed teevad.

Pakime asju kastidesse
Nii pannakse kokku e-sigarette
Hiina uute leiutiste messil

 

Ocean Park ja linnatuurid

Tegelikult ma eelmises postituses natuke valetasin, kui ütlesin, et siin hotelli läheduses pole mitte ühtegi asja. Üks asi siiski on – Ocean Park. Tegu on siis suure loomapargi-akvaariumiga, kus on veidi ka teisi lõbustusi ronimisplatside, karussellide jms näol. Ausalt öeldes oleme me nendes loomaparkides käinud nii palju, et… No nii palju et väga enam nagu eriti ei viitsigi 🙂 Üsna kindlasti poleks me sinna läinud, kui ta meil siit hotelliaknast ei paistaks ja kui oleksime selleks pidanud teisest linnaotsast kohale sõitma. Aga kuna ta tõesti siinsamas on, siis otsustasime ikka minna, Kren ka arvas, et ta tahaks väga naljakaid loomi vaatama minna 🙂 Eelmise aasta reisi Disney worldi Animal kingdom oli samas mu lemmik Disney parkidest üldse, nii et proovisin ise ka võimalikult mittepessimistlik olla.

Niisiis teisel päeval selle ette võtsimegi. Sinnajõudes tabas meid järsku ere päike ja mõtlesime, et oleksime vist võinud vähemalt Krenile päikesekreemi peale määrida… Linnas käies on selline naljakas asi, et kuigi päike paistab, siis silma ja otseselt peale ei paista ta pea kunagi, suured majad lihtsalt varjavad kõik päikese ära. Seal aga nii suuri hooneid polnud ja Kren polnud nõus silmigi lahti hoidma, sest päike paistis silma. Sellega meenusid meil ka Tartusse jäänud päikeseprillid… Meil pole ühelgi reisil meeles neid Krenile kaasa võtta ja nii sai Kren endale sealtsamast prillid number… kes seda teab.

Kui olime väravast sisse saanud ja etenduse kavasid uurima hakkasime, nägime, et umbes 10 minuti pärast algab üks merilõvidega etendus. Seda aga pargi teises servas ja need pargid on tavaliselt üsna suured. Ütlesime Krenile, et nüüd tuleb joosta ja panimegi siis kiirelt ajama. Loomulikult, no nagu meil ikka alati juhtub, panime ühest kohast valesti ja jooksime veidi aega teises suunas 🙂 Aga jõudsime siiski, 1 minut enne etenduse algust. Show ise polnud suurem asi, oleme palju ägedamaid näinud (no ma pean ju võrdlema kogu aeg), aga Krenile vist isegi meeldis, igatahes elas kaasa ja plaksutas küll.

Juba siit hotelli aknast pargi poole vaadates olin märganud, et seal on ägedad.. hmm, kuidas neid nimetada… gondlid, mis mäe otsa lähevad. Ja need mulle meeldivad. Ja sinna tahan ma alati kindlalt minna! Meil kipub tihti olema nii, et kui kohe mingit asja ära ei tee/osta/vaata vms, siis jääbki pärast tegemata. Pärast olen kahetsenud mitmeid kordi… Nii et otsisime selle koha kohe üles, kus nende alguspunkt oli ja võtsime järjekorda. Järjekord oli mõnus. Mul meenus kohe, mis see negatiivne asi nende igasuguste parkide juures on – j ä r j e k o r r a d! Ees oli hoiatav silt, et siit järjekorda umbes tund aega, Karel hakkas kohe nina kirtsutama, aga ma ei loobunud oma tahtmisest. Nii et siis seisime ja seisime ja veidi veel seisime. See oli suurepärane võimalus kõigil onukestel ja tädikestel Kreni aina piiluda ja näppida ja Kren aina lehvitas ja naeratas püüdlikult 😀 Mingil hetkel sai see ootamine läbi, kuigi alguses tundus, et tänase päeva jooksul see hetk vist ei saabu 🙂

Vot see oli täiega äge! Sõitsime ikka tõeliselt kõrgele, nii kõrgele, et ma ikka tahtsin kõvemini seintest kinni hoida ja proovisin võimalikult märkamatult oma jalgu väristada 😀 Kren aga arvas, et tema on juba suur poiss ja ei karda üldse ja ainult säras seal, ise samal ajal rääkides, et me oleme nii kõrgel-kõrgel, emme, vaata ometi!

Nagu oodata oli, avanesid üleval imeilusad vaated. Kuna Karel oli juba oma sõnul näljast nõrkemas, siis otsustasime sealsesse võrratu vaatega söögikohta sööma minna. Ega see nii lihtne polnudki, kõigepealt anti järjekorranumber ja siis pidid tükk aega ootama, kuni sind kutsutakse. Kui me lõpuks maha saime istutud, selgus, et pooled lauad seal olid tühjad. Suht imelik oli vaadata neid laudu ja siis neid inimesi, kes seal kannatamatult ootasid, et saaks juba istuda ja süüa… Aga no kui nii, siis nii 😀 Oleme seda siin varem ka korduvalt tähele pannud, näiteks selle bussi peal, millega iga päev hotelli ja kesklinna vahel liikleme. Üks perekond jäeti ühel õhtul maha, sest kohad olevat täis, kuigi bussis oli vabu kohti küll. Hiljem sealsamas Ocean Pargis tahtis Kren karusselliga sõita ja ka seal oli ulmeline järjekord. Aga samas karussell sõitis nii, et kogu aeg oli u 10-20 kohta tühjad. Kõrvaltvaatajana tundub selline asi väga imelik, aga üritan aina mõelda, et kui nii, siis nii ja ju siis siin on nii kombeks 😛

Kui söödud, läksime erinevaid putukaid ja vabalt lendavaid linde vaatama ja jalutasime niisama seal mäe otsas ringi. Seal oli meile üllatuseks see pargiosa veelgi suurem vist kui all, nii et saime seal mõnuga ringi käia.
Siis aga avastasime ühe rongi ja teadmata, kuhu see täpselt sõidab, otsustasime peale minna. Kui rongist väljusime, selgus, et olime alla tagasi jõudnud 😀 Nii jäi meil üleval suur osa veel läbi käimata ja gondliga alla sõitmata. Mõtlesime, et läheme hiljem uuesti, aga ei jõudnudki.

All sattusime kohe peale ühele akrobaatide etendusele. See meeldis vist Krenile siiani kõige rohkem, aina hüples Kareli seljas ja rääkis, mida onud teevad. Lõpus saime nendega pilti ka teha ja Kren ei raatsinud sealt pärast show lõppemist kuidagi lahkuda.

Lõpuks suutsime ta ikka ümber veenda, kui rääkisime, et läheme pandakarusid vaatama. Pandade kujud olid pargis igal pool ja Kren oli juba enne korduvalt küsinud, et kes need on ja kus need on. Nüüd siis lõpuks läksimegi neid päriselt vaatama.

Kohe pärast selle esimese pildi ärategemist saime riielda vol1 😀 Nimelt ei tohtivat seal lapsi kukil hoida. Okei… Teisel korral saime riielda siis, kui Kren ühe teise panda juures 1 korra kilkas, kui karu nägi. Onu tuli ütlema, et siin peab tasa olema. Kõik teised rääkisid läbisegi, aga just Kren pidi tasa olema. No okei… Kolmanda korra siis, kui Karel Kreni ühe ääre peale toetas, et ta paremini kalasid näeks, kusjuures ta polnud ainuke. Aga okei, kui ei tohi, siis ei tohi 😀 Mu arust oli midagi veel, aga praegu ei tule hooga meelde. Esimene kord pani veidi kulmu kortsutama, teine kord tegi veits pahaseks ja kolmas kord ajas juba naerma, et no küll  me oleme täna ikka pahad lapsed 😀 Tegelikult mulle enda ja oma lapse õigustamine ei meeldi, nii et hea küll, võtame siis omaks 😛 Ja üritame järgmine kord paremad lapsed olla…

Lihtsalt üks pilt pargist ja selle külastajatest. Selles otsas oli palju putkasid, kust oli võimalus süüa osta. Väga huvitav oli vaadata, mida inimesed on ostnud ja söövad. Kui meil ja üldiselt üldse mujal maailmas süüakse sellistes lõbustusparkides no hamburgereid ja friikartuleid, siis siin ei söönud selliseid asju keegi. Nuudlid ja riisi tundsin ikka ära, aga muud taldrikus olevad asjad olid üldjuhul väga võõra väljanägemisega 😛 Isegi ei olnud võimalik aru saada, kas tegu on mingi juurvilja või puuviljaga või hoopis maiustusega või mõne soolase toiduga…

Meie ostsime sealt lihtsalt jäätist ja seda peamiselt sellepärast, et isegi see nägi kuidagi hiinapärane välja 😀 Suur oli meie pettumus, kui jäätiseid kätte saades oli vahvlile kirjutatud Firenze 😛

Nii nagu mulle, meeldivad ka Krenile väga karussellid. Nii ei olnud ta nõus sealt ilma sõitma minemata lahkuma. Võtsin juba temaga koos järjekorda, aga keeldude tabelit lugedes selgus, et ma ei tohigi sinna peale sõitma minna. Nii pidi Karel minema. Neid aeglaseid karusselliringe vaadates ma tõesti mõistsin, miks südamehaiged, rasedad jms selle karusselli peale sõitma minna ei tohtinud… 😀

Pärast seda külastasime veel suurt akvaariumi ja vaatasime purskkaevusid ja kell hakkaski juba 6 saama ehk siis parki hakati sulgema. Arvasime, et üle paari tunni meil seal ei lähe, aga läks ikka päev ära, nagu alati kipub nendes parkides olema 😛

 

Järgmisel päeval oli meil alguses plaan Disney parki minna, aga kuna see Ocean Pargi päev võttis nii läbi, otsustasime selle edasi lükata. Lükkasime selle hoopis sellesse aega, kui Hiinast Hong Kongi tagasi tuleme ehk siis päris lõppu. Sõitsime hoopis niisama kesklinna ja mõtlesime, et külastame mõnda turgu.
Kui kesklinna kohale jõudsime, oli seal rahvast lihtsalt tohutult, mainisin seda eelmises postituses ka. Me ei saanud alguses üldse aru, mis siin toimub ja ega see meil ka lõpuks päris selgeks ei saanud. Tänavate kaupa istusid inimesed pappkastidest tehtud “piknikulinadel” ja sõid oma kaasavõetud toitu. Teistel tänavatel pakkisid inimesed pappkastidesse asju, riideid ja muud sellist. Sellele saime jälile, kui nägime silte Donate ja Philippines – ju siis koguti annetusi Filipiinide orkaaniohvritele. Ja siis olid veel tänavad, mille keskel olid aiad lastele mõeldud lõbustustega ja lapsed seal sees lustisidki – ajasid palle taga, ehitasid torne, ronisid, joonistasid jne. Vanemad vaatasid rõõmsalt kõrval ja klõpsisid aina pilte. Ju see siis oli mingi lastele mõeldud üritus… Ühesõnaga toimus vist korraga päris palju asju ja sellepärast neid inimesi korraga nii palju oligi.

Meie aga tahtsime ikka turule minna. Karel oli varem netist välja vaadanud, kus lähemad turud on ja asusime neid siis otsima. Kui kohale jõudsime, selgus, et need ei olnud päris sellised turud, mida meie silmas pidasime 🙂 Tahtsime mingit puuvilja osta ja muud toidukaupa, need olid aga sellised tüüpilised hiina-jampsi-turud, kus müüdi riideid, kotte, mänguasju ja mida kõike veel.

Kõndisime neid tänavaid pidi aina edasi ja leidsime, et igal pool oli väikestele tänavatele selliseid turge püsti pandud. Käisime neid läbi päris mitmeid, aga midagi ei leidnud, mida hullult osta oleks tahtnud 😛

Kõht läks ainult aina tühjemaks ja astusime siis mingisse suvalisse hiinapärasesse söögikohta sisse. See oli kõige hiinalikum koht, kus me siiani söömas olime käinud, kui tavaliselt on meile kahvlid ja muu selline toodud, siis seekord olid ainult nende oma pulgad ja keraamiline lusikas. Tellisime ära, ma võtsin mingi riisi munaga, ja kui see kohale toodi, siis see nägi välja nagu… No põhimõtteliselt päris toores muna sinna riisi peale vist löödud ei olnud, veidi oli ikka küpsetatud ka 🙂 Aga üsna toores nägi välja ja kuigi ma sundisin ennast seda proovima ja see ei maitsenud üldse halvasti, siis ma eriti seda süüa ei suutnud, välimus oli lihtsalt nii ebameeldiv. Krenile õnneks maitses ja nii ma kühveldasin seda temale toodud kausikesse võimalikult palju, et tunduks, et ma ikka olen seda söönud ka 😀

Krenile toodi oma kauss ja lusikas, ta ei pidanud pulkadega sööma. Kuigi ta üritas küll 😀

See pidi vist arve olema 🙂 Kui see meile lauda toodi, siis Karel vaatas mulle otsa ja küsis, et mis me sellega nüüd teeme, huvitav, ja kuidaspidi seda vaatama peaks 😀 Küsimise peale ikka saime endale arusaadavama arve ka 🙂

Pärast seda läksime Kreni nõudmisel ühest jäätisekohvikust veel läbi ja jälle hakkaski juba hämarduma. Seiklesime siis tagasi, olime üsna kaugele oma turgude otsimisega jõudnud ja oligi päev jälle läbi.

 

Eile ja täna käisime samuti linna avastamas, aga mitte päris omapead vaid otsustasime hop on-hop off busside kasuks. Need on siis sellised kahekordsed bussid, millega turistid mööda linna ringi vuravad ja tutvustavat teksti kuulavad. Kui mõni asi eriti huvi pakub, võib soovitud hetkel maha hüpata ja hiljem jälle peale, et tuuri jätkata 🙂
Siinses piirkonnas on 3 erinevat tuuri, 2 neist sõidavad Hong Kongi saarel, kus oleme ka meie ja 1 Kowloonis, kuhu pidime kõigepealt väikese laevaga sõitma. Eile tiirutasime nende 2 tuuriga siin nö meie poolel ja tänaseks jätsime siis Kowlooni.

Ringi nende bussidega tiirutada on päris äge ja lühikese ajaga saab suurele osale linnast tiir peale. Lisaks saab kuulata kas muusikat või seda, millal ehitati paremal pool asuv hoone ja millal vasakul pool olev, miks on need hooned linnale tähtsad, kus asuvad peamised turistidele mõeldud atraktsioonid, kus kaubakeskused jne. Linnast saab üsna palju teada, mis on tore, aga samas on seda infot nii palju, et eriti midagi meelde ei suuda jätta 🙂 Nii, kui mõni uus ja huvitav fakt peale tuleb, on eelmine juba meelest läinud. Nii aina sõidad ja vaatad aina ühele poole ja teisele poole, teed sadu pilte ja pärast arvutist pilte üle vaadates mõtled, et oot, mis maja see nüüd oligi…

Üks kindel koht, kuhu Karel minna tahtis, oli The Peak. Tegu on Hong Kongi kõrgeima mäetipuga, kust avaneb hunnitu vaade linnale. Sinna üles viib The Peak Tram ehk siis tramm. Trammisõit ise väga kaua aega ei võtnud, umbes 5 minutit ehk, aga see sõitis vahepeal peaaegu püstloodis, nii et üsna raske oli ennast seal kuidagi sirgena hoida. Aga äge oli sellegipoolest ja juba trammiakendest avanevad vaated olid ilusad.

Kui me sinna jõudsime, selgus muidugi, et me pole mitte ainukesed, kes sinna üles saada tahavad ja nii pidime seisma taaskord ulmeeeeepikas järjekorras. Siinkohal on sobilik rääkida ka ühest kohalike mitteniitoredast harjumusest, nimelt on nad hullud trügijad! Ja mind ajab see ikka väga närvi. Mõnele oli mul juba pikk sõimutekst valmis mõeldud, kui nad jälle lindi üles tõstsid ja kuhugi vahele ennast surusid, samal ajal, kui taga lookles kümnete meetrite pikkune järjekord. Aga noh, ega ma niikuinii poleks julgenud ja Karel ütles ka, et ta luges mingit turistidele kirjutatud juhendit, kus esimene punkt oli, et ärge norige kohalikega tüli 🙂 Aga no nii närvi ajab… Kui sa oled rongijärjekorras ukse ees esimene-teine, ei tähenda see mitte seda, et sa ka selles järjekorras rongile lähed. Enne sind pressib 10 tükki ennast uksest läbi. Ma iga kord sunnin ennast rahulikult hingama ja püüan mitte ärrituda, aga ilgelt raske on 😀

Mul jõudis seal järjekorras seistes tekkida vajadus WC-sse minna ja mõtlesin endamisi, et loodetavasti see seal mäe peal ikka on. Suur oli meie üllatus, kui seal mäe peal oli suur kaubanduskeskus, mingi 5-6 korruseline vähemalt, kus oli igasuguseid lukspoode ja muid poode, lisaks mitmeid söögikohti. Veel vist ka Madame Tussaud vahakujude muuseumi mingi osa. Ehk siis oli seal päris palju lisaks ka mu soovitud WC-le 😀
Sõitsime aina treppidega ülespoole ja üles ja üles ja siis selgus, et kui päris kõige kõrgemale vaateplatvormile tahad saada, tuleb veel uus pilet osta 🙂 Kaval! Kui me juba sinna üles olime tulnud, siis ikka ju ostsime ja no eks enamus mõtlevad ju samamoodi. Hiljem avastasime altpoolt tasuta kohti ka, kust linna imetleda 😛

Tasus vist maksta küll sellise vaate eest 🙂

Ka seal sai mingisugust audiogiidi kuulata, kes tutvustas kõike seda, mis sealt paistab, aga kuna Kren oli üsna püsimatu seal, siis eriti seda aega kuulata ei olnud.

Kui olime sealt alla tagasi tulnud, oli juba jälle mitmeid tunde möödas ja juba hämardus. Siin lähevad päevad kuidagi nii ruttu, et tuled hommikul toast välja ja juba lähebki jälle pimedaks 🙂 Otsustasime mitte selle bussi peale tiirutama enam minna, vaid ise tagasi seigelda. Paar päeva tagasi poleks me seda veel julgenud, aga nüüd tundus kuidagi, et no mis siis ikka juhtuda saab 🙂 Ja ega ei juhtunudki. Pidevalt tuli meelde, et aaa, kuule, siin me ju juba oleme korra olnud või siit sõitsime bussiga ju mööda ja saimegi ilusasti kohale seigeldud. Mu orienteerumisvõimed on muidu väga kehvad, tõesti väga. Ma käisin kunagi ühes orienteerumistrennis, täpselt ühes, ja ei saanud seal no absoluutselt mitte kui midagi aru 😀 Nii et rohkem ei läinudki. Aga tunnen, et need reisidel käimised ja võõrastes linnades ringiuudistamised aitavad sellele oskusele vägagi kaasa, tunnen ennast iga korraga aina julgemalt.

Sealt tagasi seigeldes juhtusime ka mingisse imeilusasse parki, nagu väike paradiis keset linna. Nii uskumatu tundus ja võtsime kohe tempot maha, et sealt aeglaselt nautides läbi jalutada 🙂

Seejärel läksime ostsime süüa ja siis jalutasime bussi ootama, mis meid hotelli tagasi tooks ja oligi jälle päev möödas. Oodates kogunes sinna ka teisi lapsi ja ühel neist oli pulgakomm suus. Kren hakkas ka kommi nuruma. Seda meil ei olnud ja ütlesin, et pole hullu, vaata, milline pitsa meil selle-eest on. Kren jooksis selle kommiga tüdruku juurde, vaatas talle otsa ja ütles tõsiselt: “Aga minu issi ostis suure pitsa!” 😀 See väike hiinlasest tüdruk vaatas talle üsna arusaamatu näoga otsa, aga lõpuks viis see selleni, et nad jooksid nagu pöörased bussiootesaalis ringi ja ajasid üksteist taga – vat milline moodus sõpru leida 😀


Tänase päeva veetsime samuti bussiga ringi tuuritades, seekord siis Kowlooni poolel. Kui Kren kuulis, et me lisaks bussile veel laevaga ka sõitma läheme, oli ta ilmselgelt positiivses šokis ja küsis pidevalt üle, et kuhu me ikka läheme ja millega me ikka sõitma läheme.

Kren ootab kannatlikult laevale pääsemist.

Kui laevalt maha saime, avanes meile kohe väike Disney-jõulumaailm koos Mikide ja muude tegelastega. Krenil on üldse see aasta väga suur jõuluvaimustus ja no multikategelaste vaimustus on tal loomulikult ka. Ja kui need 2 ühendada… Siis vist ei nõustu ükski laps sealt lihtsalt mööda minema.

Kui laevasõit oli möödunud päris ruttu, siis bussile saamise kohta seda päris öelda ei saa. Eelmisel päeval oli möödunud kõik valutult ja saime peale ja maha tõeliselt ruttu. Seekord otsisime tõeliselt kaua seda kohta, kust üldse peale saada. Tundus veider koht, aga no samas siia meid juhatati ja kaardi pealt vaadates tundus ka õige koht olema. Ja kui teisi ka sinna kogunes, siis olime juba üsna kindlad, et oleme õiges peatuses. Ootasime… Kaua… Liiga kaua. Lõpuks tuli buss, aga sõitis meist mööda! Kõik vaatasid imestunult üksteisele otsa ja jooksime bussile järele. Üks mees koputas bussiaknale, aga juht raputas lihtsalt pead ja sõitis edasi. Eeee… Me olime nagu tund aega oodanud ja meid ei võetud lihtsalt pealegi?! Kõik olid segaduses ja Krenil läksid lausa silmad märjaks. “Kus on meie buss, meie buss läks ära, kus läks meie buss, kus läks meie punane buss?” Läksime siis mõndade teistega koos ümber selle maja jalutama ja leidsime peatusekoha hoopis teiselt poolt maja. No ilmselgelt olime me siis ise süüdi, et vales kohas seisime, aga ma ei tea, kuidas siis kõik teised ka sinna just kogunesid. Sealt saime õnneks ruttu bussile ja Krenil läks ka tuju paremaks tagasi.

Kuigi algus oli kehv ja vahepealsed pausid venitasid tuuri üsna pikaks, siis see meeldis mulle rohkem kui eilsed. Nimelt räägiti siin rohkem kohalike elust ja üldse linnast põnevamaid fakte, aastaarve ja nimesid oli seekord palju vähem. Kren istus üsna kenasti, ma tõeliselt imestasin, kuulata ta ju midagi ei saanud ja pidi lihtsalt välja vaatama. Vahepeal uuris küll, et kuhu me sõidame ja millal me juba kohale jõuame, aga probleemi ei tekkinud, kui ütlesin, et ma ei tea ja vaatame 😀 Vahepeal laulis küll nagu demonstratiivselt selle uue TV3 saate laulu “Me armastame Eestit, ohoohohoo…”, nagu tahaks öelda, et keda see Hong Kong ikka kotib 😀
See piirkond pidavat olema üks tihedamini asustatud piirkondi üldse maailmas, aga üllatavalt samas ka pea kõige pikema elueaga koht. Jaapan pidavat esimene olema ja Hong Kong siis teine. Mitte väga üllatavalt juhib Hong Kong maailmas esikohta pilvelõhkujate arvu poolest, neid on seal üle 8000, teisel kohal on New York, kus on neid poole vähem, nii et üsna suur vahe. Veel räägiti sellest, kuidas Hong Kongi enda ajaloost – oopiumisõja tulemusena sai Hong Kong inglastele sajaks aastaks. See oli aeg, kus Hong Kong hakkas arenema ja kasvas selliseks maailmas hästi tähtsaks suurlinnaks. Aastal 1997 sai see 100 aastat aga läbi ja Hong Kong läks Hiinale tagasi. See ei meeldinud Hong Kongi elanikele aga üldse ja väga paljud neist emigreerusid mujale ja sellega pidurdus rahvaarvu kasv väga kõvasti. Kuigi Hong Kong kuulub Hiinale, on see täiesti autonoomne piirkond oma seaduste, raha ja kodanikega.

Kui tuur lõppes, läksime sööma ja Krenile mingit pusa peale ostma, sest olime välja tulnud täielikus suverõivastuses, aga ilm päris meie riietusele ei vastanud. Söömas manitses Karel pidevalt Kreni, et see jooki ümber ei ajaks ja ajas selle lõpuks ise ümber 😀 Ta oli näost päris punane ja aina pomises mulle, et päris häbi on, kui koristaja meie lauda kuivatas. Mul oli isegi hea meel, sest olin omaarust tellinud sidrunivee, aga sinna oli suhkrut sisse pandud! Ja see maitses tõeliselt imalalt. Mina seda juua ei suutnud, Krenile aga maitses liigagi palju, nii et mõtlesin kergendusega, et vähemalt nüüd Kren ei kaani seda. Ja siis loomulikult toodi meile uus klaas maja kulul 😀 Mul tuli kohe see mr Beani osa meelde, kus ta seda toorest hakklihast valmistatud rooga süüa ei suutnud, seda igale poole sokutas ja talle lõpuks ikkagi uus tasuta roog toodi 😛

Poest väljudes hakkas taaskord hämarduma, jalutasime laevale ja vaatasime, kuidas see “meie” Hong Kongi pool välja näeb.

Kui laevaga sõidetud, jalutasime bussi peale ja oligi päev jälle otsa lõppenud. Bussis mängis sama plaat, mis iga õhtu ja saime koju loksudes Mariah Carey ja Backstreet Boysi unustamatutele hittidele kaasa ümiseda…

 

Algaski meie selletalvine reis

Mõned päevad tagasi sai alguse meie selletalvine reis. Alustasime Hong Kongiga ja siit edasi läheme nö päris Hiinat avastama – need kaks tunduvad olevat üsna erinevad… Aga eks see reisi jooksul selgub.

13. novembril alustasime taaskord seda hiiglapikka lendu, mille jooksul ma jõuan tavaliselt päris mitmeid kordi mõelda, et oli seda nüüd siis jälle vaja ja miks me selle küll iga aasta taaskord ette võtame 😛 Lennujaamades passimised ja järgmiste lendude ootamised ning pikad lennud väsitavad nii ära ja eriti masendav on see, et lennukis ei õnnestu ei mul ega Karelil pea kunagi uinuda. Pea hakkab aina rohkem valutama, silmad lähevad aina punasemaks ja tagumik jääb aina kangemaks… Eks see ole tegelikult selline nö esimese maailma mure nagu see, et vanemad ostsid musta värvi Ipadi valge asemel vms 😛 Aga ikka ajab mulle iga kord pisarad silma ja suudan mõelda, et küll ma olen ikka üks õnnetu inimene 😀 Karel vist tavaliselt ei pilli, aga ma ei tea ka… Äkki käib vetsus nutmas 😛
Kren saab meist kolmest alati kõige paremini hakkama ja no nagu ma iga reis kiidan, siis jätkan ka seekord – ta on tõeliselt tubli laps. Joonistab või lõbustab ennast multikaid vaadates-mänge mängides ja kui ära väsib, siis jääb lihtsalt magama. Nii ka seekord ja ta magaski selle kõige pikema sõidu lihtsalt täies ulatuses maha. Alguses mõne korra nuttis, kui tal minu arust hirmus ebamugav asend oli ja püüdsin seda parandada 😛 Umbes kolmanda korral järel sain ma aru, et vist ei tasu näppida ja ju tal on siis mugav otsaesisega vastu käetuge magada ja siis ta enam ei nutnud ka.

Hong Kongi lennujaam võttis meid vastu väga kenasti, kõik kulges kiirelt ja iga nurga peal oli mõni sõbralik ja abipakkuv inimene, kes meid kohe aitas, kui veidi segaduses olevate nägudega ringi vaatasime. Nii kiiret lennujaama läbimist pole meil vist varem kunagi olnudki. Kui alguses jõudsime korraks mõelda, et kust me selle rongi peale küll saame, siis järsku olimegi juba rongi peal ja sõitsime kesklinna poole. Rongiaknast välja vaadates tundus kõik kuidagi nii… hall. Kõike kattis nagu mingi hall loor. Mõtlesime, et äkki see ongi see Hiina sudu, millest aina uudistes räägitakse. Õnneks järgmise päeva hommikul (okei, lõunal, kui me suutsime ennast vooditest välja ajada 😛 ) oli taevas helesinine ja päike säras. Õhtul selgus, et siin hakkab lihtsalt niimoodi pimedaks minema – kõik läheb kuidagi hallimaks ja värvid tuhmimaks ja siis saabub järsku pimedus. Minu arust on Eestis see kuidagi hoopis teistmoodi…

Rongi pealt maha tulles mõtlesime korraks, et huvitav, kust see meie hotelli buss minna võiks ja loomulikult oli see koht kohe meil silmade ees. No uskumatu tundus see kõik, ausalt. Me läheme alati 10 korda tülli, kui üritame lennujaamast hotelli jõuda, sest nendest transpordivärkidest läbinärimine ajab alati pea tossama, kõik õiged kohad asuvad vastupidises suunas sellega, kuhu me minema hakkame jne 😀 Seekord aga läks kõik siuh ja siuh ja juba olimegi bussis ja järgmisel hetkel hotellis.

Hotelli valimisega läks meil seekord selles mõttes kehvasti, et tegime sama taktikaga, mis meil alati töötab ehk siis võtame hotelli vaid mõni päev enne reisi. Pricelines on see taktika hea, aga selgus, et seal polegi vist nagu midagi erilist pakkuda ja üldse kusagil mujal ka eriti ei olnud. Kõik normaalse hinnaga hotellid olid juba kinni ja järele olid jäänud odavama hinnaga ülikehvad ja liiga kõrge hinnaga ülihead 😛 Nii me siis tükk aega mõtlesime ja arutasime. Kallist ei raatsinud, aga sellisesse ka minna ei tahtnud, kus terve tuba ongi umbes sama suur kui on voodi. Lõpuks ütlesin, et Karel lihtsalt midagi ära otsustaks ja nii ta siis valiski L’hotel Island Southi. Ma ise ei ole sellest hotellist ühtegi pilti teinud, aga kui huvi pakub, siis saate siit vaadata 🙂
Hotell on väga ilus, kindlasti üks ilusamaid, kus me üldse kunagi olnud oleme. Juba välimus on muljetavaldav – kõrge pilvelõhkuja (no nagu enamus majadest siin tegelikult), fuajee ja koridorid väga väljapeetud, restoran liigagi uhke 😀 Tuba mõnusa suurusega ja igasuguste vajalike ja vähemvajalike asjadega 😛 Viimaste hulka kuuluvad näiteks suur telekas (me ei vaata koduski väga palju telekat, reisidel vaatame tõeliselt vähe) ja iPodi dokkimisjaam 😀 Sellist asjandust meil pole ja nii täidab see meil lihtsalt kella funktsiooni. Kren käib vahepeal nuppe keeramas ja “muusikat käima panemas” ehk siis laulab ise nuppude keeramise peale Pipi laulu 😛 Nii et võib öelda, et Karel valis hotelli üsna hästi.

Hotellide valimisest pidin juba eelmise aasta reisi ajal rääkima, aga kadus enne blogikirjutamistuhin ära. Igatahes hotelli valib meil põhimõtteliselt alati Karel, sest mina olen selle jaoks liiga kooner 😀 Ameerikas olles valisin ma täpselt 1 korra ise hotelli ja see oli vist kõige hullem koht, kus me üldse kunagi peatunud oleme 😀 Kant oli hirmutav, registratuuris väga veidrad tädid, madratsitel olid kiled ümber (!!!), voodi oli ülikitsas, vannituba oli ilma valgustuseta pisike külm ruum jne… Peale seda jätan alati hotelli valimise Kareli teha, ta ikka suudab muud ka vaadata peale hinna. Kusjuures muidu mul sellist asja pole, et ma üldse kulutada ei raatsiks, aga millegipärast reisidel tabab see mind kindlalt alati. Üldiselt veidi hiljem, aga seekordse reisi ajal on mul juba see masendus peale tulnud, et kõik maksab nii kohutavalt palju ja hiljemalt nädala aja pärast oleme täielikus pankrotis. Eile öösel ma ei saanud hästi magamagi jääda, kui mõtlesin, kui palju meil jälle söömise peale kulus… Kodus olles ma vist ei võta neid hindu kuidagi nii südamesse ja ostan neid asju, millega harjunud olen, ilma liigselt mõtlemata. Reisidel aga on kõik asjad uued, vaatad rohkem, mida ostad ja kui palju see maksab ja nii ma masendusse langengi. Nii me siis iga reisi ajal vähemalt mõne päeva sööme kiirnuudleid, küürime seebiga pesu, sest ma ei raatsi 3 dollarit pesupesemisele kulutada jne 😛 Kuni Karel mu maha rahustada suudab, et ei ole nii hull midagi ja küll me saame. Aga okei, reisi juurde tagasi 😀

Ainukeseks selle hotelli miinuseks on asukoht, nimelt asub see kesklinnast u 20-30 minuti bussisõidu kaugusel. Siit käib küll tasuta hotellibuss, mis on superhea ja mida me iga päev kasutame, aga ikkagi on tüütu oma käimisi kogu aeg selle järgi planeerida. Mida päev edasi, seda rohkem see meid häirib. Krenile samas aga väga meeldib, kui ta hommikul silmad lahti teeb, on esimene küsimus, et millal me bussiga sõitma läheme 😀 Aga üldiselt on see siiski tüütu, et ei saa näiteks päeva keskel mõneks ajaks tuppa puhkama tulla ja siis linna peale tagasi minna. Kui me juba siia ära sõidame, siis ei viitsi küll hiljem uuesti tagasi kolistada… Lisaks ei ole siin ümbruskonnas nagu põhimõtteliselt mitte midagi, näiteks poode või söögikohti. Nii et ainus võimalus süüa saada on selles liiga uhkes hotelli restoranis. Hinnad on seal ka muidugi uhked… Ja seda, mida ma nendest hindadest arvan, võite eelmisest lõigust lugeda 😛 Nii et selles mõttes on väga tüütu.

Esimesel täispikal siinviibimise päeval otsustasime lihtsalt kesklinna minna ja vaadata, kuhu poole rahvamassid meid kaasa tirivad 😛 Käisime hiigelsuures ostukeskuses, et süüa-juua hotelli kaasa osta ja hulkusime niisama veidi tänavatel ringi. Väga kaugele minna ei julgenud, võõrad linnad tunduvad esimesel päeval alati nii… võõrad 😛 Ma olen tähele pannud, et vaatan alati ringisagivaid inimesi ja mõtlen, et kas nad tõesti teavad, kuhu nad teel on, see tundub nii võimatu 😀 Hiljemalt kolmandal päeval on aga endal ka juba ümbrus palju selgem ja käime ise sama asjalike nägudega ringi, siis ei tundu need kindla pilguga inimesed üldse enam nii veidrad 😛

Võib vist öelda, et Hong Kong on pilvelõhkujate linn. Madalaid maju praktiliselt polegi, vähemalt kesklinnas.

Inimesi on palju ja autosid on palju. Täna sattusime mingisuguste ürituste keskele ja no tõeliselt raske oli endale teed läbi murda nende tuhandete inimeste vahelt. Tuhanded tundub kuidagi nõrk sõna nende masside kirjeldamiseks, kes täna tänavatel olid 😛 Karel arvas, et ta pole kunagi nii palju inimesi korraga näinud. Kren kõndis vapralt läbi rahva, mult kõvasti käest kinni hoides. Kui ta paar korda oli mõne kotiga vastu pead saanud, siis hakkas sülle tahtma. Ma mõistsin teda 😛

Kui inimesi on nii palju, peavad olema ka suuremad ühistranspordivahendid 😀 Panime esimesel päeval tähele, et kõik bussid, mis ringi sõidavad, on kahekordsed. Aga et ka trammid kahekordsed on, oli meile küll esmakordne nägemine 😛

Ja üks selline läbinisti Hiinane pilt ka siia 🙂 Sellised need vaiksemad kõrvaltänavad siin on, veidi filmilikud ja üleni hiinakeelseid silte täis.

 

Nagu ma juba alguses kirjutasin, siis inimesed on siin sõbralikud ja viisakad. Terve kesklinn on kalleid poode täis ja need inimesed siit ka vist riideid ostavad, väga kenasti käiakse riides. Kui me esimesel päeval seal suures ostukeskuses ringi käisime, siis tundus, et me oleme kuidagi teistsugused… Mitte otseselt meie rassi pärast, aga lihtsalt kuidagi teistmoodi. Ja siis järsku Karel ütles, et kõik on siin poes kuidagi nii uhkelt riides ja me oleks vist pidanud ka pooditulekuks midagi ilusamat selga panema 😀 Täpselt see see oligi, mis meid neist eristas, olime lihtsalt nö tavalistes riietes.
Juba esimesel päeval panin tähele, et nii paljud inimesed on siin ninapidi oma telefonides. Eks see on Eestis ja mujal ju ka levinud, aga ausalt, nii massiliselt pole ma seda mitte kusagil mujal tähele pannud. Riidlen vahel Kareliga, et tal on vaja pidevalt oma telefoni passida, aga tal on veel pikk maa käia 😛 Inimesed, kes vastu tulevad, vahivad oma telefone, pinkidel istujad passivad kõik oma telefone, restoranide laudade taga istujad on kõik ninapidi telefonis, nii noored kui vanad… Kui me täna bussi ootasime, siis me istusime keskmises reas ja nii meist paremale kui vasakule jäävates ridades olid absoluutselt kõik pilkudega telefonides! Ainukesed, kes ei olnud, olime meie ja üks mees, kes Kareli kõrval istus ja mahla jõi. Aga kui mahl otsa sai, siis võite 1 korra arvata, mida ta tegi… Võttis loomulikult telefoni välja.
Üldiselt me siin väga silma ei paista ja meile väga palju tähelepanu ei pöörata, siin on nö meiesuguseid tänavatel liikumas palju. Vahel Krenile lehvitatakse ja naeratatakse, aga üldiselt saame ennast üsna hästi ja rahulikuna tunda. Muidu mul selle vastu midagi absoluutselt pole, et Krenile positiivset tähelepanu pööratakse, aga see, mida me eile Ocean Pargis kogesime, oli küll üle mõistuse. Ocean Park on selline suur looma- ja lõbustuspark, kus veetsime terve päeva. Mõtlesin alguses selles postituses sellest ka kirjutada, aga niigi on pikaks veninud ja jääb järgmiseks korraks. Aga igatahes… Mitte kunagi varem pole me kogenud sellist asja, et Kreni aina näpitakse, patsutatakse, silitatakse, näidatakse ta poole näpuga ja kutsutakse ruttu kõik oma sugulased-sõbrad ja niisama möödakäijad ka teda vaatama. Ja siis seisab meie ümber 10 inimest ja kõik näitavad näpuga, aina togivad teda ja tahavad pilti teha. Kui Kren välja ei tee või minu või Kareli sülle ronib, siis see pole ju ometi põhjus lõpetada, sest küll ta äkki vaatab uuesti varsti nende poole… No mul oli eile umbes sada korda peas mõte, et mida nad küll mõtlevad ja püüdku ennast nüüd talitseda, kunagi varem pole keegi nii pealetükkiv olnud. Ei kujutaks ju ette, et Tartu tänaval tuleb mõni hiinlane vastu ja ma vahin suu ammuli ja lähen teda näpuga torkima… Ja kutsun kõik sõbrad ka kaasa. Jummel küll 😀

 

Homme läheme Hong Kongi linnatuurile, järgmises postituses kirjutan siis sellest ja Ocean Pargist ka 🙂